Gustav Naan

Allikas: Vikipeedia

Gustav Naan (17. mai 1919 Vladivostok[1]12. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti kosmoloog ja filosoof.[2]

Naan oli Eesti nõukogude entsüklopeedia peatoimetaja (1966–1989), publitsist ja teadusadministraator[1], tema sulest ilmus rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid ja esseid.[3] Teadusjuhina toetas ta uue observatooriumi ehitamist Tõraveres ja küberneetika arendamist Tallinnas[4].

Aastatel 1958–1961 oli Gustav Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht.[5][6] Kokku oli Naan teaduste akadeemia juhtorgani liikmeks 32 aastat (presiidiumi liige 1951–1964 ja 1968–1987).

Naan oli aastatel 1960–1964 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige[1] ja aastatel 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik[2].

Ta oli üks Eesti ajaloo stalinistliku käsitluse alusepanijaid.[1]

Universaalteadlasena[7] oli Gustav Naan tõsiselt huvitatud filosoofilistest probleemidest ja kirjutas mitmeid artikleid kaasaegse kosmoloogia probleemidest, kus kaitses moodsaid seisukohti maailma lõpmatusest, paisumisest ja muudest aktuaalsetest probleemides ajal, mil Nõukogude Liidus oli veel valdav seisukoht, et mingit universumi paisumist pole olemas, et see on vaid Lääne pseudoteadlaste järjekordne väljamõeldis ning näitab nende võimetust näha maailma selle dialektilises mitmekesisuses.[8] Uurimusi aegruumi topoloogia, lõpmatuse ja sümmeetria kohta[1].

Teadusfilosoofina arendas Naan dialektilis-natuurfilosoofilisi vaateid kosmose ehitusest, rakendas küberneetika ideid ühiskonna seoste nägemisel. Idealistliku (tomistliku) filosoofia ja religiooni kriitikas kasutas loodusteaduslikku argumentatsiooni.[1]

Norbert Wieneri vaadete vahendaja, globaalprobleemide käsitleja ja publitsistina avaldas ta märgatavat mõju Eesti 1960.–1970. aastate mõttekultuurile.[1]

Sisukord

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja kooliaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Naan sündis 1919. aastal Vladivostokis, väljarännanud eestlaste jõukas[viide?] perekonnas.[9] Üsna varsti pärast Gustavi sündi kolis perekond linna lähedale maale, otsejoones umbes 20 kilomeetrit üle Ussuuri lahe. Lapsepõlv möödus seal. Talukrundi nimi oli Kulturnõi (maamõõtja pandud nimi). Lähimad naabrid olid kolme kilomeetri kaugusel. Hiljem oli see paik juba rohkem küla moodi. Kui Gustav sündis, oli isa Johannes Naan 50-aastane. Ta oli põline meremees, kuid maale jäädes töötas kalatööstuses töölisena. Naan on meenutanud, et üks lapsepõlves omandatud harjumusi oli isa eeskujul pidevalt lugeda.[9]

Kooli läks Gustav Liivikülas asuvasse eestikeelsesse neljaklassilisse kooli.[10][9] Esimese klassi lõpetamiseks kulus tal viis nädalat.[11] Edasi õppis Gustav seitsmeklassilises koolis naaberkülas Petrovkas.[12] Hiljem on ta meenutanud, et viiendas klassis aitas ta seitsmenda klassi poistel füüsikaülesandeid lahendada.[11] Keskkooli lõpetas ta 1937. aastal Vladivostokis.[1] Keskkoolist saadud lõputunnistus oli kuldraamis, mis tähendas, et kõigis ainetes olid hinded väga head.[13]

Keskkoolis õppides kavatses Naan kindlalt saada raadioinseneriks või füüsikuks, kuid ta tundis tõsist huvi ka ajaloo, filosoofia ja filosoofiaajaloo vastu. Ta on hiljem meenutanud, et ta oli lausa lugemishull, ja kuna mälu oli hiilgav, siis kõik oluline loetust jäi aastakümneteks meelde. Suurimat mõju avaldasid sellised mitmeköitelised teosed nagu Vassili Kljutševski Venemaa ajaloo, Ernest Lavisse'i ja Rambaud' üldajaloo ja Hans Delbrücki sõjakunsti ajaloo teemal.[14]

Ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu komsomoli oblastikomitee rahalisele toetusele võis Naan sõita Vladivostokist Leningradi, et astuda riigi parimate sekka arvatud Leningradi Riiklikku Ülikooli füüsikat õppima. Keskkooli "kuldne" lõputunnistus vabastas ta sisseastumiseksamitest. 1937. aasta sügisel valisid kursusekaaslased Naani rühma komsorgiks[15]. Õpiaastad 1937–1941[1]. Ülikoolis luges kvantmehaanika kursust akadeemik Vladimir Fok (hilisem Nobeli füüsikaauhinna komitee ekspertgrupi liige[16]), üldfüüsika kursust professor Sergei Frisch, hilisem NSV Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige.[17]

Õppetöö alguseni jäänud kuu aja jooksul luges Naan Leningradis Marxi ja Engelsi kirjavahetust ning Hegeli väikest ja suurt loogikat (st "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia" esimene osa ja "Loogikateadus"). Ta tegeles Hegeliga veel kaks aastat. Hiljem on ta meenutanud, et "süvenes Hegeli püstitatud probleemidesse nii põhjalikult, et pärast ei saanud neist enam lahti, tänapäevani pole neist lahti saanud".[18] Ülikoolis valmistus Naan saama eksperimentaalfüüsikuks, kuid ajalugu, filosoofia ja eriti filosoofia ajalugu köitsid teda üha enam. Kõige põhjalikumalt kiindus ta Aristotelesse, hiljem Hegelisse[19].

Ülikoolis võttis Naan osa sõjalisest kasvatusest: ta õppis ära mootorratta juhtimise, tegeles laskespordiga, lõpetas ühiskondlikus korras laskespordi instruktori kursused, sealjuures mitme relvaliigi alal, ning peale selle sai korraliku snaiprite väljaõppe.[17]

Sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Naan võttis osa Suurest Isamaasõjast. 1941. aasta juunis, esimestel päevadel pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule, jagati vanemate kursuste füüsikaüliõpilastele välja sõjakomissari allkirjaga ettekirjutus, mis teatas, et nad ei kuulu mobilisatsiooni alla ja et neil on kategooriliselt keelatud astuda relvajõududesse vabatahtlikult, kuna neid plaanitakse suunata sõjaväeakadeemiatesse. Naan eiras keeldu. Kohe, kui formeeriti üliõpilastest üks paljudest partisanipataljonidest, läks Naan partisaniks.[20] Seal võitles ta Viktor Dorofejevi partisanisalgas, mis koosnes Leningradi Riikliku Ülikooli üliõpilastest ja kuulus Vassiljeostrovski rajooni 70. partisanipataljoni koosseisu[21]. Esimesed lahingud peeti maha vaenlase tagalas Leningradi oblastis Gattšina-Kingissepa piirkonnas[20]. Pärast purukslöömist formeeriti nad Leningradis ümber ja toimetati üle Laadoga järve vaenlase tagalasse[20].

Naan sai haavata 1941. aasta oktoobris; teda raviti hospitalis, mis paiknes Tihvinis. Seal oli ta veel 6. novembril 1941 (kuulas raadiost Stalini kõnet, kes kinnitas, et mõne kuu, kõige rohkem aasta pärast fašistlik Saksamaa variseb kokku). Ülejärgmisel päeval olid linnas sakslased. Hospital jõuti evakueerida Vologdasse.[14]

Hiljem võitles Naan roodukomandörina Eesti laskurkorpuses[22]. Naan on meenutanud, et vist 1943. aasta lõpul kutsuti ta rindelt ära ja määrati Eesti Partisaniliikumise Staapi[15]. 1943. aastal määrati ta Eesti Partisaniliikumise Staabi osakonnaülemaks[23], enne seda oli ta operatiivsosakonna ohvitser[22]. Tema konkreetsete ülesannete hulka kuulus partisanigruppide üle rindejoone saatmine[20].

Naan oli ka Vastuluure Peavalitsuse SMERŠ ('Surm spioonidele') teenistuses.[3] Naani sõjaväeline auaste pole teada, perekonnaarhiivis olevatel sõjafotodel on ta kapteni vormis[viide?]. 1943. aastal astus Naan NLKP liikmeks[24].

Pärast sõda Pärnus (1944–1945)[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast Võru vallutamist Punaarmee poolt 13. augustil 1944 ja Eesti NSV valitsuse ümberasumist sinna (Võru oli augustis-septembris 1944 Eesti NSV ajutine pealinn), hakati Leningradist saatma Eestisse parteiaktivistidest koostatud operatiivgruppe. Väljaõpetatud operatiiv- ja julgeolekutöötajate otsene kohustus oli Nõukogude võimu taaskehtestamine Eesti linnades. Võrusse jõudis Pärnu Nõukogude võimu esindajate grupp 13. septembril, kui lahingud Eestimaa pinnal veel käisid. 23. septembril kuulsid nad raadiost kauaoodatud teadet: sakslased olid linna maha jätnud ja Nõukogude väed hõivasid Pärnu. Pärnu linna ja maakonda saadetav grupp koosnes 30 inimesest. Grupi liikmed teadsid oma kohustusi ja täpset allumiskorda, kõik oli eelnevalt paika pandud: linna ja maakonna täitevkomiteede esimehed, nende asetäitjad, miilitsa-julgeoleku ja prokuratuuri töötajad, samuti sadamaülem. 24. septembril plaaniti kohest väljasõitu Pärnusse. Hangiti kaks USA lendliisi villist ja kaks külgkorviga mootorratast. 30 parteitöötajast valiti välja kõige vajalikumad inimesed, nende hulka valiti ka Gustav Naan. Võrust sõideti välja pärast lõunat, liiguti lahingute marsruuti pidi. Kella kaheksa paiku sama päeva õhtul sisenes avangardgrupp Riia maanteed mööda linna. Tänavad olid inimtühjad. Katariina kiriku vastas suitsesid ahervaremed ja varingud tõkestasid edasisõidu. Hommikul kohtuti ümberkaudsete elanikega, kes hakkasid üleelatust alles toibuma.[25]

25. septembril alustasid linna ja maakonna võimumehed oma kohtadel tööd. Võimuesindajate esmaseks mureks oli varade ja sakslastest mahajäänud vähese toidukraami arvele võtmine.[25] Naan määrati ÜK(b)P Pärnumaa maakonnakomitee organiseerimis-instrueerimisosakonna juhataja ametikohale,[26] ühtlasi tegutses ta Pärnus tsensorina[27][28].

Maakonna mehed pidid tegema ohtliku ringsõidu mööda külasid, et saada teavet mahajäetud taludest ja viljakoristustöödest. Teavet koguti ka metsas varjavate inimeste ja talunike meeleolude kohta.[25] Naan on meenutanud lühikest Pärnu perioodi oma elus kui romantilist aega: "Väljaspool asulat oli ikkagi käsi enam-vähem põues püstolipäral või siis selliselt, et võiks iga hetk haarata" (oli ka põhjust – maakonnakomitee sekretär sai haavata, mitu partorgi surma)[29].

Moskvas (1945–1950)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1945–1950 elas Naan Moskvas.[15] 1946. aastal lõpetas ta Moskvas ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli[24]. Selle lõpetamise järel tehti talle ettepanek asuda ELKNÜ Keskkomitee 1. sekretäri ametikohale Eestis[viide?]. Naan keeldus ja palus end saata teadustööle[viide?]. Seejärel suunati ta õppima ÜK(b)P KK Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri Moskvas, mille ta lõpetas 1949. aastal[1].

Hiljem on Naan kirjutanud, et üheks suuremaks vedamiseks elus pidas ta seda, et tal õnnestus läbi teha tema meelest parim olemasolevatest aspirantuuridest just nimelt filosoofia ajaloo alal. Selles kateedris oli kaks akadeemikut ja kaks NSV Liidu TA kirjavahetajaliiget, ülejäänud professorid kuulusid vana vene humanitaarintelligentsi paremiku hulka. Ainuüksi igapäevane suhtlemine sellise vaimueliidiga andis talle väga palju. Nõudmised olid kateedris väga kõrged. Väga põhjalikult võeti läbi ka loogika ja loogika ajaloo kursus. Naan tegi vastavad kandidaadieksamid.[19]

1950. aastal kaitses Naan filosoofiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Современный англо-американский физический идеализм на службе поповщины и реакции"[1] ("Kaasaegne angloameerika füüsikaline idealism papimeelsuse ja reaktsiooni teenistuses"). Naan kavatseski Moskvasse jääda, kuid suunati Eestisse tööle[15].

