Johannes Aavik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeleteadlasest; politseiniku kohta vaata artiklit Johannes Aavik (politseinik).

Johannes Aavik

Johannes Aavik (26. november (vkj/ 8. detsember 1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Laimjala valla vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare gümnaasiumi õpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana töötades.

Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, samuti alustas ta seal prantsuse ja ladina keele õppimist. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi Ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga.

Aavik töötas hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares ja töötas ka Postimehe toimetuses. Aastail 1926–1934 oli ta gümnaasiumiõpetaja ja Tartu Ülikooli eesti keele lektor, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja.

Alates sügisest 1940 elas Aavik Nõmmel. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige (valiti 2086 häälega). Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuressaare Poeglaste gümnaasium 1894–1902
  • Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskond 1902–1903
  • Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituut 1903–1905
  • Helsingi Ülikool 1906–1910, lõpetas filoloogiakandidaadina (arvestati 1920. aastal ümber filoloogiamagistriks)

Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jalta Aleksandri gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja 1910–1911
  • Postimehe toimetuse liige 1912–1914
  • Tartu Kommertskooli õpetaja 1914–1920
  • Tartu Ülikooli eradotsent 1919–1922
  • Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetaja 1920–1926
  • Tartu Ülikooli eesti keele lektor 1926–1933
  • Tartu tütarlaste ja poeglaste gümnaasiumi õpetaja 1926–1933
  • Tartu Ülikooli eradotsent 1933–1937, dotsent 1938–1940
  • Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi nõunik, koolide peainspektor 1934–1940
  • Kirjastuse toimetaja 1940–1941
  • Uppsala Ülikooli assistent 1944–1945
  • Stockholmi Ülikooli assistent 1945–1952
  • Rootsi riigi stipendiaat 1952–1955

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi põhiteesid esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks relv, veenduma, embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). Ortograafias soovitas Aavik võtta saksapärase ü asemel kasutusele soomepärane y.

Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli Noor-Eesti üks aktiivsemaid liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaares avati 19. juunil 1992 Aaviku vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.[2]

Johannes Aaviku Selts asutati Tallinnas Nõmmel 26. septembril 1992. Seltsi juhib Helgi Vihma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kuus auliiget Eesti Kirjanduse Seltsile. Rahvaleht, nr 100, 29. aprill 1940. Lk 8
  2. Aavikute majamuuseum

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]