Lingua franca

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lingua franca viitab mis tahes keelele, mida kasutatakse suhtlemiseks inimeste vahel, kes ei jaga emakeelt ja kasutavad omavahelises suhtluses üht kindlat, suurt ja prestiižset keelt, millel on poliitiline või kultuuriline mõju.

Kui rahvuskeel on konkreetse geograafilise kogukonna emakeel, kasutatakse lingua franca't esialgse kogukonna piires kaubanduslikel, religioossetel, poliitilistel või akadeemilistel põhjustel, mõnikord ärilistel põhjustel (nn kaubanduskeeled), aga ka kultuurilistest ja halduslikest mugavustest ning teabevahetuse vahendina eri rahvuste teadlaste vahel.

Endise Nõukogude Liidu aladest on hea näide Lingua francast, kus siiamaani on Vene keel laialt räägitav.


Termini ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lingua franca tähendab ladina keeles 'frankide keel', algselt viitas see kaubanduskeelele, mida kasutati 11.–19. sajandil Vahemere piirkonnas. Otsest seost frankide hõimuga sel keelel siiski ei olnud, sest frankideks nimetati hilis-Bütsantsis kõiki lääneeurooplasi. See kaubanduskeel oli pidžin, mis põhines alguses peamiselt Põhja-Itaalia ja oksitaaniromaani keeltel, hiljem rohkem hispaania ja portugali keelel. Keel laenas ka berberi, türgi, prantsuse, kreeka ja araabia keelest.

Hiljem laiendati terminit kõigile taolistele abikeeltele, lõpuks ka mittepidžinitele.

Antiik- ja keskajal toimisid lingua franca'na Vahemere maades kreeka ja ladina keel, tänapäeva maailmas inglise keel. Tehiskeel esperanto oli ka mõeldud sellise lingua franca'na, kuid paraku ei õnnestunud sellel ennast maailmas kehtestada.