Eestis (alates 1950. aastast)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1950–1951 oli Naan Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi direktor.[1] 1950. aastate alguses tahtis Moskva keskvõim temast teha EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri[15]. Naan käis enda väitel kahel korral Moskvas, kus teda võttis vastu NLKP Keskkomitee administratiivosakonna juhataja[30] Grigori Gromov[15]. Naani väitel ütles ta kohast ära[15]. 1950. aastate algul töötas Naan kateedrijuhatajana Vabariiklikus Parteikoolis[31].

1951. aastal valiti Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Aastatel 1951–1964 oli ta Eesti NSV TA asepresident, aastatel 1951–1956 ühtlasi Eesti NSV Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemik-sekretär[24]. 1964. aastal läks Naan TA ühiskonnateaduste osakonnast üle füüsika ja astronoomia osakonda[32].

Naan oli aastatel 1960–1964 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige[1] ja aastatel 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik[2]. Viimases, Stalini eluajal moodustatud Ülemnõukogu koosseisus (III koosseis 1951–1955) oli teadlastest vaid kaks saadikut – Naan ja Johan Eichfeld.[33]

1963. aastal kirjutas satiiriajakiri Krokodil sellest, kuidas Naan ehitas Musta mere äärde Gagrasse luksusvillat.[3] Följetonis naeruvääristati Naani seoses naise tegevusega Gagras[4]. See oli Naanile suur löök[4]. Ta vabastati kõikidest ametitest akadeemias[4]. Seoses parteilise karistusega 1960. aastatel[34] kaotas Naan oma koha ka EKP nomenklatuuris.

Selles olukorras pakkus Tõravere observatooriumi tolleaegne asedirektor Charles Villmann Naanile tuge ja tegi talle ettepaneku tulla Tõraverre vanemteadurina tööle. See oli 1964. aastal. Naan nõustus. Kuna korterit Tõraveres talle pakkuda polnud, siis tuli tal ööbida oma töökabinetis. Uuema kirjandusega tutvumiseks käis ta tihti töötamas Moskva raamatukogudes.[4]

Eesti NSV Ministrite Nõukogu andis Naanile loa töötada poole kohaga Füüsika ja Astronoomia Instituudis.[35] Aastatel 1964–1973 töötaski Naan Tõraveres Eesti NSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi[24] ja 1973–1982 Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadurina[2]. Teistel andmetel pikenes Tõraveres töötamise periood veel aastasse 1989[35]; lahkumisavalduse esitas ta instituudi direktorile Tõnu Viigile 31. jaanuaril 1989[35].

Aastatel 1968–1987 oli Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi liige.[1] Aastatel 1982–1983 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia füüsika-, matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna akadeemik-sekretär[2].

Naan oli Eesti NSV Ajakirjanike Liidu liige[22], 1973. aastast NSV Liidu Filosoofiaühingu Eesti osakonna esimees ja aastatel 1984–1988[36] Eesti NSV Raamatuühingu esimees.[24]

Ta oli "Suure nõukogude entsüklopeedia" nõukogu liige[22] ja aastatel 1966–1989 "Eesti nõukogude entsüklopeedia" peatoimetaja.[1]

Elu lõpp ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta enne oma surma oli 73-aastane akadeemik Naan avalikkusest tagasi tõmbunud. Siiski, vahetevahel avaldas ta oma kirjutisi. Jaanuaris 1993 Toomas H. Liivile antud intervjuus selgitas ta, et "veel sunnivad mind sulge haarama ainult kõige nõmedamad väited". Ajakirjaniku küsimuse peale, kas ta vihkab kedagi või midagi, vastas Naan: "Mitte mingil juhul. Vihkamine rikub tuju, tervist, und ja söögiisu, aga asemele ei paku midagi".[37]

Pärast ENE toimetusest vallandamist sai Naan akadeemiku tasu (500 rubla, alates 1992. aastast 50 krooni kuus[38]) ja vanaduspensionärina pensioni. Sissetulekute suurendamiseks müüs ta mööblit ja asju[38]. Teaduste Akadeemia maksis akadeemik Naanile kui mittetöötavale pensionärile üsna regulaarselt ühekordset rahalist toetust. Ka Naani venna pere pakkus talle abi; sellest ütles Naan ära[39]. Ta oli vennale öelnud "nad tahavad, et ma nälga sureksin, ma siis suren nälga"[39].

Naan külmetus 1994. aasta algul ja sai kopsupõletiku. Ta ei võtnud seda tõsiselt, haigus ägenes ja 12. jaanuaril 1994 Naan suri[40]; surma põhjuseks märkis pataloog infarkti.

Gustav Naan maeti 18. jaanuaril Metsakalmistule[41]. Muldasängitamise korraldas Venemaalt siia saabunud poeg[42]. Akadeemikut tulid ära saatma paljud kohalikud venelased ja teised vene kultuuriruumi kuulunud inimesed, kes nägid Naanis oma õiguste kaitsjat[40].

Enn Vetemaa väitel oli Naani lahanud patoloog jahmunud kunagise suurmehe peaaegu et alatoitumusest.[42]

Teaduste akadeemias[muuda | muuda lähteteksti]

Varsti pärast Naani Eestisse saabumist toimus EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum.[15] 20. märtsil 1950, päev enne pleenumi algust, vabastati Eesti NSV Teaduste Akadeemia allasutuse Ajaloo Instituudi direktori ametist Richard Kleis. Kleisi asemele määrati instituudi tööd juhtima Johannes Käbini suursoosik[43] Gustav Naan, algul direktori kohusetäitjana; hiljem, 4. septembril 1950, nimetas teaduste akadeemia presiidium Naani direktoriks. 13. septembril 1950 kutsuti kokku akadeemia üldkogu. Üldkogu päevakorras oli vaid kaks punkti: Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendi valimine (selleks sai Johan Eichfeld) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktori kinnitamine. Ajaloo Instituudi direktoriks kinnitatigi Gustav Naan.[5]

Akadeemikuks valimine[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt pärast sõda "valiti" uusi akadeemia liikmeid akadeemia üldkogul 17. juunil 1951. Eichfeld teatas, et kokku esitasid teaduslikud ja ühiskondlikud organisatsioonid seitse akadeemiku kandidaati, nende seas filosoofia alal 32-aastase Gustav Naani. Eirates Akadeemia põhikirja paragrahvides 21–23 sätestatut ajalehtedes valimist välja ei kuulutatud, samuti ei esitanud ühtki kandidaati teaduslikud ja ühiskondlikud organisatsioonid. Akadeemia tegevliikmete kandidatuure osakonnad akadeemia üldkogu protokolli kohaselt samuti enne valimist ei arutanud.[5]

Naan on akadeemikuks valimise tagamaadest kirjutanud 1989. aastal Noorte Hääles ilmunud artiklis "Õilishingede inimsööjalikkus".[11]

Eesti NSV Teaduste Akadeemia asepresident[muuda | muuda lähteteksti]

1951–1953[muuda | muuda lähteteksti]

Akadeemia põhikiri sätestas, et presiidiumi liikmed valib üldkogu kolmeks aastaks. Presiidiumi liikmete uued valimised pidid toimuma 1952. aastal. Kuid nagu juba mitu korda varemgi, ei saanud põhikiri takistuseks uute presiidiumi liikmete valimisele samal ajal uute tegev- ja korrespondentliikmetega. 17. juunil 1951. aastal valiti akadeemia asepresidentideks (vastavalt Aksel Kipperi ja Voldemar Vadi ettepanekutele) Gustav Naan ja Nikolai Tomson.[5]

Sel moel oli 1946. aastal alustanud akadeemia presiidiumi liikmetest jäänud 1951. aastaks sinna ainsana Eichfeld. Presiidium koosnes nüüd eranditult Venemaa taustaga inimestest. Presiidiumi koosolekud toimusid vene keeles. Koosolekute protokollidest nähtus, et näiteks 1952. aastal kirjutasid protokollidele alla enamasti vaid Naan ja akadeemia peasekretär Nikolai Buzulukov. Protokollidest võib ka aimata, et sageli puudusid Eichfeld ja Tomson. Kui 1952. aastal presiidium vabastas Tomsoni sagedaste puudumiste pärast asepresidendi kohustest, ei olnud too nõus loobuma hästi tasustatud ametist (akadeemia asepresidendi tasu oli 500 rubla päevas) ja kaebas Eichfeldi, Buzulukovi ja Naani peale EK(b)P Keskkomitee büroole. Tema kaebused jäid aga partei poolt rahuldamata ning Tomson lahkus Eestist.[5]

Eichfeldi valimisega akadeemia presidendiks muutus akadeemia üldises töökorralduses palju. Presidendi suuna elluviimisel oli suur osa asepresidendil Gustav Naanil, kes juhtis sisuliselt akadeemia tegevust presidendi sagedaste komandeeringute ajal (mõnikord kestsid need kuid).[5]

Gustav Naani kontrolli all töötati välja töökavad, hakati teadustöötajaid regulaarselt atesteerima, vallandati inimesi, kel puudusid teadusliku töö tulemused, korrastati instituutide struktuuri ja nende teadusteemade arvu. 1952. aastast alates tuli akadeemial töötada rohkem NSV Liidu kui Eesti huvidest lähtuvalt. Kaadriprobleeme sel ajal lahendada ei suudetud, sest teaduskraade toona peaaegu ei kaitstudki.[6]

Akadeemia presiidiumis vastutas aspirantuuri eest Gustav Naan, kuid ülikooli lõpetanute akadeemiasse saamine polnud lihtne, sest ülikoolidki vajasid inimesi. Nii pidi Naan EK(b)P Keskkomiteele survet avaldama, et saada eelisõigus ülikoolide lõpetajaid aspirantuuri võtta.[5]

1952. aasta algusest hakkas erinevate seeriatena ilmuma väljaanne Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised.[44] Naan oli aastatel 1952–1955 selle teadusajakirja toimetuskolleegiumi esimees[24].

Akadeemiksekretär[muuda | muuda lähteteksti]

1951. aasta oktoobris sai asepresident Naan täiendava kohustuse; ta asus Oskar Sepre asemel akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemiksekretäriks.[5] Neid ülesandeid täitis ta 1957. aastani. 1956. aastal kuulusid akadeemia ühiskonnateaduste osakonna struktuuri Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, Etnograafiamuuseum, Ajaloomuuseum, Emakeele Selts ning aastatel 1951–1952 Tartust Tallinna üle toodud Ajaloo Instituut ja Keele ja Kirjanduse Instituut.[45]

1954–1957[muuda | muuda lähteteksti]

Ajad olid pärast Stalini surma muutunud. 1954. aasta mais kuulutati kõiki Eesti NSV Teaduste Akadeemia põhikirja nõudeid täites vabariiklikes ajalehtedes välja uute tegev- ja korrespondentliikmete valimised. Akadeemia presiidium valiti samuti ümber. Presidendina jätkas Eichfeld ja ühe asepresidendina Gustav Naan. Naan jätkas ka teaduste akadeemia ühiskonnateaduste osakonna akadeemiksekretärina.[5]

Stimuleerimaks akadeemia süsteemi tööle tulejaid teaduskraadi kaitsma, esitas asepresident Naan 1954. aastal sotsialistliku võistluse idee, mis sisuliselt tähendas konkurentsi soosimist teadlaskonnas, et panna töökoha kaotamise hirmus teadlasi kraadi kaitsma.[5]

Ka teadustöös vähenesid ideoloogilised kammitsad. Iseloomulik näide siinkohal on 1956. aasta lõpul toimunud arutelu "Eesti NSV ajaloo" teise trüki maketi üle.[5] (vaata lähemalt allpool)

1956. aastal toimusid esimesed sõjajärgsed Eesti teadlaste väliskomandeeringud. Nii käis Gustav Naan näiteks Berliinis.[5]

Naan oli aastatel 1956–1963 "Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetiste" ühiskonnateaduste seeria (ilmus neli numbrit aastas[44]) toimetuskolleegiumi esimees.[24]

1957. aastal toimus akadeemia presiidiumi ümbervalimine. Presidendina jätkas Eichfeld, asepresidendina Naan. Ühiskonnateaduste osakonna akadeemiksekretäriks valiti Naani asemel Joosep Saat.[5]

Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht 1958–1961[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks valimisega vabastas 1958. aasta veebruaris teaduste akadeemia presiidium Johann Eichfeldi Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendi kohalt. Kuni uue presidendi valimiseni määrati presidendiks ajutiselt asepresident Gustav Naan. Uut presidenti aga ei valitudki ning akadeemiat juhtis tegelikult kolm ja pool aastat Naan.[5]

1958. aastal toimunud EKP X kongressil valiti Gustav Naan EKP Keskkomitee liikmekandidaadiks. Teadustöötajate EKP Keskkomitee koosseisu võtmine oli Eesti NSV-s eelkõige nende lojaalsuse ja ideoloogilise hoiaku tunnustamisakt.[46]

Naan juhtis akadeemias uue põhikirja ettevalmistamise komisjoni tööd. Uus põhikiri kinnitati 1960. aastal. Akadeemia tegevliikmeid nimetati nüüd akadeemikuteks. Põhikirjas avaldus ka 1956. aastast alanud täppis-, keemia- ja tehnikateaduste eelisarendamine.[5]

Akadeemia süsteem oli alates 1956. aastast oluliselt suurenenud (peaaegu kahekordselt), lisandunud oli mitmeid rahvamajandusele olulisi teadusalasid, mida Eestis seni ei olnud viljeldud, kuid mis vajasid esindatust akadeemias. Just nende põhjendustega pöördus akadeemia presidendi kohustes olnud ja 1960. aastal EKP Keskkomitee liikmeks tõusnud Gustav Naan sama aasta septembris Johannes Käbini poole ettepanekuga tõsta akadeemikute arvu 21-lt 24-ni ning korrespondentliikmete arvu 14-lt 25-ni. EKP Keskkomitee büroo otsustas oma määrusega kinnitada akadeemikute arvuks 22 ja korrespondentliikmete omaks 28.[5]

1960. aastal aitas Naan oma aega säästmata läbi suruda ja paberitega varustada noorte teadlaste esimest kompleksekspeditsiooni Kamtšatkale.[47]

1961–1964[muuda | muuda lähteteksti]

1961. aastal akadeemia valimistel täienes akadeemia liikmeskond 14 teadlase võrra. Akadeemia presiidiumi koosseis ei muutunud. Naan jätkas asepresidendina. 12. oktoobril 1961. aastal vabastas Eesti NSV Ülemnõukogu Eichfeldi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohalt. Samal päeval luges teaduste akadeemia presiidium Eichfeldi uuesti Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendi ametikohustustesse astunuks.[5]

1964. aastal kaotas asepresident Naan oma koha EKP Keskkomitees (tõenäoliselt jaanuaris 1964 EKP kongressi järgsel pleenumil). 30. septembril 1964 toimunud akadeemia üldkogul teda presiidiumi liikmeks tagasi ei valitud.[5] Sellega oli 13 aastat kestnud karjäär teaduste akadeemia asepresidendi rollis Naani jaoks lõppenud.

Taas Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi liige (1968–1987)[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduste akadeemia üldkogul 1968. aastal valiti Gustav Naan pärast nelja-aastast vaheaega taas presiidiumi liikmeks. Presiidium kehtestas 1968. aasta aprillis oma sisemise töökorra. Selle kohaselt oli presiidiumi liige Naan vastutav akadeemia toimetus- ja kirjastusnõukogu töö eest.[5]

Ka 1973. aasta oktoobris, 1977. aasta märtsis ja 1982. aasta detsembris toimunud akadeemia üldkogul valiti Gustav Naan presiidiumi liikmeks.[5]

13. detsembril 1984. aastal võttis akadeemia üldkogu vastu uue põhikirja (eelmine oli pärit 1969. aastast). Presiidiumi liikmete volituste aeg pikenes neljalt aastalt viiele. Uues põhikirjas enam ei sätestatud, et reeglina ei valita presiidiumisse akadeemikuid enam kui kaks korda.[5]

1987. aasta detsembris valiti uus akadeemia presiidium. Naani presiidiumi liikmeks tagasi ei valitud.[5] Nii oli Naan Eesti NSV Teaduste Akadeemia juhtorgani liikmeks ühtekokku 32 aastat (1951–1964 ja 1968–1987).

1989. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aasta aprilli üldkogul võeti vastu teaduste akadeemia uus põhikiri. Uue põhikirja ettevalmistamisele eelnes akadeemia üldkogu palve Eesti NSV Ministrite Nõukogule tühistada nõue, mille kohaselt akadeemia põhikiri saavutab juriidilise jõu alles pärast ministrite nõukogu kinnitust. Gustav Naan siiski soovitas põhikirja kardinaalsesse muutmisse suhtuda ettevaatusega. Naan hoiatas, et kui tulla ära ministrite nõukogu üldjuhtimise alt, siis sel juhul jääb uus põhikiri kohustuslikuks ainult akadeemiale ning ei seo ministrite nõukogu mingite kohustustega. 14. novembril 1988. aastal selline luba ministrite nõukogult saadi.[5]

ENE toimetuses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ettepanekul kinnitati EKP Keskkomitee büroo otsusega 16. jaanuarist 1963 Eesti nõukogude entsüklopeedia (ENE) peatoimetuse koosseis. Gustav Naan sai peatoimetaja asetäitjaks. ENE toimetus kuulus 1965. aastal moodustatud kirjastuse Valgus raamatutoimetuste hulka. 1966. aastal valmis entsüklopeedia I köite makett. EKP Keskkomitee büroo otsusega 1. novembrist 1966 vabastati peatoimetaja kohalt Johan Eichfeld (tema isiklikul palvel).[48] Uueks peatoimetajaks kinnitati Johannes Käbini toetusel Naan[43].

ENE esimene väljaanne ilmus aastatel 19681978.[43] 1975. aastal sai Naan teenete eest entsüklopeedilise kirjanduse väljaandmisel Rahvaste Sõpruse ordeni[14]. Aastatel 1985–1989 ilmusid Naani peatoimetamisel ENE 2. väljaande neli esimest köidet. Kuigi vahepeal oli toimunud palju muutusi kõikidel elualadel, olid uue ENE tegijate ideoloogilised lähenemismallid endised. Naan oli peatoimetaja kuni 12. veebruarini 1989. Alates viiendast köitest sai Ülo Kaevatsi peatoimetamisel uue ENE väljaandest Eesti Entsüklopeedia (EE).[43]

Eesti NSV ajaloo kirjutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aasta septembris võttis EK(b)P Keskkomitee vastu otsuse välja anda kaks Eesti ajaloo üldkäsitlust: üheköiteline, mis pidi valmima võimalikult kiiresti, ja kolmeköiteline, mis tuli koostada "kogu võimaliku põhjalikkusega". Esmase parteilise ülesande – koostada kiirkorras üheköiteline Eesti NSV ajalugu – täitmine tehti kohustuseks Naanile.[49]

1951. aastal vahetas Naani ajaloo instituudi direktori kohal välja Leningradi Riiklikus Ülikoolis samuti sõja eel õppinud Viktor Maamägi.[7] Naan asus juhatama Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonda.

Madis Kõiv on Naani ajalookirjutamist ilukirjanduslikult väljendanud järgmiselt: "Algus oli banaalne. Tuli (toodi?) mees Venemaalt, pandi siin Mineviku Valitsejaks. Konstrueeris täiesti uues Mineviku, mida nimetas Eesti NSV ajalooks) millega siinsed asjamehed kuidagi hakkama ei saanud), sai selle eest mingi autasu, mille hulka kuulus akadeemikuks olemise auhind, nii nagu neid parteiliste teenete eest ikka anti – "valiti" akadeemikuks."[50]

Üheköiteline "Eesti NSV ajalugu"[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalookirjutamise sovetiseerimine tipneski[49] 1952. aastal TA Ajaloo Instituudi väljaandel ja Gustav Naani toimetamisel üheköitelise teose "Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)" (484 lk, 15 000 eks.) väljaandmisega[7]. Eesti ajalugu muutus ametlikult Eesti NSV ajalooks[49]. Üheköitelise väljaande autorid käsitletavate ajalooetappide järjestuses olid: Harri Moora, Artur Vassar, Hilda Moosberg, Gustav Naan (kahasse Joosep Saadiga) ja Viktor Maamägi[7]. Raamat oli muu hulgas mõeldud kasutamiseks ka õppevahendina Eesti NSV kõrg- ja keskkoolides[7].

1990. aastal kommenteeris ajalehes Postimees Naan selle raamatu sündi järgmiselt: "Rakendasin järjekindlalt consensus omnium põhimõtet: ühtki rida ei läinud trükki enne, kui sellega olid nõus kõik raamatu autorid. See lõi usaldusliku ja sõbraliku tööõhkkonna – kasvõi juba sellepärast, et keegi ei saanud kahtlustada kedagi koputamises, sest igaüks oli "kaassüüdlane" kõiges".[51]

Teise trüki maketi arutelu[muuda | muuda lähteteksti]

Naani toimetamisel 1957. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud teist trükki täiendati uute materjalidega, mitu osa kirjutati uuesti. Polnud enam isikukultusest tingitud moonutusi[7]. Autorite kollektiivi laiendati[44]. Teine trükk oli varasemast asjalikum, kuid raamatu ideoloogiline alus polnud suurt muutunud[44].

Enne raamatu ilmumist toimus 1956. aasta lõpul arutelu Eesti NSV ajaloo teise trüki maketi üle, millel osalesid lisaks EKP Keskkomitee komisjonile ning eesti ajaloolastele kolleegid Moskvast, Riiast ja Vilniusest. Koosolekul oldi üksmeelel, et Eesti NSV ajaloo esimene väljaanne oli liiga tendentslik, eriti Nõukogude perioodi osas (autor Viktor Maamägi), ja ülekohtune oma hinnangutes Hans Kruusi ja Nigol Andreseni "kodanlik-natsionalistliku" rühma suhtes. Koosoleku juhataja ning Eesti NSV ajaloo toimetaja Gustav Naani sõnul sisaldas esimene trükk vigu ja kannatas isikukultuse halbade mõjude all; mitmete tegelaste suhtes oli antud ebaõige hinnang.[5]

Koosolekust võttis osa ja esines sõnavõtuga mõned kuud varem (1956. aasta augustis) akadeemia tegevliikmeks ennistatud Hans Kruus. Kuigi koosolekul osalenud teaduste akadeemia korrespondentliige Hilda Moosberg püüdis tõestada, et Kruus olevat natsionalist, kes oli Eesti Vabariigis kõrgel kohal, leidis koosoleku juhataja Naan, et "seltsimees Moosbergil pole erilist põhjust sellelt tribüünilt esineda terava kriitikaga professor Kruusi aadressil selle kohta, kes või mis ta kodanlikul ajal oli. Tähtis on, kes ta on praegu ja praegu on ta kuulus ENSV ajaloolane".[5]

Kolmeköiteline "Eesti NSV ajalugu"[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmiseks algatati Naani peatoimetamisel kolmeköitelise "Eesti NSV ajaloo" kirjutamine, mille ilmumine venis poliitiliste arengute tõttu õige mitme aasta peale (1. kd 1955, 2. kd 1963, 3. kd 1971). Ajaloolane Marek Tamm märgib, et esiteks jäi selle kirjutamise jäme ots endiselt eestlaste kätte, teiseks laenati uurimistöö üldraamid suuresti sõjaeelsest rahvuslikust ajalookirjutusest, teisendades ennekõike varasemaid väärtushinnanguid ja "tempides tulemust marksistliku (leninlik-stalinliku) sõnavaraga".[52]

Kolmeköitelise koguteose "Eesti NSV ajalugu" autorite kollektiiv sai 1977. aastal Nõukogude Eesti preemia teaduse, tehnika ja tootmise alal. Laureaaditiitli sai 12 ajaloolast, sealhulgas kõik (peale Naani) üheköitelise, 1952. aastal ilmunud väljaande autorid.[53] Naan on hiljem selgitanud, et tema nime tõmbas nimekirjast maha EKP Keskkomitee büroo[51]. Naan sai aga samal aastal Nõukogude Eesti preemia ENE eest.

