Ekvatoriaal-Guinea

Ekvatoriaal-Guinea Vabariik	hispaania República de Guinea Ecuatorial
	hispaania República de Guinea Ecuatorial
	Ekvatoriaal-Guinea lipp Ekvatoriaal-Guinea vapp
Riigihümn	"Caminemos Pisando la Senda de Nuestra Inmensa Felicidad"
Pealinn	Malabo (praegune); Ciudad de la Paz (ehitamisel)
Pindala	28 051 km²
Riigikeel	hispaania, prantsuse, portugali
Rahvaarv	1 847 549 (2023)
Rahvastikutihedus	65,9 in/km²
Riigikord	diktatuur
President	Teodoro Obiang Nguema Mbasogo
Peaminister	Manuel Osa Nsue Nsua
Iseseisvus	11. august 1968
SKT	12,487 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	9697 $ (2017)
Valuuta	Kesk-Aafrika frank (XAF)
Ajavöönd	maailmaaeg
Tippdomeen	.gq
ROK-i kood	GEQ
Telefonikood	240

Ekvatoriaal-Guinea Vabariik on unitaarriik Kesk-Aafrikas Biafra lahe ääres ja saartel. Riik piirneb põhjas Kameruni ning idas ja lõunas Gaboniga.

Loodus

Ekvatoriaal-Guinea hõlmab mandriosa, Mbini, rannikulähedased saared Corisco (Mandyi), Elobey Grande ja Elobey Chico ning Bioko ja Annobóni saare. Mbini ala on valdavalt 600–900 m kõrgune mägismaa, Kristallmägedes ulatub kõrgus üle 1500 m-ni^[4] (kõrgeim tipp Mitra, 1200 m).^[viide?] Mägised on ka saared. Riigi suurim saar on Bioko, mis paikneb Mbinist rohkem kui 180 km loodes. Bioko koosneb kolmest liitunud vulkaanilisest massiivist, seal asub ka riigi kõrgeim tipp Pico Basilé (3008 m). Mbini keskosas voolab Mbini jõgi.

Umbes kolmandik riigi territooriumist on metskatteta. Kasvab peamiselt troopiline vihmamets, Mbini rannikul on mangroove. Muldadest on valdavalt vihmametsa puna-kollased punamullad. Kokku on 19 kaitseala, sealhulgas kolm rahvusparki.

Maavaradest leidub rauamaaki, titaani, mangaani, uraani, ja kullaliiva, suurem osa varudest on kasutusele võtmata. Mandrilaval on suur nafta- ja gaasivaru.

Äärmuspunktid

Kõige põhjapoolsem punkt on Bioko saarel, idapoolseim punkt on Gaboni piiri idapoolses servas, lääne- ja lõunapoolseim punkt on Annobónil.

Kliima

Ekvatoriaalne kliima on edelamussoonide tõttu väga niiske.^[4] Keskmine temperatuur on 24–28 °C ning sajab üle 2000 mm aastas^[4] (kuni 9000 mm aastas).^[viide?]

Juunist augustini on Río Munil kuiv ja Biokol niiske; detsembrist veebruarini on vastupidi. Annobónil on vihm ja udu igapäevased nähtused, pilvitut päeva ei ole seal kunagi registreeritud.

Elustik

Ekvatoriaal-Guineas elab 184 liiki imetajaid (neist 23 on eriti ohustatud, sealhulgas šimpans, gorilla ja drill on ohustatuimad), 172 liiki linde (neist 5 liiki on eriti ohustatud), 91 liiki roomajaid ja 29 liiki kahepaikseid.

Riik

Ekvatoriaal-Guinea on vormiliselt presidentaalne vabariik, sisuliselt valitseb seal aga diktaator Teodoro Obiang Nguema Mbasogo. Presidendi valib rahvas seitsmeks aastaks. Seadusandlik organ on 100-kohaline rahvaesindajate koda, mille liikmed valitakse viieks aastaks. Valida võivad vähemalt 18-aastased. Täidesaatev võim kuulub Ministrite Nõukogule. Vormiliselt kehtib mitmeparteisüsteem, kuid tegelikult on võimupartei presidendi juhitav Ekvatoriaal-Guinea Demokraatlik Partei (Partido Democratcio de Guinea Ecuatorial). Rahvusvahelise klassifikatsiooni alusel on Ekvatoriaal-Guinea mittevaba riik. Korruptsiooniindeksi järgi asub Ekvatoriaal-Guinea maailmas 151. kohal.

