Kool

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldhariduskoolist. Kirjastuse kohta vaata artiklit Kool (kirjastus).

Aloja muusika- ja kunstikool Lätis.

Kool (school, die Schule, koulu, школа;  kreeka αχολη, ladina scholē – 'puhkus', mõnulemine, vabadus füüsilisest tegevusest) on haridusasutus õppimise ja õpetamise  jaoks; õpiruumi ja õppekeskkonda võimaldav institutsioon[1].  Ka kindla koolikorra ja õpilaskonnaga õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased omandavad õpetaja juhendamisel teadmisi, oskusi ja vilumusi.

Eesti keeles kasutatakse sõna 'kool' sageli õppeasutuse sünonüümina, kitsamas tähenduses tähendab see sõna ka koolimaja. Osaliselt on selle sõna kasutusvaldkond algsest põhitähendusest kaugenenud – elukool, koertekool, puukool.

Üldiselt on kool määratletud kui õppe-kasvatusasutus organiseeritud õppe, kasvatuse, hariduse jaoks nii kasvavale põlvkonnale kui täiskasvanutele. Sõna "kool" tähistab haridusvaldkonnas: hoonet (hooneid), kus toimub õppimine-õpetamine; omavalitsus-, riigi- või eraõiguslikul alusel toimivat haridusasutust, kus realiseerub inimese (tavaliselt lapse või noore) õigus (üld)haridusele; kasvukeskkonda erinevas vanuses, erinevatest rahvustest, sotsiaalsetest kihtidest ja subkultuuridest, erinevate isikuomadustega, füüsilise, vaimse ja intellektuaalse potentsiaaliga jne lastele, noortele ja täiskasvanutele; töökohta erinevas rollis isikutele. Kool on tunnistatud ühiskonna jaoks universaalseks organisatsiooniks, mis tagab ühiskonna funktsioneerimise, edastades põhiväärtusi ja norme (nt Durkheim 1858–1917, Foucault 1926–1984). Kooli mõiste hõlmab ka väljaspool (üld)haridust toimuva õppimise-õpetamise kohta ja organisatsiooni, nagu nt huvikoolid, kunstikoolid, muusikakoolid jm. Eesti keeles hõlmab kool keeleliselt ka kutsekoole, ülikoole, rahvaülikoole.

Sajandeid on filosoofias, praktikas ja poliitikas eksisteerinud lahkarvamused selle suhtes, kas kool on vaid õppimise (akadeemiliste teadmiste ja seonduvate oskuste omandamise) asutus või on kool haridusasutus laias mõttes – kultuuri taastootja, uue kultuuri looja ja õpilaste kasvataja. Olulisim kooli kriitika on seotud kooli pedagoogilise küljega – indoktrineeriv ja autoritaarne, õpilase isiksust ja vajadusi eirav koolimudel tingis 20. sajandi algul reformpedagoogikate ja nn alternatiivkoolide tekke. Kooliga seonduvaid kriitilisi seisukohti on kajastanud nt John Dewey (1859–1952), P McLaren (1948), Paulo Freire (1921–1997) jpt, Eestis V-R Ajaloolist Ruus (1936) Tiiu Kuurme (1953)[2] jpt.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Kooli kui institutsiooni eesmärgid ja ülesanded olenevad ühiskonna arengu(taseme)st, demokraatlikkusest, valitsevast ideoloogiast. Juba kogukondlikus ühiskonnas toimunud initsiatsiooniriituseks ettevalmistamisel on täheldatud teatavaid formaalsele koolile omaseid jooni. Esimesed koolid tekkisid praegustel andmetel Lähis-Idas ja Idas (Babüloonia, Assüüria, Egiptus, India, Hiina jm) kui vaimulike koolid pühakodade juures, õukonnakoolid kõrgkihi õpetamiseks, kirjutajatekoolid administratiivvajaduste rahuldamiseks. Antiikmaailmas olid koolid olulisim osa kasvatussüsteemist Spartas, Ateenas, Rooma riigis. Feodalismi ajal arenesid Idamaades koolid vastava religiooni (induism, buddism, islam) mõjusfääris täites ühiskonna taastootmise rolli (nt kasti taastoomine Indias – brahmanite koolid templite juures). Idamaades oli ka kogukonnakoole põlluharijatele ja kõrgemaid vaimulikke koole. Koolides õpiti üldjuhul pühakirjatekste, eeposeid jm mütoloogiat, grammatikat, ajalugu, filosoofiat, astronoomiat, meditsiini. Läänemaades olid keskajal kõik koolid katoliikliku kiriku valitsemise all. Alates 5. sajandist avati mõnede kirikute ja kloostrite juures poistekoolid, 12. sajandil tekkisid linnades esimesed ülikoolid ja 13.–14. sajandil hakkasid tekkima mittekiriklikud gildi- jt koolid. Tekkisid ka ilmalike aadlike jm lastele määratud grammatikakoolid, avalikud koolid Inglismaal, linlastele tekkisid reaal-, kaubandus- jm koolid. Kiievi Venemaal on andmeid koolidest kloostrite, kirikute ja vürstide õukondade juures alates 10.-13. sajandil. Tsaari-Venemaal oli kihistunud ja sooliset, religioosselt või rahvuslikult piiratud koolide süsteem (aadlikoolid, sõjaväe ehk kadettide koolid jm) ning rahvakoolid alghariduse andmiseks. Jumalasõna oli kõigis koolides kohustuslik, järjepidevus haridusastmete vahel puudus. Kirjaoskamatus lihtrahva hulgas oli massiline[1][3][4][5].