Hiljem on Naan tagasivaatena öelnud, et oma kutsumuseks ei pidanud ta ajalugu, vaid filosoofia ajalugu, elu- ja töökohana kujutas ette pigem Moskvat kui Tallinna.[15]

Esinemine TPI aulas[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate keskel oli Naan hakanud huvi tundma sotsioloogia vastu. Ta oli juba avaldanudki paar lühikest, ent sisukat ajaleheartiklit ja esinenud paari veidi nagu dissidentliku maiguga sõnavõtuga. Need tõid talle rahva seas populaarsuse, ent kutsusid esile kohalike parteijuhtide eitavaid hinnanguid.[54]

1960. aastatel määrati Tallinna Polütehnilise Instituudi kateedrijuhataja Uno Mereste korraldama kõnemeisterlikkuse rahvaülikooli. Loengud toimusid TPI aulas, umbes 600-kohalises saalis. Otsides huvitavaid lektoreid, tegi Mereste Naanilegi ettepaneku esineda ettekandega. Esialgu ütles Naan ära põhjendusega, et EKP Keskkomitee olevat tal mõneks ajaks keelanud filosoofia- ja sotsioloogiaalaste loengute pidamise ja artiklite avaldamise. Kuid pärast Mereste argumenti, et jutt on retoorikast, mitte filosoofiast või sotsioloogiast, andis Naan nõusoleku.[54]

Kohe loengu alguses ütles Naan ära, et kavatseb rääkida üldse mitte inimesest, vaid loomadest ja nende eneseteostusest eeskätt häälitsuste vahendusel. Seejärel kirjeldas ta pikemalt linnulaulu olemust. Pikalt tegi juttu katsehiirtest. Maininud viimaste näidete puhul paar korda möödaminnes Sigmund Freudi nime, tegi ta pärast lühikest pausi vahemärkuse: "Siin saalis pidi olema umbes 600 istekohta. Minu silmaga vaadates on peaaegu kõik kohad hõivatud. See tähendab, et saalis peab olema vähemalt neli kuni kuus koputajat. Koputajatele tahaksin ma vahemärkusena öelda, et kui koputama lähete, mõtelge järele, mida räägite. Ei ole mõtet minna ja rääkida, et Naan reklaamib freudismi. Freudismi, nagu seda propageeris Freud, ei propageeri tänapäeval enam maailmas keegi. Naan ka mitte!"[54]

Kõik rahvaülikooli loengud salvestati magnetofonilindile. Mereste on hiljem meenutanud, et Naani vahemärkus mõjus nagu pomm. Hetkeks valitses saalis surmavaikus. Ajal, kus oli teada, et kõigil vähegi suurematel koosolekutel viibivad KGB informaatorid, kes kõike kuulavad ja tähele panevad, oli selle tõsiasja mainimine avalikul loengul midagi ennekuulmatut.[54]

Tõravere filosoofiaseminarid[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Naani algatusel hakati Tõraveres korraldama filosoofiaseminare.[55] Naan oli nõus seminari juhatama. Naan hankis esinejaid Tallinnast, kus tal oli säilinud palju sidemeid. Tõravere filosoofiaseminaridel esines Gustav Naan selliste ettekannetega nagu "Võim ja vaim" ja mitmed teised analoogilised. Need ilmusid esseedena kultuuriajalehes Sirp ja Vasar ning äratasid üldist tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid ka mujal NSV Liidus.[8]

Naani seminarid saavutasid varsti üldise tuntuse. Esinemas käisid paljud tolleaegsed kultuuritegelased ja teadlased, ka poliitikud. Esinejate seas oli ka Uku Masing.[8]

Madis Kõiv on meenutanud, et Uku Masingu ettekande esitamisel juhatas Naan seda seminari täiesti tavalisel moel – ei mingit "ateismitüli". Lõpuks kui küsimused olid vastatud, tegi Naan nagu ikka viimase kokkuvõtte, aga rangelt neutraalsel moel. Lisas küll lõpuks: "Masing on vist ainus teoloog Eestis, keda ükski kirik omaks ei taha tunnistada." Niipalju siis teoloogiast tema poolt. Masing vist ei öelnud seepeale midagi, andis nagu mõista, et vaikimine on nõusolek.[50]

Sageli kulges diskussioon lubatu ja lubamatu piirimail. Seminari vaba vaim ise oli midagi täiesti enneolematut senise sumbunud õhkkonnaga võrreldes. 1970. aastate keskel tegid võimud otsese ettekirjutuse sedalaadi seminarid lõpetada.[8]

Parteipoliitilised vaated[muuda | muuda lähteteksti]

"Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus"[muuda | muuda lähteteksti]

1947. aastal avaldas kirjastus Poliitiline Kirjandus tollase EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme initsiatiivil[15] ÜK(b)P Keskkomitee Kõrgema parteikooli õppuri[56] Gustav Naani suundaandva kogumiku "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus" (128 lk). See koosnes kolmest ajakirjas Eesti Bolševik varem (1945–1946) ilmunud artiklist.[7]

Eessõnas teatas Naan, et "Kodanlik-natsionalistlik ideoloogia oli ja on sügavalt vaenulik rahvamasside vastu. Kodanlikud natsionalistid on eesti rahva verivaenlased" [...].[7] Naani raamatu esimese peatüki esimene lause algas sõnadega "Seltsimees Stalin õpetab, et..."[57].

Kogumiku esimene ja kõige pikem artikkel "Eestlaste liitumine rahvuseks ja rahvusliku liikumise tekkimine" annab Stalini klassikalise rahvusedefinitsiooni baasil sügava teoreetiliselt põhjendatud käsitluse eesti rahvuse ja rahvusliku ideoloogia kujunemisest ning iseloomust, kusjuures on kasutatud ohtraid tsitaate Eesti Vabariigi aegseist ajalooteostest. Kõik see osutab üsna laialdast vastavasse kirjandusse süvenemist, mis tolleaegsete eesti parteiideoloogide puhul kahtlemata oli haruldane.[7] Põhiliselt kasutas Naan oma käsitluse ajaloolises osas meetodina enamasti marksistlik-stalinistlike seisukohtade illustreerimist Hans Kruusi ajaloouurimuste faktoloogiaga[56].

Selgemini propagandailmelised olid mõlemad ülejäänud artiklid: "Eesti kodanliku natsionalismi arenemisteest" ja "Eesti kodanliku iseseisvuse sünnist", neist viimane õieti Eduard Laamani tuntud raamatu "Eesti iseseisvuse sünd" (1936) sovetlik parafraas.[7] Raamatu lõpposas väidab Naan, et sõda, mida kodanlikud natsionalistid on variserlikult nimetanud "vabadussõjaks", oli tegelikult iseseisvuse ja vabaduse vastu ja alles 20 aasta pärast, 21. juulil 1940, võitis eesti rahvas kätte tõelise iseseisvuse ja sõltumatuse[57].

Akadeemik Uno Mereste on oma memuaarides hinnanud seda teost kui "autoportreed autorist, kes asjast vähe taipab, aga püüab teha nägu, nagu valdaks ta absoluutset tõde".[57] Ajaloolased Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad, et Naan oli koloriitne kuju, sõjajärgsel ajal äge stalinist, kes juba 1947. aastal jõudis kirjutada provokatiivse poliitilise paskvilli, mille juhtmõte oli "kodanlikud natsionalistid on eesti rahva verivaenlased".[58]

Naani "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus" on varustatud viidetega. Ühel korral viidati raamatus Karotamme kõnele ja umbes kümnel korral Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendi Hans Kruusi varasematele töödele.[59] 1950. aasta märtsis kuulutati aga EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil akadeemik Kruus kodanlikuks natsionalistiks ja EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Karotamm kodanlike natsionalistide mahitajaks[60]. Kohe pärast pleenumit kõrvaldati Naani raamat raamatukogudest[15], sest lugemisvarast pidi kaduma kõik, milles kasvõi vihjamisi mainiti VIII pleenumil kritiseeritute nimesid kas positiivses või neutraalses kontekstis[61]. Lugejatele jälle vabalt kättesaadavaks tehti Naani raamat 1956. aastal[57].

"Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism"[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aastal kirjutas Gustav Naan, et tänu oma 1947. aastal ilmunud raamatule, tema huvi natsionalismi vastu kadus.[15] See ei ole siiski nii. 1950. aasta sügisel ilmus Ajaloo Instituudi direktorilt Naanilt 30-leheküljeline brošüür "Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism" (tiraaž 6000 eks).

Käsitledes Eesti kodanlikke natsionaliste, kirjeldas Naan brošüüris Hans Kruusi tegevust parteipoliitiliselt õigesti, vastavalt märtsis lõppenud partei keskkomitee VIII pleenumi seisukohtadele. Nii kirjutas ta, et "Eesti kodanluse kojaideoloog Hans Kruus koos tema poolt teaduste akadeemiasse poetatud "oma inimestega" pidurdas elulähedaste probleemide lahendamist" ja "Kruusi ja tema mõttekaaslaste tegevuse tõttu ei ole vabariigi koolidel senini Eesti ajaloo ja kirjandusajaloo õpikut"[62].

Oktoobris 1950 Hans Kruus vangistati.[63] Märtsis 1951 kirjutas Naan ajalehes Rahva Hääl järgmist: "Kodanlike natsionalistide üheks tugipunktiks Nõukogude Eestis oli kaua aega vabariigi Teaduste Akadeemia, mille eesotsas pesitses rahvavaenlane Hans Kruus"[64].

Brošüüri saatusest. 1954 hakkasid keelatuks minema need väljaanded, kus Josip Broz Titost räägiti kui vaenlasest. Naani "Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism" korjati ära ainult sellepärast, et leheküljel 15 oli selles brošüüris räägitud Tito kodanlik-natsionalistlikust ja fašistlikust klikist.[65] (1949. aastal riiklikud suhted Jugoslaavia ja NSV Liidu vahel katkesid; 1953–1954 algas suhete normaliseerumine[66].)

Jugoslaavia kodanlikest natsionalistidest kirjutas Naan: "Jugoslaavia rahvad kannatavad metsiku sotsiaalse rõhumise all. Ei ole suuremaid verivaenlasi rahvale kui "omad" kodanlikud natsionalistid".[67]

"Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus"[muuda | muuda lähteteksti]

1953. aasta detsembris ilmus NLKP Keskkomitee häälekandjas Pravda Gustav Naani artikkel "Гордость эстонской культуры (К 150-летию со дня рождения Ф. Р. Крейцвальда.)" ("Eesti kultuuri uhkus (Fr. R. Kreutzwaldi 150. sünniaastapäevaks)").[68]

Samal aastal ilmus Eesti Riiklikus Kirjastuses artiklite kogumik "Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus", üks selle toimetajatest oli Naan.[69] Ka kogumiku avaartikkel on Naanilt[70]. Tunnustades Kreutzwaldi eesti folkloristika rajajana, peab Naan Kreutzwaldi väljapaistvaimaks eesti valgustajaks-demokraadiks, märkides ära, et ta ei tõusnud küll revolutsioonilise demokratismini, kuid mõnes suhtes läks ta kaugemale kaasaegsetest valgustajatest-demokraatidest[70]. Naan kirjutas, et Kreutzwaldi on teaduslikult uurima hakatud alles viimastel aastatel, kuna kümnete aastate jooksul varem on "kodanlikud "objektivistlikud" võltsijad küllalt vaeva näinud selleks, et Kreutzwaldi osa madaldada ja tema vaateid tundmatuseni moonutada"[70].

Vaated ja ideed filosoofias, kosmoloogias ja küberneetikas[muuda | muuda lähteteksti]

Relatiivsusteooria kaitsel[muuda | muuda lähteteksti]

1947. aasta juunis toimus Moskvas filosoofiaküsimustes teaduslik diskussioon, kus esines ÜK(b)P Keskkomitee ideoloogiasekretär Andrei Ždanov. Tema kõnes võeti kriitika alla mitmed välismaised relatiivsusteooria järgijad (Arthur Eddington, Edward Arthur Milne). Varsti pärast seda diskussiooni ilmus Nõukogude Liidu juhtiva filosoofiaajakirja Voprossõ filosofii (Вопросы философии) 1948. aasta 2. numbris Naani artikkel "Современный "физический" идеализм в США и Англии на службе поповщины и реакции". Artikkel oli suunatud Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia füüsikaliste idealistide vastu, kes autori arvates kahtlesid materiaalse maailma olemasolus ja eitasid looduses kehtivaid seaduspärasusi. Selliste teadlaste hulka luges Naan Arthur Eddingtoni, James Jeansi, Pascual Jordani, E. T. Whittakeri, Edward Arthur Milne'i, Bertrand Russelli ja Philipp Franki.[71]

Juba ajakirja järgmises, 3. numbris, jätkasid mitmed autorid naanilike süüdistustega paljude tuntud Lääne loodusteaduse interpreteerijate (teiste seas Erwin Schrödingeri) aadressil. Järgnevatel aastatel käsitati enamikes Nõukogude Liidus avaldatud relatiivsusteooria filosoofilisi aspekte puudutanud töödes relatiivsusteooriat kui "reaktsioonilist einsteiniaanlust".[71]

Artikkel relatiivsusteooria kaitseks[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe erandina avaldas ajakiri 1951. aastal artikli "К вопросу о принципе относительности в физике" ("Relatiivsuse printsiibi küsimuse juurde füüsikas"), milles relatiivsusteooriat iseloomustati igati positiivsest vaatenurgast. See oli Gustav Naani töö, kes oli vahepeal oma vaateid kardinaalselt muutnud ja asunud relatiivsusteooriat kaitsma. Muuhulgas kritiseeris ta oma artiklis teravalt NSV Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikme Aleksandr Maksimovi 1948. aastal ilmunud artiklit.[71]

Naani artiklit kritiseeriti laialdaselt, seejuures ka ajakirja enda toimetuskolleegiumi poolt.[71] Artikkel kutsus esile neli aastat kestnud diskussiooni[22]. Et diskussioon kulges tavatult raskelt, näitab seegi, et relatiivsusteooria eitaja Maksimovi artikli ilmumine ajalehes Krasnõi Flot 1952. aastal põhjustas 11 Nõukogude Liidu tippfüüsiku, teiste seas Igor Tamme, Lev Landau, Anatoli Aleksandrovi ja Andrei Sahharovi, ühiskirja Lavrenti Beriale[72].

