Eesti kirjakeele norm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eesti kirjakeele norm on eesti keele õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem, mille ülesandeks on tagada ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning suunata avalikku keelekasutust.

Scale of justice 2.svg  Legaaldefinitsioon: "Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist."

Eesti kirjakeele normi rakendamise kord, § 1

Normingud on kokkulepped ja reeglid, mille järgimist peetakse kirjakeele oskamise tunnuseks. Soovitused on nende andjate seisukohad, milline on hea keelekasutus ja millist keelendit võiks eelistada. Kui soovitusi ei järgita, siis ei ole eksitud kirjakeele normingute vastu ja näiteks kooliõpetuses ei saa seda lugeda veaks. Ka kõigil keelekasutajatel, sealhulgas keeletoimetajatel on igati õigus suhtuda soovitustesse reservatsioonidega.[1]

Eesti kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga[2].

Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad eesti kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.

Eesti kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut.

Praegune kirjakeele normi alus on "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018," mis kehtib kirjakeele normi alusena kuni järgmise ÕSi ilmumiseni,.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]