19. sajandil muudeti enamikus arenenud riikides kooliharidus mõlemast soost lastele kohustuslikuks (Venemaal pärast 1917. aasta revolutsiooni), mõnel pool muudeti koolid ilmalikuks (nt Prantsusmaa). Klassikaliste koolide õppekavadesse tungisid loodusteaduslikud ja reaalained, tekkisid reaal- ja kutsekoolid. 20. sajandi lõpuks oli enamuses arenenud riikides kehtestatud kohustuslik kooliharidus vähemalt kuni 16nda eluaastani. Õppimine toimub enamasti riikliku kontrolli all olevate õppekavade alusel, mida koolid võivad rohkem või vähem kohandada piirkonna ja õpilaste eripära arvestades[1].

Eesti kooli ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kooli ajalugu on uurinud Lembit Andresen, E. Laul, Väino Sirk jmt. Ürikutes on märgitud koolitust kloostrite ja toomkirikute juures Eesti aladel 13.–14. sajandist alates. Luteri kirik nõudis maarahva lugema õpetamist ning 17. sajandi lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas.[1] Õpetajate väljaõpetamist alustati 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile.

Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile ole Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja. Eesti iseseisvumine 1918. aastal tähendas koolivõrgu kiiret korrastamist. Kehtestati ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid. Johannes Käisi (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille märksõnadeks oli üldõpetus, töökool ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega.

Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, st ilmalikud, üldhariduslikud, polütehnilised, tasuta, õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi (õppetoetust, eriti tehnikumides, ülikoolides). 1962. aastal kehtestati NL, sh ka Eestis (ENSVs) üldine 8-kl ja 1976. a – üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). Erinevalt muust NL-st töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak), mitmetes ainetes kasutati eesti autorite, mitte üleliidulisi õpikuid. 1987. a  algas rahvuskooli taasloomisele suunatud kooli- ja õppekavareform, eestikeelsed koolid läksid samm-sammult üle 12-aastasele õppele. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium), 2011. a-st algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks.[6][7][8][9]

Koolide jaotusi[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt sellest, kes on kooli organiseerija ja rahastaja jaotuvad koolid enamasti riiklikeks, munitsipaal (kohaliku omavalitsuse) ja erakoolideks, mida finantseerivad ja korraldavad eraisikud, religioossed või ühiskondlikud organisatsioonid. Edastatavate teadmiste ja oskuste seisukohalt on koolid üldhariduslikud ja kutsekoolid; haridustasemelt – alg-, põhi-, kesk- ja kõrgkoolid; suhetes religiooniga – ilmalikud ja konfessionaalsed (kiriku-, religioossed) koolid; õppijate soolisest koosseisust lähtuvalt – poiste-, tüdrukute- ja segakoolid; kooli õppe-kasvatussüsteemi (pedagoogilise süsteemi) erinevustelt – autorikoolid (nt Venemaal), kultuuride dialoogi koolid, waldorf- ehk Steiner-koolid, Montessori-koolid, Sudbery Valley[10] tüüpi koolid, arendava õppe koolid, jne. Sageli jaotatakse koolid tava- ehk traditsioonilisteks ehk peavoolukoolideks ja nn alternatiivkoolideks, mis võivad omada riiklikust erinevat kasvatusfilosoofiat ja inimpilti, sageli ka õppekava. Paljud alternatiivkoolid kuuluvad demokraatlike vabakoolide kategooriasse. Erivajadustega õpilased kas integreeritakse üldhariduskoolidesse või õpivad erikoolides. Koolide tüpoloogiaid on loodud, lisaks eelnevatele, ka õppiva organisatsiooni, koolikultuuri jm aspekte silmas pidades (Eestis nt Ruus jt[11], Sarv[12]). Keskseks küsimuseks kus vastanduvad erinevad paradigmaatilised lähenemised koolile on õpilase koolitaju, rahulolu ja areng koolis[13].