Antimaailma hüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sümmeetriline Universum

1964. aastal avaldati Tartu Astronoomia Observatooriumi Publikatsioonides Gustav Naani artikkel "Симметричная Вселенная" ("Sümmeetriline Universum")[73], milles autor püstitas sümmeetrilise universumi hüpoteesi, mille kohaselt koos tavalise maailmaga eksisteerib antimaailm[74].

On teada, et sümmeetriaomadused väljendavad kõige fundamentaalsemaid loodusseadusi. Meid ümbritsevas maailmas on aga aine ja antiaine sümmeetria rikutud, sest ainet esineb tunduvalt rohkem kui antiainet. Peale selle on ka mass, energia ja teised füüsikalised suurused ühemärgilised ning me loeme neid nullist suuremateks, see tähendab positiivseteks suurusteks. Täielik sümmeetria on Naani väitel looduses võimalik ainult siis, kui peale meid ümbritseva maailma eksisteerib veel antimaailm, kus kõik füüsikalised suurused on meid ümbritseva maailmaga võrreldes vastandmärgilised.[73]

Naani järgi teostatakse sidet meid ümbritseva maailma ja antimaailma vahel pekuliaarsete objektide – kvasarite, kvaasitäheliste galaktikate, kollapseeruvate või antikollapseeruvate tähtede – kaudu. Naani väitel on antimaailmas füüsikaseadused samad, mis tavalises maailmas, kuid aeg voolab seal vastassuunas ja ruum on peegelpildis. Naani järgi ei ole universumi aegruumi topoloogia samatähenduslik ei suunalt (kõik ruumisuunad pole samaväärsed) ega ajaliselt (kõik ajahetked pole samaväärsed) ning milles komplitseeruvad mineviku ja tuleviku mõisted. Sellisel juhul kaotab entroopia suurenemise teooria oma mõtte, teiste sõnadega, antimaailmas ei kehti soojussurma termodünaamiline paradoks.[74]

Naan väidab artiklis, et antimaailma hüpotees ei ole ühegi füüsikaseadusega vastuolus. Naan märgib, et oma olemuselt jääb see hüpotees füüsika ja filosoofia piiripealsesse valdkonda ja lisab, et hüpoteesi filosoofilist külge siinses artiklis peaaegu pole puudutatud. Hüpotees demonstreerib võimalust vastata artikli algusosas püstitatud küsimusele "Miks eksisteerib universum?". Artikli lõpposas formuleerib Naan vastuse: "Universum eksisteerib sellepärast, et vaakum ("eimiski") polariseerub "millekski" ja "antimillekski"[73].[75]

Lõpmatus[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi lõpmatuse ülikeerukate probleemide vastu tekkis Naanil juba keskkooli lõpuklassis, kuid ta sai varsti aru, et vähemalt esialgu käivad need tal kõvasti üle jõu. 1950. aastate lõpul ja eriti 1960. aastatel võttis Naan lõpmatuse teema tõsiselt käsile. Naan on hiljem kirjutanud, et Nõukogude Liidus olevat tollal võistelnud ja võidelnud neli lõpmatuse filosoofilist kontseptsiooni: traditsiooniline, traditsiooniliselt mittetraditsiooniline, ebajärjekindlalt mittetraditsiooniline ja järjekindlalt mittetraditsiooniline. Selle viimase suuna rajaja on Gustav Naan (nii olevat kirjas venekeelses raamatus: L. Baženov, K. Morozov, M. Slutski. "Loodusteaduse filosoofia", Moskva, 1966, lk 198).[76]

1961. aastal avaldas ajakiri Voprossõ Filosofii Gustav Naani artikli "Universumi lõpmatusest". Selles rõhutas Naan teaduse-filosoofia piirimaadele jääva lõpmatuse probleemi lahendamise vajadust loodusteadlaste, matemaatikute ja filosoofide ühiste jõupingutustega.[77]

1965. aasta mais Moskvas toimunud Universumi lõpmatusele pühendatud kosmoloogiaalasel sümpoosiumil esines Naan ettekandega teemal "Lõpmatuse mõiste matemaatikas, füüsikas ja kosmoloogias". Selles ettekandes üritas Naan teha katset leida ühtsust mitmekesisuses tõlgendades lõpmatuse erinevaid aspekte matemaatikas, füüsikas, astronoomias ja filosoofias kui ühe ja sama reaalsuse – reaalse Universumi reaalse lõpmatuse – erinevaid peegeldusi.[77] Ettekanne on muuhulgas tähelepanuväärne ka sellega, et lülitati 2011. aastal ainsa vanema teadustekstina (1965!) Moskvas välja antud nüüdisaegset kosmoloogiat käsitleva vene autorite kogumikku "Современная космология: философские горизонты" ("Nüüdisaegne kosmoloogia: filosoofilised horisondid")[78].

Lõpmatuse tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Naan on kirjutanud, et üldiselt on lõpmatuse probleem (laiemas tähenduses) lõpmata keerukas.[79] Ettekandes klassifitseeris ta "lõpmatust" kaheksaks erinevaks tüübiks: praktiline lõpmatus, lõpmatus kui piiritus (ääretus), meetriline lõpmatus, topoloogiline lõpmatus, ekstensiivne ja intensiivne lõpmatus, teoreetilis-hulgaline lõpmatus, aktuaalne ja potentsiaalne lõpmatus ning metamatemaatiline lõpmatus [77]. Ühtlasi toob Naan ettekandes ära ka kõikide tüüpide kirjeldused[77]. (Kirjasõnas ilmus Naani ülevaade lõpmatuse tüüpidest 1967. aastal Moskvas välja antud "Einsteini kogumikus".[79])

Lõpmatus kosmoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Naan märkis ettekandes, et viimase kümnendi uurimustulemused on näidanud, et ruumi meetriliste omaduste (ruumi kõveruse) hindamine on oluliselt keerulisem kui varem arvati. Kosmilise süsteemi kinnisus on füüsiline kinnisus, kuid sellest asjaolust mingil juhul ei järeldu, et peale sellise süsteemi midagi muud ei eksisteeriks. Praegu (1965) on teada umbes kümmekond "ülitähte" (kvasarit), ja igaüks neist võib omada oma kinnist ruumi ja oma isiklikku aja rütmi, mis ei ole seotud ajarütmidega teistes Metagalaktika osades. Samasugune lugu võib olla Metagalaktika endaga teda ümbritseva keskkonna suhtes.[77]

Naan väitis ettekandes, et lõpmatuse probleemi kosmoloogias tuleb jagada kaheks oluliselt erinevaks osaks, kaheks probleemiks. Esimene probleem on konkreetsete kosmiliste süsteemide, sealhulgas Metagalaktika, lõplikkuse või lõpmatuse probleem. See on puhtalt füüsikaline probleem, mis kuulub relativistliku astrofüüsika ja relativistliku kosmoloogia valdkonda. Teine probleem on Universumi lõpmatuse võrratult keerulisem probleem. See on loodusteaduse ja filosoofia piirprobleem. Seda saab lahendada ainult füüsika, astronoomia, matemaatika ja filosoofia ühispingutustega; ühegi eraldi võetud teadusega seda lahendada ei saa.[77]

Lõpmatuse filosoofiline staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Naan märkis ettekandes, et ei ole siiski kahtlust selles, et lõpmatus on oma olemuselt matemaatiline mõiste. Ta haarab kogu matemaatika. Veelgi enam, võib määratleda nii, nagu tegi seda Hermann Weyl: "Matemaatika on teadus lõpmatusest". Kosmoloogia kasutab sedasama lõpmatuse matemaatilist mõistet.[77]

Väga pika aja jooksul andsid filosoofid (Anaxagoras, Zenon Eleast, Demokritose koolkond, Aristoteles, Augustinus jt) lõpmatuse probleemi lahendamisse suurema panuse kui matemaatikud. Õpetuse lõpmatusest arengus "tänapäevasele" etapile panid aluse üksteisest sõltumatult matemaatikud (Bernhard Riemann, Georg Cantor) ja filosoofid-dialektikud (Hegel, Friedrich Engels). Sestsaadik matemaatika progress on pidev ja üha kiirenev, samal ajal kui filosoofias ilmselt midagi oluliselt uut ei ilmunud.[77]

Lõpmatuse filosoofiast Nõukogude Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Naan väitis ettekandes, et 1950.–1960. aastatel lõpmatuse probleemi filosoofilisel tõlgendamisel olid pioneerideks Vladimir Sviderski (kaitses 1955. aastal filosoofiadoktori kraadi aegruumi filosoofia alal) ja Serafim Meljuhhin (hilisem NSV Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige). Nende töödes probleemi käsitlus oli Naani hinnangul märgatavalt üle keskmise taseme, kuid see keskmine tase ise oli äärmiselt madal. Need tööd ja ka neile järgnenud tööd ei suutnud täita seda lõhet, mis oli tekkinud täppisteaduste ja filosoofia vahel, mis tolleks hetkeks osutus kolossaalseks. Vastavalt tolle aja üldiselt järgitavale stiilile lähtusid autorid Hegeli ja Marxi filosoofilistest seisukohtadest, aga matemaatiline loodusteaduslik materjal (ülimalt napp) kaasati vastavate filosoofiliste põhimõtete illustreerimiseks, seejuures materjali (fakte) ennast hinnati filosoofilise vastuvõetavuse või vastuvõetamatuse seisukohalt. Vastuvõetamatutele faktidele "anti vastulöök".[77]

Naan kandis ette, et Meljuhhin oma 1958. aastal ilmunud raamatus "Проблема конечного и бесконечного" ("Lõpliku ja lõpmatu probleem") annab esmalt ruumi lõpmatuse filosoofilise tõestuse ja seejärel püstitab küsimuse sellest, milliseid kosmoloogia järeldusi tuleks aktsepteerida ja milliseid hüljata. Meljuhhin väidab, et ruumi lõpmatus tuleneb loogiselt võttes mateeria lõpmatusest. Kuna aga mateeria piiridest ei ole võimalik väljuda, siis ei saa rääkida ka selle piiratusest, millest omakorda järeldub, et mateeria on lõpmatu. Naan leidis, et küsimuse püstitus on sarnane Sviderski 1956. aastal ilmunud töös "Füüsikas aegruumiliste ettekujutuste filosoofiline tähendus" avaldatud väitega "Kui me räägime mateeria (materiaalse maailma) lõpmatusest, siis me peame silmas selle all mateeria piiri puudumist".[77]

Naan resümeeris, et mõlemas juhtumis käsitletakse lõpmatust kui piiramatust, piiri puudumist. Autorid jätsid aga Naani väitel tähelepanuta kõige olulisema, mida teadus viimase saja aasta jooksul oli andnud – selle, et lõpmatus ei ole taandatav (samastatav) piiramatuseks. Siit tuleneb autorite nüüdisaegse kosmoloogia ühekülgne käsitlemine. Eelmainitud töös tõestab Sviderski relativistliku kosmoloogia "metafüüsilist, kunstlikku ja avameelselt papimeelset iseloomu". Naan märkis, et sellised hinnangud olid omal ajal Nõukogude Liidus peaaegu üldiselt järgitavad, kuid 1956. aastal oli see juba selge anakronism.[77]