Vaata ka: Ekvatoriaal-Guinea riigipeade loend

Õigussüsteem

Kohtusüsteem on kolmeastmeline, kõrgeim kohus on Ülemtribunal.

Kehtib 1991. aasta põhiseadus, mida täiendati 1995; 2011 toimus põhiseaduse parandamise referendum.

Naiste valimisõigus kehtestati 1963. aastal.

Haldusjaotus

Riik jaguneb kaheksaks provintsiks (provincia):

Diplomaatilised suhted

Ekvatoriaal-Guinea liitus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga 12. novembril 1969.^[5]

18. detsembril 2007 allkirjastasid Eesti suursaadik ÜRO juures Tiina Intelmann ja Ekvatoriaal-Guinea suursaadik ÜRO juures Lino Sima Ekua Avomo New Yorgis kahe riigi vahel diplomaatiliste suhete sõlmimise protokolli.

Majandus

Ekvatoriaal-Guinea on nafta- ja gaasivaru kasutuselevõtmise tõttu olnud viimasel kümnel aastal üks maailma kiireima majanduskasvuga riike (1997 oli kasv rekordiline – 151,4% ka 1998–2001, 2003 ja 2004 oli maailmas esikohal). Tööstus moodustab riigi SKT-st 90,6%.

Haritavat maad on 4,6% riigi territooriumist.

Rohkesti kasvatatakse kakao- ja kohvipuud, toodang veetakse välja. Peamiselt oma tarbeks kasvatatakse maniokki, bataati, banaane, kookospalmi, õlipalmi ja suhkruroogu. Karjapidamist takistab tsetsekärbes.^[4] Tähtsal kohal on väärispuidu raie ja väljavedu. Püütakse tuunikala ja koorikloomi (eriti krevette).^[4]

Maantee kogupikkus on 2880 km (2002), teed on halvas seisukorras. Väljavedu (2005. aastal 6,7 miljardi USA dollari eest) ületab sisseveo (1,9 miljardi USA dollari eest) üle kolme korra. Välja veetakse peamiselt naftat, metanooli, kakaod ja puitu. Sisse tuuakse kõige rohkem naftatooteid ja masinaid. Turism tõi sisse 14 miljonit USA dollarit.

Enne iseseisvumist rajanes Ekvatoriaal-Guinea majandus kakao tootmisel, mis oli ühtlasi ka peamine ekspordiartikkel ning valuuta allikas. 1959. aastal oli riik Aafrika rikkaim. Iseseisvumise järel võimule saanud diktatuur mõjus majandusele laastavalt. Kakao tootmine vähenes diktaator Francisco Macías Nguema võimu ajal 36 000 tonnilt peaaegu olematuks. Kui Francisco Macías Nguema kukutati riigipöördega 1979. aastal ning võimule sai Macíase nõbu Teodoro Obiang Nguema Mbasogo, hakati taastama ka vahepeal hävinud majandust, kuid kakao tootmine pole seniajani endises mahus taastunud. 2000. aastal näiteks toodeti kakaod 4800 tonni, mis on vaid viiendik kunagisest.

1996. aastal avastati riigis suured naftavarud, mida asuti välisfirmade abiga kiiresti ekspluateerima. 2002. aastal toodeti toornaftat 220 000 barrelit päevas. 2004. aastal aga juba 360 000 barrelit päevas. 2004. aastast alates on Ekvatoriaal-Guinea Musta Aafrika kolme suurima naftatootja hulgas. SKP elaniku kohta oli 2005. aastal 50 200 USA dollarit, millega riik jääb alla vaid Luksemburgile. Siiski jõuab sellest rikkusest tavakodanikuni vähe. Kuna riiki valitseb diktaator Teodoro Obiang Nguema Mbasogo, siis saavad naftatuludest suurimat kasu kõrgemad riigiametnikud ja sõjaväelased.

Enamus inimesi elab endiselt ilma puhta vee ja elektrita.