Koolis toimuva institutsionaliseeritud õppe alternatiivina on levinud koduõpe e kodukoolitus (home schooling), mis mõnes riigis on toetatud või piiratud nõudega kinnistada laps tavakooli juurde, teistes on loodud iseseisev koduõppe- v koduõppekoolide süsteem oma õppekavade, õppematerjalide ja tugi- ning sertifitseerimissüsteemiga. Tänapäeval on koduõpe sageli toetatud virtuaalkooliga.[1]

Peavoolukoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevane õpetaja-klass-tund-aine süsteem kui peavoolukooli standard kujunes 1800ndate keskel. Koolide arengus on 20. sajandil märgatavad erisuunalised tendentsid – esmalt suurkoolide (a la vabrik) teke, sajandi lõpupoole – väikekoolide taastekkimine (nt Inglismaa, Norra, Austraalia, Soome). Kooli suurust määravad majanduslikud ja hariduslikud faktorid toetavad keskmisi ja suure õpilaste arvuga koole, sotsiaalsed faktorid – väikesi koole. Väikekoole iseloomustab üldiselt koostööõhkkond ja vägivalla puudumine, lõpetanute parem töössesuhtumine ja akadeemiline ettevalmistus ülikooliks. Suuremad koolid on eelistatumad keskkooli tasandil (nt laborite ja õppevahendite maksumuse alandamiseks). Hõreda asustusega piirkondades tähendab suurte koolide loomine internaate, millel on oma sotsiaalne ja rahaline hind[14]. Laialdane e-õppe võimaluste teke pakub alates 20. sajandi lõpust mitmeid lahendusi õppe mitmekesistamiseks ja spetsialistide kaasamiseks väikekoolides ning suurkoolide võõrandava mõju ja internaadi-vajaduse vähendamiseks.

Alternatiivkoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliste ehk peavoolu koolide kõrval on paljudes arenenud riikides olemas erinevatel põhimõtetel loodud era- või riiklikud alternatiivkoolid. Alternatiivkoolid, sh vabakoolid erinevad tavakoolidest oma kasvatusfilosoofia, õppe sisu, õppemeetodite või õppe korralduse poolest. Tuupimiskoolile ja autoritaarsele kasvatusele vastanduvaid alternatiivkoole tekkis juba 20. sajandi algul, massiliselt aga 1960ndatel. Tuntumateks alternatiivkoolideks nt USAs on avatud koolid (puudub traditsiooniline klassideks jaotumine), seinteta koolid (kohaliku kogukonna avar kasutamine õppe ja sotsiaalse baasina), magnetkoolid (õppekeskused konkreetse teadmusvaldkonna, nt muusika süvaõppeks). Siia kuuluvad ka nn tänava-akadeemiad, mis pakuvad keskharidusvõimalust noortele, kes valdavalt sotsiaalsetel põhjustel seda tavakoolis ei saanud.[1] 

Maailmas enim levinud alternatiivkoolideks on Waldorfi kool ehk Steineri kool (Eestis alates 1990) ja Montessorikoolid.[2]

Autorikoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Autorikooli mõiste oli kasutusel 1980ndate lõpust eelkõige Venemaal. Autorikoolid seadustati 1992. aasta Venemaa haridusseadusega. Autorikool (avtorskaja škola, авторская школа) oli eksperimentaalne õppeasutus, mille tegevus oli projekteeritud ja toimus autori või autorite kollektiivi poolt välja töötatud pedagoogilis-psühholoogiliste ja/või organisatsiooni- ja juhtimiskontseptsioonide alusel. Nende tekkimine ja areng oli seotud haridusasutuste autonoomsuse ja hariduse detsentraliseerimise ning mitmekesistamise printsiibiga Venemaal 1980ndate perestroika käigus. Autorikoolide kontseptsioonid ja tegelik töö põhines sageli traditsioonilistele koolile vastandumisel ja nende tegevuse kriitikal, uute meetodite eeliste tõestamisel. Autorikoolide loojaks oli nii teadlasi kui praktikuid. Enamasti on autorikoolid tuntud looja, kontseptsiooni autori nime järgi (nt V. A. Karakovski kool, E. A Jamburgi kool jt) või kontseptsiooni filosoofilis-pedagoogilise nimetuse/idee järgi – kultuuride dialoogi kool (V. S. Bibler, S. J. Kurganov), arendava õppe kool (V. V. Davõdov), ennastmääratlev kool (A. N. Tubelski) jmt.[1]