Küberneetika[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirja Horisont toimetaja Rein Veskimäe küsis akadeemik Hillar Abenilt, miks sai 1960. aastal Tallinnasse rajatud instituut nimeks küberneetika instituut? Miks mitte näiteks arvutustehnikainstituut või midagi sarnast? Aben, kes omal ajal oli selle instituudi direktor, vastas, et selle idee taga seisis teaduste akadeemia asepresident Gustav Naan. Võib-olla oleks arvutustehnikainstituudi nimi samuti sobinud. Kuid Nõukogude Liidus oli sel ajal kombeks rünnata uusi teadussuundi, milles Nõukogude Liit muust maailmast maha jäi. Küberneetikat peeti pikka aega kapitalistlikuks ebateaduseks. Seetõttu soovitas Naan seda nime instituudile juba jonni pärast.[80]

Tegelikult enne 1950. aastaid Nõukogude Liidus küberneetikast ei räägitud. Avaliku rünnaku alla sattus küberneetika 1952. aastal, aasta enne Stalini surma. 1953. aastal ilmusid kriitilised artiklid riigi keskses kirjandus- ja ühiskondlik-poliitilises ajalehes Literaturnaja Gazeta (küberneetikat nimetati seal obskurantseks teaduseks) ja ainsas filosoofiaajakirjas Voprossõ Filosofii (artikkel pealkirjaga "Kelle huve teenib küberneetika?").[81] Ja kuigi veel 1954. aastal ilmunud leksikonis "Краткий философский словарь" ("Lühike filosoofia leksikon") defineeriti küberneetika reaktsiooniliseks pseudoteaduseks[82], oli 1950. aastate teisel poolel küberneetika juba täielikult rehabiliteeritud. Alates 1958. aastast avaldati NSV Liidus sellel teadusalal arvukalt artikleid ja raamatuid[83]. Eesti keeleski hakkas üht-teist ilmuma, 1961. aastal avaldati Norbert Wieneri "Küberneetika ehk Juhtimine ja side loomas ning masinas". Võrreldes paljude välisriikidega omandas küberneetika nõukogude teaduses 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses prestiižsema koha[84].

1969. aastal kirjutas Gustav Naan Wieneri teisele eesti keelde tõlgitud raamatule "Inimolendite inimlik kasutamine. Küberneetika ja ühiskond" seitsmeleheküljelise eessõna "Norbert Wiener ja ajastu mõttelaad". Muuhulgas kirjutas Naan selles, et sarnaselt relatiivsusteooria ja kvantmehaanikaga, on ka küberneetika tekitanud ägedaid vasturünnakuid. "Rünnakute motiiv on olnud tavaliselt üks: inimlikult mõistetav tahtmine jääda siledasse Newtoni maailma ja säilitada kindel, jäikdeterministlik optimism". Wienerit on süüdistatud pessimismi propageerimises. Naan leiab, et Wieneri enda vaated ei ole siiski suunatud igasuguse progressi ja optimismi vastu, vaid ainult progressi ja optimismi lihtsustatud mudelite vastu. Naan lisab, et "paraku elame karedas maailmas, milles juhus etendab niisama suurt osa kui seaduspärasuski". Sellepärast saab mis tahes realistlik optimism selles maailmas põhineda ikkagi ainult tõenäosuste hindamisel ja kainel teadmisel, et progressi eest tuleb maksta.[85]

Populaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

Naani 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul avaldatud artiklid, mida ta eelnevalt esitas Eesti teadus- ja projekteerimisasutustes ning loomeliitudes seminariettekannetena, said ülipopulaarseteks[86].

Mihkel Muti hinnangul oli Gustav Naan 1970. aastate keskpaiku eesti haritud noorsoo hulgas sama populaarne nagu vahest Herbert Marcuse või Marshall McLuhan olid olnud omal ajal ameerika tudengite seas. Üldteadaolevalt põhines Naani kuulsus 1969. aastal Loomingus ilmunud esseel "Võim ja vaim", mille ilmumise võimalikkust saab seletada paljude asjaolude kokkulangemisega. Sellest ajaliselt ettepoole jäid Sirbi ja Vasara artiklid paisuvast universumist, millest Naan oskas köitvalt ja üldarusaadavalt kirjutada. 1976. aastal oli Naan uuesti populaarsuse laineharjale tõusnud Sirbis ja Vasaras ilmunud artiklisarjaga, milles ta küünilis-vaimukalt analüüsis sootemaatikat.[87]

Mutt on toonud näite Naani populaarsusest. 1976. aastal Tartu kirjanduspäevade kavas oli välja kuulutatud Naani ettekanne "Roosa müra". Kuna oli oodata väga suurt publikuhuvi, siis olid korraldajad otsustanud selle ettekande erandlikult üle viia Keemiahoone ringauditooriumi. Saal oli rahvast pungil. Naan aga puudus. Korraldajad oletasid, et ehk on Naan siiski välja sõitnud, ning otsustasid seni päevakorraga edasi minna. Kui järgmine esineja, professor Harald Peep, oli oma ettekandega poole peale jõudnud, jõudiski Naan kohale ja sisenes triumfaalselt saali. Selle peale tõusis rahvas auditooriumis püsti ja kukkus aplodeerima. Professor Peep ühines plaksutajatega. Professoril "lubati" oma ettekanne siiski lõpetada, kuid paljude kuulajate meeled olid juba seotud järgneva esinejaga.[87]

Mihkel Muti hinnangul oli Naani ettekanne "Roosa müra" varasematega võrreldes päris kehvake. Mutt leidis, et "ilmselt oli Naan end ammendanud, tema kui arvamusliidri maine hakkaski pärast seda allamäge veerema, kuni muutus suisa vastandmärgiliseks. Noorte ebajumalast sai kroonukõneleja, neostalinist, eestlusevaenaja".[87]

Kirjanduskriitik Kalev Kesküla kirjutas, et 1970. aastatel oli Naan kahtlemata staar, kelle kirjutised pakkusid uusi vaateid ja ründasid moralismi. Naan oli seletanud: "Mida rohkem abielulahutusi, seda paremaks muutub abielu kvaliteet". Naani kui põneva ühiskondliku mõtleja üldine populaarsus kestis kuni 1980. aastate alguseni, "kui ta asus kindlalt partei barrikaadidele". Naani viimaseid suuri hetki mäletas Kesküla 1979. aastast ülikooli Vanemuise tänava ringauditooriumist, kus Naan avaldas arvamust, et totalitaarsed süsteemid on põhimõtteliselt aatomi-eelse ajastu nähe.[88]

Pöördepunkt ja 40 kiri[muuda | muuda lähteteksti]

Pöördepunkt Sangaste seminaril[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjas Looming Gustav Naanist kirjutanud Madis Kõiv meenutab artiklis "Vestlusi ja kõnelusi Gustav Naaniga", et pärast seda, kui Naani "maapagu" Tõraveres oli lõppenud, said nad aeg-ajalt ikka kokku. Vestluste käigus pani Kõiv tähele, et Naanile tegi muret, et Jaan Kaplinski ja Arvo Valton üha sagedamini kippusid talle "kallale tulema". See jäi Naanile mõistetamatuks. Kõivule näis, et Naan tahaks kirjanikega hästi läbi saada, "omameheks koguni", kellega ta ta vahetult ja sundimatult vestelda saaks nagu astronoomide ja füüsikutega, näiteks nagu temaga.[50]

1979. aastal Sangaste lossis toimunud noorte teadlaste kokkutulekul olid kutsutud esinejate seas nii Naan kui Valton.[3] Andres Tarand mäletab, et see oli noorte bioloogide teoreetiline seminar[89], Madis Kõiv aga kirjeldab, et seminaril oli hulk noori füüsikuid, filosoofe ja kirjanikke[50]. "Vanu" oli ka kutsutud, näiteks Lennart Meri[50].

Rahvast oli palju, kõik tahtsid rääkida. Kõiv jäi seminarile hiljaks. Esimene, kes temaga rääkis, oli Naan. Naan kurtis, et Valton oli talle jälle kallale tulnud ja kutsus Kõivu saali, kus ta pidi Valtonile vastama. Hiljem on Kõiv seda juhtumit tõlgendanud nii, et Naan oli teda endale appi kutsunud. Kuid sellest ei tulnud midagi välja, liiga palju oli segadust üldises atmosfääris, teemad kandusid mujale, algas mingi mäng riigiloomisest, valiti "peaminister". Pärast "valitsuse" moodustamist kandus jutt kuidagiviisi viimase sõja teemadele.[50]

Tarand oma mälestusteraamatus "Kiri ei põle ära" (2005) ütleb, et Naan oli küll mõnda aega esinenenud suhteliselt progressiivse nõukogudekriitilise tegelasena, kuid "kõnealuseks ajaks [40 kirja ajaks, 1980] taas tõmbunud hinges tagasi stalinistlikku lapsepõlve, nagu see talle Eesti ümberasujate järglasena Kaug-Itta kätte jõudis". Tema meelest oli pöördepunkt Sangaste lossis peetud seminaril, kus noormehed surusid akadeemikule peale "ei või jaa" küsimuse: kelle poole relva keeraksid, kui praegu tuleks tõe tund poolte valikuks? Akadeemik olevat vihastanud ning selgelt poole "fašistide ja nende sabarakkude" vastu võtnud.[89]

Kõiv ei mäleta, mida seal just väideti, jaatati või eitati, kuid ta mäletas selgesti, et mingil hetkel ütles Valton: "Mis siis selles halba olnuks, kui sakslased oleksid võitnud." Kõiv sai aru, et Naan ei saa sellele reageerimata jätta, kuid ei mõistnud arvata, millise tooni Naan valib. Ta valis kõige räigema – "automaadivalanguga, mille ta sakslaste pihta lubas jälle sihtida". Kõivule oli Naani toon siiski jahmatav ja "pikkamisi püstitatud sõpruse elevandiluutorn varises nende paari minuti jooksul kokku".[50]

40 kiri[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aasta oktoobris sündis EKP venestamispoliitika vastu suunatud haritlaste "Avalik kiri Eesti NSV-st". Nn 40 kirja autorid üritasid saada kirjale allkirju ka akadeemikutelt. Pärast tunniajalist vestlust Nikolai Alumäega, küsis Andres Tarand temalt, keda ta oma kaasakadeemikutest peab sobivaks või võimalikuks kandidaadiks. Akadeemik Alumäe tegi pika pausi ja vastas: "Gustav Naani võiks proovida, kui keegi pealt ei näe ...".[89] Tegelikkus oli aga teine.