Rahvastik

Mandrialal Mbinis on peamine etniline rühm fangid, kes moodustavad 85% riigi rahvastikust. Rannikul ja rannikulähedastel saartel elab väiksemaid rahvusrühmi. Biokol elavad peamiselt bubid. Nii fangid kui ka bubid kõnelevad bantu keeli. Eurooplasi elab alla 1000 inimese. Peaaegu pool rahvastikust elab linnades, ligi kolmandik kahes linnas – pealinnas Malabos (Bioko saarel) ja Batas (Mbinis).

Keskmine vanus Ekvatoriaal-Guineas oli 2011. aastal hinnanguliselt veidi üle 19 aasta (meestel 18,5 aastat). Rahvastikukasvu kiirus on 2,607 protsenti aastas. Imikusuremuskordaja on 75,18, millega riik on maailmas 15. kohal.

Ekvatoriaal-Guinea suurimad linnad on Bata (132 235 elanikku 2001. aasta rahvaloenduse järgi), Malabo (132 440, 2001) ja Ebebiyín (19 515, 2001).

Haridus

Francisco Macíase režiimi ajal oli haridus märkimisväärselt nõrgal tasemel. Ükskõik millist haridust said väga vähesed lapsed. President Teodoro Obiangi ajal langes kirjaoskamatus 73 protsendilt 13 protsendile ja põhikooliõpilaste hulk on tõusnud 65 tuhandelt (1986) üle 100 000 (1994). Haridus on tasuta ja kohustuslik 6–14-aastastele.

Riigis on üks ülikool.

87% alates 15-aastastest elanikest on kirjaoskajad.^[6]

Tervishoid

Ekvatoriaal-Guinea innovatiivsel malaaria kontrolliprogrammil on olnud tugev mõju malaariasse haigestumisele.

1000 inimese kohta on hinnanguliselt 0,3 arsti ja 1,92 haiglavoodikohta.^[7]

Kultuur

Kultuur on suures osas mõjutatud iidsetest rituaalidest ja lauludest.

Riigi ametlikud keeled on hispaania, prantsuse ja portugali keel. Annobóni saarel kõneldakse põhiliselt annoboni keelt.

Sport

Aafrika Jalgpallikonföderatsioonis kuulub riik kesktsooni (UNIFAC). Ekvatoriaal-Guinea jalgpallikoondis mängis Eesti jalgpallikoondisega sõprusmängu 6. juunil 2009 A. Le Coq Arenal, mille Eesti võitis 3:0. Ekvatoriaal-Guinea korraldab 2012 Gaboniga kahasse Aafrika rahvaste karikavõistlused jalgpallis, mis on ühtlasi esimene osavõtt nendest maailmajao tiitlivõistlustest.

Ekvatoriaal-Guineast on pärit tuntud ujuja Eric Moussambani.

Religioon

Ekvatoriaal-Guineas on levinuim usund kristlus (93% elanikkonnast), sealhulgas enamik roomakatoliiklasi, väga väike osa on protestante. 5% elanikkonnast jaguneb hõimuusunditele ja 2% jaguneb moslemite ja baha'i usu vahel.

Kristlike piiskopkondade moodustamine

10. oktoobril 1855 moodustas Pius IX Ekvatoriaal-Guinea apostelliku vikariaadi.

12. mail 1904 moodustas Pius X Malabo apostelliku vikariaadi.

9. august 1965 moodustas Paulus VI Rio Muni apostelliku vikariaadi.

15. oktoobril 1982 moodustas Johannes Paulus II Malabo peapiiskopkonna ja Ebebiyini piiskopkonna.

Viited

↑ https://data.who.int/countries/226, vaadatud 23.11.2024.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 22.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 EE 2. köide, 1987.
↑ Encyclopedia of the Nations
↑ "CIA World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2020. Vaadatud 23. märtsil 2012.
↑ "Cia World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2020. Vaadatud 23. märtsil 2012.

Välislingid

Ekvatoriaal-Guinea – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus

Ekvatoriaal-Guinea – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] ttps://data.who.int/countries/226, vaadatud 23.11.2024.

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 22.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[EE-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 EE 2. köide, 1987.

[UXCcq-5] Encyclopedia of the Nations

[C2Q6t-6] "CIA World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2020. Vaadatud 23. märtsil 2012.

[q0GmL-7] "Cia World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2020. Vaadatud 23. märtsil 2012.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]