Autorikooliks selle ülaltoodud mõistes oli ka nt Tagore kool ja Mahatma Gandhi kool 19.–20. sajandi vahetusel Indias, seda on ka Sudbery Valley[10] kool USAs, Summerhilli kool Ühendkuningriigis jpt.

Harjutuskoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Laboratooriumi- või harjutuskoolid on kolledžite või ülikoolide juurde kuuluvad koolid kasvatus-õpetusideede kontrollimiseks ja/või õpetajate koolitamiseks. Ajaloost tuttavaimad näited on nt John Dewey laboratoorium-kool USAs, Tartu Õpetajate Seminari Harjutuskool jmt.

Kokkuvõtteks[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige üldisemalt võib öelda, et rahvusriikide teke, industrialiseerimine ja urbaniseerumine 19.–20. sajandil tõi kaasa muutunud nõuded haridusele (noorte teadmistele, oskustele), mis tingis koolituse struktureerumise, institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, koolide juhtimise tsentraliseerumise ning kooli kasvava rolli perekonna abistaja ja asendajana. Koolide kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste (lojaalsus võimule, patriotism jm) õpetamiseks saavutas ekstreemse taseme ja intensiivsuse Natsi-Saksamaal (1933–1945) ja Nõukogude Liidus (1917–1991). Ka tänapäeval peetakse kooli kui institutsiooni rahvuse, riigi ja kogukonna südameks, säilumise, toimetuleku ning edu garantiiks.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Sarv, E-S. (2011). Kool. https://www.scribd.com/doc/84805911/Sarv-Ene-Silvia-Kool
  2. 2,0 2,1 Mikser, Rain (Toim.). (2013). Eesti haridusterminoloogia leksikon. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  3. Tilk, Maria 2003. Kasvatus eri kultuurides. I. Pärnu: Trükk.
  4. Tilk, Maria 2004. Kasvatus eri kultuurides. II. Pärnu: Trükk.
  5. Tilk, Maria 2006. Kasvatus eri kultuurides. III. Imavere: Imaprint.
  6. Sirk, V. (2005). Koolitatud koolmeister ja tärkav Eesti intelligents. Forseliuse Sõnumid, 12, 17 – 22
  7. Nagel, V. (2006). Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
  8. Laul, E. (Koost) (1979). Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Tallinn, 1979.
  9. Iveta Ķestere, Ene-Silvia Sarv, Vaineta Juškiene, Janina Bukantiene, Antanas Lukoševičius (2013). Schools of general education. Dr. Iveta Ķestere, Dr. Aida Kruze, University of Latvia (Toim.). History of Pedagogy and Educational Sciences in the Baltic Countries from 1940 to 1990: an Overview. Riga, Latvia: SIA Izdevniecība (Publishing house) RaKa, 42 – 68.
  10. 10,0 10,1 http://www.sudval.org/
  11. Ruus, V.-R., Veisson, M., Leino, M., Ots, L., Pallas, L., Sarv, E.-S., Veisson, A. (2007). Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis. Rmt. Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek. Koostanud M. Veisson, V.-R. Ruus, toimetanud T. Kuurme. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 17–58.
  12. Sarv, E-S. (2008). Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana: õpetaja enesest ja koolist. Tallinn, TLÜ kirjastus.
  13. Sarv, E-S, Ruus, V-R. (2010). Mida ootavad õpilased õpetajalt ja koolilt ning kuidas nad hindavad oma ootuste täitumist? Ruus, V-R, Sarv, E-S (koostajad). Õpetaja esmaharidus. Olukord ja probleemid 21. sajandi alguses.hinnang õpetajale. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 36–47
  14. Bray, M. (1994). School Size and Small Schools. The International Encyclopedia of Education. Editors-in chief T. Husen, T. Neiville Postlethwaite. Elsevier Science Ltd, Oxford, 5288 – 5294

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kool