Rohkem kui seitse kuud pärast 40 kirja, saatis akadeemik Gustav Naan EKP Keskkomiteele märgukirja "Mõtteid ideoloogilisest situatsioonist", milles ründavas toonis nõudis veelgi jäigemat kurssi ideoloogiatöös. Kiri oli kirjutatud vene keeles ja dateeritud 24. juunil 1981. Erilise tähelepanu osaks said kirjas kirjanikud, konkreetsemalt Jaan Kaplinski ja Arvo Valton. Naan tõmbas paralleele 1968. aasta Tšehhoslovakkia ja 1980. aasta Poola sündmustega, kus samuti alustati süütutest akadeemilistest diskussioonidest. Naan teeb kirjas järelduse, et Eestis tuleb vastavate ilmingute vastu tegutseda jõuliselt ja otsustavalt.[3]

Jaan Kaplinski on hiljem (2005) kommenteerinud, et näeb Naani kirjas kõigepealt isiklikku solvumist noorte meeste jultumuse üle, kes julgesid täppisteadlasest akadeemikuga vaielda asjade üle, milles ta arvas endal olevat enam-vähem tõemonopoli. "Mina pidasin Naanist lugu ja lugesin päris õhinaga tema vabamõtlejalikke arutlusi intelligentsist ja bürokraatiast, tema eessõna Norbert Wieneri ühele raamatule ja muud. Kuid ilmselt pärast läbitehtud infarkti midagi Naanis muutus ja ta hakkas esinema banaalselt ja keskendus ainult seksile, abielule ja abielulahutustele." Kaplinskit pahandas ka Naani pealiskaudne, päris demagoogiline opereerimine statistikaga. Naan aga pööras isikliku solvumise ideoloogiliseks nördimuseks.[3]

Arvo Valton kommenteeris 2005. aastal, et peale "ideoloogilise agaruse ... on Naani kaebekirja ajendiks isiklik pahameel tegelaste suhtes, kes julgesid kahelda tema ainupädevuses mis tahes teaduse alal, olgu tegemist antimaailmade või seksuaalsuhetega". Valtoni väitel on tema ja Naani vastasseis täpselt fikseeritav. See juhtus 1979. aastal Sangaste lossis noorte teadlaste kokkutulekul.[3]

Madis Kõiv ütleb kirja kohta, et erinevalt Sirje Kiinist, ei tundunud talle kirja stiil bolševistlik ega räigegi olevat. "Järsk ja sõjakas küll. ... See on liiga isiklik, solvatud inimese stiil, kes oma solvumuses püüab vastu hammustada. Isiklik, liig isiklik."[50]

Perestroika aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Fosforiidisõda[muuda | muuda lähteteksti]

31. märtsil 1987 Sakala keskuses toimunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli esimesel fosforiiditeemalisel pressikonverentsil istus Gustav Naan esimeses reas, kuulas tähelepanelikult, kuid vaikis. Millegipärast ei lausunud ta fosforiidisõjas sõnagi. "Huvitav miks?", küsib ajakirjanik Johannes Aare oma raamatus "Fosforiidisõda".[90]

Otsides sellele vastust, toetus Aare akadeemik Erast Parmasto arvamusele, et Naan lähtus oma tegevuses eeskätt isiklikest prognoosidest. Muuhulgas tulenesid need aga akadeemiku tihedatest sidemetest erinevat liiki mundrikandjatega. Ta võis saada infot samuti sõjaväelastelt, kes ootasid võimule tulekuks sobivat momenti. 1988. aasta juunis ei puudunudki kuigi palju, et Karl Vaino oleks tankid Lauluväljakule saatnud, et ajada laiali esimest suurt rahvakogunemist NLKP 19. konverentsi delegaatide toetuseks. Aare ei kahelnud, et Naan teadis NSV Liidu telgitagustest tunduvalt rohkem kui keskmine eesti haritlane, kuid seesugune teadmine surus mõtlemise ka vastavatesse raamidesse. Naan pidas võimalikuks Stalini aegsete õuduste kordumist veelgi suuremas ulatuses. 1991. aasta augustiputš Nõukogude Liidus näitaski, et akadeemiku kartused olid mõningal määral põhjendatud. Aare oletas, et võimalik, et just sellepärast ta fosforiidisõjas vaikiski.[90]

Sellegipoolest heidab Aare oma raamatus Naanile kergelt ette, et kaevanduste vastu oleks teadlane võinud võidelda ainuüksi juba seepärast, et temagi esivanemate juured on Virumaa mullas. Lahemaa rahvuspargis Ilumäe kalmistul on haud, kuhu on maetud Gustav Naan, Kaug-Idas sündinud akadeemik Gustav Naani üks esivanematest.[90]

Eesti iseseisvuspüüdluste vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Tundes päris hästi nõukogude repressioonipoliitikat, asus Gustav Naan eesti rahvusluse tõusuaastail naeruvääristama natsionalismi, eestlaste kui väikerahva oma aga eriti. Teda ajas naerma mõte, et Eesti võiks kunagi saada iseseisvaks riigiks. Ta tõttas oma seisukohta kõikjal avalikult välja ütlema ja oli hämmeldunud, kui teda enam ei mõistetud, et eestlased solvuvad, tema peale vihastuvad. Naan oli 1980. aastate teisel poolel tahes-tahtmata asunud vene impeeriumimeelsete poliitiliste jõudude poolele. Viimased ei jätnud teda mõistetavalt eestlaste vabadusliikumise vastases võitluses kasutamata.[91]

22. detsembril 1987 EKP Keskkomitee mitmesaja osavõtjaga peetud nõupidamisel luges EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino ette NLKP Keskkomitee salajase otsuse "Balti liiduvabariikides asetleidnud natsionalistlikest ilmingutest" koos omapoolsete kommentaaridega. Järgnesid sõnavõtud. Üks esinejaid oli akadeemik Gustav Naan. Oma sõnavõtus tuletas Naan meelde, et ka Tšehhoslovakkia (1968) ja Poola (1980) sündmused algasid sellest, et ajakirjandus lasti välja partei kontrolli alt. "Kui tagasi võeti, läks kõik normaalselt. Aga meil: Vikerkaare ja Edasi toimetused on lausa jalad lauale tõstnud! Kas nad üldse kavatsevad perestroikat alustada või ei?" Küüditamistest rääkides, ütles Naan: "Kõiki küüditamisi ei saa nimetada seadusetuseks. Julgeolekuorganid tegid vigu, kuid eeskätt võitlesid ennastohverdavalt vaenlase vastu." Karl Vaino jäi Naani esinemisega rahule. Ta oli tänulik Naanile, kes oli omaenese algatusel tõtanud kõnetooli natsionaliste sarjama.[91]

1987. aasta suvel vallandas NLKP Keskkomitee suure Baltikumi natsionalistide ja separatistide vastase kampaania, mis kestis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, 1991. aastani välja. NLKP häälekandja Pravda peatoimetaja Viktor Afanasjev palus ning akadeemik Gustav Naan ka kirjutas 23. novembril 1988 Pravdasse artikli "Kõik pea peale", kus kritiseeris Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembri otsuseid ning natsionalismi ja ebaobjektiivsuse all kannatavat eesti ajakirjandust.[92]

Akadeemik Erast Parmasto on meenutanud, et ta on olnud tunnistajaks sellele, kuidas Naan Eesti taasiseseisvumise taotluste puhul 1980. aastate lõpul lausa paanikasse sattus. "Mida nad ometi teevad!" Parmasto lisas, et "ei maksa arvata, et Naani seisukohtade taga oli ülim kommunismi-ideelisus või jäik venemeelsus. Nagu selgus ta ettevaatlikult öeldud argumentidest, kartis ta eesti rahva täielikku hävitamist, kui taas võimule saavad Stalini-tüüpi mehed." Naan oli sellist tagasipöördumist pidanud väga tõenäoliseks, lausa paratamatuks ajaloo käiguks. Parmasto arvates oli Naani seisukoha taga tema elulugu. Sündinuna Venemaa Kaug-Idas, oli ta ise ligidalt näinud kogu stalinliku represseerimispoliitika ajalugu. Naani ülitagurlike vaadete taga oli mure enese, aga ehk sellega seotuna ka Eesti tuleviku pärast.[47]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

  • Intelligentsi ülesanne seisneb selles, et teavitada ühiskonda ebameeldivatest uudistest.[viide?]
  • Mina diskussiooni ei karda, ja kui vaja, puistan laiali sada Kaplinskit koos kümne Valtoni ning Andreseniga pealekauba – sel lihtsal põhjusel, et minu selja taga on tänapäeva teaduse kogu võimsus, aga nende selja taga pole midagi peale Vana Testamendi ning väikekodanlase hirmude ja lootuste pilli järgi tantsiva demagoogia.[3]
  • Iga võimu ainsaks suureks ehk põhiliseks poliitiliseks eesmärgiks on võimul püsimine.[47]
  • Olevik on see koht ajas, kus helge tulevik muutub neetud minevikuks.[94]
  • Teadlane piinleb kogu aeg tahtmise vahel minna hästi kaugele ja kartmise vahel minna liiga kaugele.[95]

Teised temast[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ajakirjanik Mati Talvik: "Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast... Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi... Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja. Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas."[96]
  • Akadeemik Jaan Einasto: "Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta." [97]
  • Akadeemik Erast Parmasto: "Gustav Naan oli terava mõistuse ja veel teravama ütlemisega self made man, kes parteikarjäärile oli esimesel võimalusel eelistanud palju rahulikumat ja mõnusamat teadlase-elu."[47]
  • Akadeemik Hans Trass: "Kui hirmus, et inimene, kes oskas sisendavalt kirjutada vaimu üleolekust võimust, kujunes hirmuvalitsuse õigustajaks. Niisugune inimene on näide sellest lõhutud, deformeeritud vaimsusest, mida kujundas stalinistlik antihumanism ja hirmukuulekus."[98]
  • Akadeemik Erast Parmasto: "Kutsusin Kaug-Itta ekspeditsioonile sõites Naani korduvalt oma kodupaika vaatama tulema, aga sellest ta keeldus ilma pikema põhjenduseta. Miks, see on niisama ebaselge kui ka hulk muid tema elu detaile. Need eestlased, kes 1930. aastate lõpul NSV Liidus ellu jäeti, olid hiljem reeglina väga head vaikijad."[47]
  • Kirjanduskriitik Vaapo Vaher: "Naani võiks menetleda näiteks kui nõukogulikku dändit, sovetlikku Dorian Grayd. ... Oma hiilgepäevil mõjus akadeemik siinsele intellektuaalsele seltskonnale kui eksootiline ilmutis. ... Dorian Grayd ja ta loojat Wilde'i võib käsitleda kui estetismi märtreid, Naani hävitas dogmaatika kurijuur. Lisandus isiklik edevus. Tema lugu võiks menetleda ka kui headuse ja pahe kahepäisuse ilmnemist inimloomas, vaadelda dr. Jekylli ja mr. Hyde'i müsteeriumi taustal."[99]
  • Erast Parmasto: "Omajagu koomiline oli 1970.–1980. aastatel Harald Habermani ja Gustav Naani leppimatu vastuolu. Pealtnäha avaldus see peamiselt üldfilosoofilistes vaadetes – kui seda võib nii nimetada. Naani ajaleheartiklite peale kirjutas Haberman tuliseid ja sõnakaid vastukirjutisi, millega toimetused kimpu jäid. Ei saanud avaldamata jätta, avaldada aga ammugi mitte. Kas tekkisid need vastuolud siis, kui Venemaa eestlane tuli juunikommuniste välja tõrjuma, või oli mõlemal soov ja lootusi teaduste akadeemia presidendiks saada?"[101]

Ajakirjanik Hellar Grabbi Gustav Naanist[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate lõpul kirjutas kultuuriajakirja Mana väljaandja Hellar Grabbi, et Gustav Naan on "silmapaistvamaid teadlasi, aga samal ajal ka vastuoluderikkamaid ja mõtlemapanevamaid isiksusi pärastsõjajärgses Eestis". Ta oli kuulnud ka tunnustavaid sõnu Naani kohta tolleaegse Eesti uue teadlaspõlvkonna esindajatelt. Seepärast tahtis ta tingimata kuulda kasvõi osaliseltki selle mehe loengut, kes Hermann von Keyserlingi ja Gustav Teichmülleri kõrval oli tema meelest kolmas teatavat rahvusvahelist tähelepanu saavutanud, Eestis elanud ja töötanud filosoof. Selline võimalus avanes tal 1968. aasta oktoobris.[64]

Hellar Grabbi juhtus oma Eesti külaskäigul Gustav Naani ettekannet kuulama Kirjanike Majas. Grabbi pööras tähelepanu, et Naan rääkis aeglaselt ja rahulikult. Eesti keel oli tal sõnavararikas ja sundimatult vaba. Vene aktsent oli ta hääles vaevu tabatav. Saalisistujad näisid kuulavat suure tähelepanuga. Naan rääkis, et bürokraatia poolt surutakse teadusele, kunstile ja kirjandusele peale õpetlik ja standardne funktsioon, mis on vastuolus nende ülesande ja olemusega. Teadus aga, samuti ka kunst ja kirjandus, saavutab suuremaid tulemusi, kui ta ei ole elulähedane, vaid abstraktne. Neid mõtteid esitades ehitas Naan küberneetilised, geneetilised ja tundeelulised mudelid intelligentsi ja bürokraatia funktsioonide jaoks. Seda kuulates oli Grabbi hämmastunud lektori sellisest ebastandardsest ja edumeelsest mõttelennust.[64]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofia ja kosmoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Современный «физический» идеализм в США и Англии на службе поповщины и реакции // Вопросы философии. 1948. № 2.
  • К вопросу о принципе относительности в физике // Вопросы философии. 1951. № 2.
  • О современном состоянии космологической науки // Вопросы космогонии. М., 1958. № 6.
  • Труды шестого совещания по вопросам космогонии. М., 1959.
  • Gustav Naan. "Despre structura şi "virsta" universului în lumina datelor celor mai recente ale astronomiei extragalactice." (Probleme filozofice ale ştiinţelor naturii (Lucrarile Consfatuirii romino-sovietice din 25–27 iunie 1959) Bucureşti, 1960
  • О бесконечности вселенной // Вопросы философии. 1961. № 6.
  • Наан Г. И. Симметричная Вселенная / Публикации Тартуской астрономической обсерватории, 1964, XXXIV, № 6.
  • Наан Г. И., Понятие бесконечности в математике, физике и астрономии, М., 1965.
  • Наан Г. И. Гравитация и бесконечность // Философские проблемы теории тяготения Эйнштейна и релятивистской космологии. Под ред. П. С. Дышлевого, A. З. Петрова. Киев, 1965.
  • Наан Г. И. Проблемы и тенденции релятивистской космологии (1966)
  • Наан Г. И. Типы бесконечного, в кн.: Эйнштейновский сборник 1967, М., 1967.
  • Понятие бесконечности в математике и космологии // Бесконечность и Вселенная. М., 1969.
  • Наан Г. И., Казютинский В. В. Фундаментальные проблемы современной астрономии. В кн.: Диалектика и современное естествознание. М., 1970. С. 207-232.
  • Gustav Naan. "See meie Metagalaktika" – "Teadus ja tänapäev". Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 24–55.
  • Наан Г. И. К проблеме космических цивилизаций // Будущее науки. - М.: Занние, 1984.
  • Наан Г. И., Понятие бесконечности в математике, физике и астрономии. В кн.: Современная космология: философские горизонты. М.: Канон+, 2011 [1]

