Vandetõlk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vandetõlk on avalik-õiguslik tõlkija, kellel on notariga võrdne õigus kinnitada tõlgitud dokumendi tõlke õigsust, sellise tõlke ärakirja õigsust ning tõlgitava dokumendi ärakirja õigsust.[1]

Erinevalt notarist kinnitab vandetõlk alati tõlke sisulist õigsust. Notar kinnitab seda vaid juhul, kui pakub dokumendi tõlke õigsuse kinnitamist ametiteenusena. Tavaliselt kinnitab notar üksnes tõlkija allkirja õigsust ehk siis fakti, et tõlkija on talle teadaolevalt pädev, mitte aga konkreetse tõlke sisu.[1]

Eestis tuleb vandetõlgiks saamiseks teha eksam justiitsministri kehtestatud korras. Eksamile lubatakse akadeemilise kõrgharidusega Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud. Vandetõlki atesteeritakse üks kord viie aasta jooksul, kontrollides tema ametioskusi. Eksami sooritanu annab justiitsministri ees ametivande, minister nimetab ta ametisse ja väljastab ametitunnistuse.[1]

Vandetõlkide tööd reguleerivad eelkõige vandetõlgi seadus ja vandetõlgi määrustik.[1]

16. jaanuari 2012 seisuga oli Eestis 29 vandetõlki, kes kinnitasid tõlkeid kaheksas keeles[2]: inglise, soome, rootsi, saksa, vene, prantsuse, hispaania ja itaalia keeles[1]. Aastas kinnitavad Eesti vandetõlgid kokku umbes 10 000 tõlke õigsust, 1. jaanuarist 2011. osalevad nad ka Eesti seaduste tõlkimises inglise keelde.[2]

Esimesed vandetõlgid nimetas justiitsminister ametisse 23. jaanuaril 2003. aastal.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Vandetõlgid justiitsministeeriumi kodulehel
  2. 2,0 2,1 2,2 "Eesti sai juurde vandetõlgi" ERR/justiitsministeeriumi pressiteade, 16. jaanuar 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]