Seadus

Allikas: Vikipeedia

Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt.

Kontinentaalses õigussüsteemis on seadustel õiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega ja seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud organ[1].

Seadused Eesti õigussüsteemis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti põhiseaduse § 65 järgi kuulub seadusandlik võim Riigikogule ja § 105 järgi on seaduste vastuvõtmine võimalik ka rahvahääletusel.

Eestis teostatakse vastavalt põhiseaduse § 3 järgi Riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Põhiseaduse § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Põhiseaduse § 15 järgi on Igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ja võib ka nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.

Eestis on seaduste algatamise õigus:

Kui põhiseaduses ei ole teisiti ette nähtud, võetakse õigusaktid Riigikogus vastu poolthäälte enamusega. Ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega võib aga vastu võtta ja muuta järgmisi seadusi:

Seadused kuulutab välja Vabariigi President. [2]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tsiviilõigus Maaülikool
  2. Õiguskord - Eesti Euroopa Komisjon