Muud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gustav Naan. "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus." Tallinn, Poliitiline Kirjandus 1947
  • Современный «физический» идеализм в США и Англии на службе поповщины и реакции // Вопросы философии. 1948. № 2.
  • Gustav Naan. "Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism." (Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing) Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1950.
  • "Eesti NSV ajalugu: kõige vanemast ajast tänapäevani". Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut. Toimetanud Gustav Naan. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1952. Kordustrükid 1955, 1956, 1957 (muutustega).
  • Gustav Naan. "Über die Freiheit der nationalen Entwicklung." Berlin, Akademie-Verlag 1956.
  • Gustav Naan. "Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas." – Looming 1969, nr. 12, lk 1856–1872, 1875–1878.
  • Norbert Wiener. "Inimolendite inimlik kasutamine: küberneetika ja ühiskond." Inglise keelest tõlkinud Boris Kabur. Eessõna: Gustav Naan. Tallinn, Loomingu Raamatukogu 1969, 45/47 (625/627) Perioodika 1969.
  • "Soviet Estonia: Land. People. Culture". Toimetaja Gustav Naan. Tallinn, Valgus 1980

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Näidend[muuda | muuda lähteteksti]

Romaan[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Naani isa oli Johannes Naan (sündinud 1869).[102]

Gustav Naani abikaasa oli Jevgenija Korsitšenko (abielu lahutati[4]).[103]

Tema poeg Gustav Naan on tehnoloogiaärimees, pojapoeg Deniss Naan (sündinud 1974) on muusik ja kultuuriguru. Naani pojapojapoeg Arhip on sündinud 2015. aastal. Elavad Moskvas.[viide?]

Gustav Naanil oli vend Johannes Naan (1921–1995)[104], kes samuti elas Eestis, oli kommunist ja nomenklatuurne töötaja, pälvis 1960. aastate lõpus parteilise karistuse[105][106]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Rein Ruutsoo. Naan, Gustav Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 18–19.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Eesti entsüklopeedia", 14. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 318
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Valdur Ohmann. Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele. Tuna 3/2005.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 222–223.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 5,24 Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu. Arenguid ja järeldusi. Tallinn: 2008.
  6. 6,0 6,1 Erki Tammiksaar. Ajalooline sissevaade akadeemilisse ellu. akadeemia.ee
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 7,9 Ants Viires. Eesti ajalugu stalinlikus haardes. Tuna. 1/2003, lk 32–47.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 130–133.
  9. 9,0 9,1 9,2 Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 1:30
  10. Ivo Paulus. Eestlased kaugel idas – väljarändamisest assimileerumiseni. folklore.ee
  11. 11,0 11,1 11,2 Gustav Naan. "Õilishingede inimsööjalikkus". Noorte Hääl, 1. aprill 1989.
  12. Рекк-Лебедев А. " Дальневосточная Лифляндия: Эстонцы на Уссурийской земле." Таллин: Ээсти раамат, 1989, C 33.
  13. Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 40:25
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Gustav Naan. Isikukultus: teadmised ja kired. Gustav Naan. Arhiiv. 1919–1994.
  15. 15,00 15,01 15,02 15,03 15,04 15,05 15,06 15,07 15,08 15,09 15,10 15,11 Gustav Naan. Tuld Naani pihta!. Gustav Naan. Arhiiv. 1919–1994.
  16. Владимирова, Л. "От квантовой механики к общей теории относительности. Академик В. А. Фок. Теоретическая физика в чистом виде". Издательство: Красанд, 2012 г.
  17. 17,0 17,1 Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 6:40
  18. Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 40:40
  19. 19,0 19,1 Gustav Naan. Logos müüdi vastu. Horisont 1987, gnaan.wordpress.com
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 12:30
  21. Партизанский отряд ЛГУ в годы Великой Отечественной войны. Diplomitöö. Lk 28–31.
  22. 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 "Teadus ja tänapäev". Koostanud Juhan Kivi. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 24.
  23. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskomitee > EKP Keskkomitee dokumendid 1940-1944 > 3. Erisektor > Eesti Partisaniliikumise Staap Piirdaatumid 13.10.1943-21.06.1944
  24. 24,00 24,01 24,02 24,03 24,04 24,05 24,06 24,07 24,08 24,09 24,10 24,11 24,12 "Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1980–1985". Tallinn: Valgus, 1986, lk 18
  25. 25,0 25,1 25,2 Feliks Männikov. "Pärnu Teise maailmasõja aastatel". Pärnu: 2013, lk 205–206.
  26. "Akadeemik Gustav Naan". Horisont 5/1979, lk 4.
  27. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn: 1996, lk 63
  28. EKP Pärnumaa Komitee > 10. Isiklikud toimikud > Naan, Gustav Johannese pg. Piirdaatumid 11.1944-01.03.1947
  29. Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 20:35
  30. Громов Григорий Петрович. www.knowbysight.info
  31. Aare Laanemäe. "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi". Tallinn: Argo, 2015, lk 47.
  32. Gustav Naan. "Ajaloo lakuunidest". Sirp ja Vasar. 11. september 1987.
  33. Toomas Karjahärm, Väino Sirk. "Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987". Tallinn: Argo, 2007, lk 62.
  34. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee>Parteikomisjon>Parteilise karistuse saanud kommunistide toimikud. Наан, Густав Иоганович. Piirdaatumid 1960-1965
  35. 35,0 35,1 35,2 Tõnu Viik. Jaak Jaaniste ja Tõnu Viik "Gustav Naan 90″. Tartu Ülikooli Televisioon. 46:00 ja 56:00.
  36. Eesti Raamatuühing. entsyklopeedia.ee
  37. Toomas H. Liiv. "Elu ja inimesed". Tallinn: Kirjastus Päevaleht 1994, lk 199–204.
  38. 38,0 38,1 Tõnu Viik. Jaak Jaaniste ja Tõnu Viik "Gustav Naan 90″. Tartu Ülikooli Televisioon. 39:00.
  39. 39,0 39,1 Tõnu Viik. Jaak Jaaniste ja Tõnu Viik "Gustav Naan 90″. Tartu Ülikooli Televisioon. 39:35.
  40. 40,0 40,1 Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 225.
  41. Metsakalmistu, vana osa, kv6, 3816, 5-kohaline kirstuplats. kalmistud.ee
  42. 42,0 42,1 42,2 Nädala juubilar Gustav Naan 90. www.kesknadal.ee. 13.05.2009 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "vetemaa" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 Jaan Laas. "Teadus diktatuuri kütkes". Tallinn: Argo, 2010, lk 333–336.
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 "Eesti ajalugu. VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni". Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 231–232.
  45. "Kümme aastat Eesti NSV Teaduste Akadeemiat". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 5–6.
  46. Jaan Laas. "Teadus diktatuuri kütkes". Tallinn: Argo, 2010, lk 217–218.
  47. 47,0 47,1 47,2 47,3 47,4 Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.
  48. Eesti Entsüklopeediakirjastus. archivesportaleurope.net
  49. 49,0 49,1 49,2 Tõnu-Andrus Tannberg . Kuidas Eesti ajaloost sai Eesti NSV ajalugu?. Universitas Tartuensis, nr 8, september 2013.
  50. 50,0 50,1 50,2 50,3 50,4 50,5 50,6 50,7 Madis Kõiv. "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga". Looming 2011, nr 4, 2005, lk 558–569.
  51. 51,0 51,1 Gustav Naan. Salgajad ja muiduluiskajad. Postimees, 12. aprill 1990, gnaan.wordpress.com
  52. Marek Tamm. Kellele kuulub Eesti ajalugu?. Vikerkaar. 7-8/2009.
  53. "Nõukogude Eesti". Tallinn: Valgus, 1978, 2. täiendatud trükk. Lk 403.
  54. 54,0 54,1 54,2 54,3 Uno Mereste. "Toimunust ja kaasaelatust". 2. osa. Tallinn: SE&JS, 2004, lk 157–159.
  55. Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 274–275.
  56. 56,0 56,1 Meelis Saueauk. "Propaganda ja terror". Tallinn: SE&JS, 2015, lk 236.
  57. 57,0 57,1 57,2 57,3 Uno Mereste. "Toimunust ja kaasaelatust". 1. osa. Tallinn: SE&JS, 2003, lk 445–449.
  58. Toomas Karjahärm, Väino Sirk. "Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987". Tallinn: Argo, 2007, lk 546.
  59. Gustav Naan. "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus". Tallinn: Poliitiline Kirjandus, 1947.
  60. Tõnu Tannberg. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. Tuna 3/2001
  61. Lembit Raid. "Vaevatee". Tartu: Tartu Ülikooli Krjastus, 1995, lk 163.
  62. Gustav Naan. "Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism". Tallinn: 1950, lk 19.
  63. Meelis Saueauk. "Propaganda ja terror". Tallinn: SE&JS, 2015, lk 334.
  64. 64,0 64,1 64,2 Hellar Grabbi. "Eestlaste maa". Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 143–147.
  65. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn: 1996, lk 247.
  66. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Köide 4, lk 120.
  67. Gustav Naan. "Proletaarne internatsionalism ja kodanlik natsionalism". Tallinn: 1950, lk 15.
  68. "Kümme aastat Eesti NSV Teaduste Akadeemiat (1946–1956)". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk LXXII.
  69. Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus. Raamatukoi.
  70. 70,0 70,1 70,2 Gustav Naan. "Friedrich Reinhold Kreutzwald" kogumikus "Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk 3–6.
  71. 71,0 71,1 71,2 71,3 Глава XI. Релятивистская физика. Лорен Грэхэм. "Естествознание, философия и науки о человеческом поведении в Советском Союзе". http://scepsis.net/library
  72. Берия и теория относительности. istmat.info
  73. 73,0 73,1 73,2 "Kokkuvõtteid avaldatud teaduslikest töödest" –"Tartu Tähetorni kalender 1966. aastaks" Tallinn: Valgus, 1965, lk 87–88.
  74. 74,0 74,1 Наан Густав Иоганнович. astronet.ru
  75. Симметричная Вселенная. Г. И. Наан (1964). Публикации Тартуской астрономической обсерватории XXXIV, № 2, с. 421–444.
  76. Gustav Naan. "ENE: Mõtteid ja meenutusi". Postimees, 2. märts 1992
  77. 77,00 77,01 77,02 77,03 77,04 77,05 77,06 77,07 77,08 77,09 77,10 Наан Г. И., Понятие бесконечности в математике, физике и астрономии. В кн.: Современная космология: философские горизонты. М.: Канон+, 2011, lk 357–404.
  78. Современная космология: философские горизонты. М.: Канон+, 2011.
  79. 79,0 79,1 "Teadus ja tänapäev". Koostanud Juhan Kivi. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 27–48.
  80. Küberneetika Instituut 50. Intervjuu. Horisont 5/2010
  81. Глава VIII. Кибернетика и компьютеры. Философские дискуссии. Лорен Грэхэм. "Естествознание, философия и науки о человеческом поведении в Советском Союзе". scepsis.net/library
  82. Кибернетика – буржуазная лженаука. fotoru.info/
  83. Глава VIII. Кибернетика и компьютеры. Лорен Грэхэм. "Естествознание, философия и науки о человеческом поведении в Советском Союзе". scepsis.net/library
  84. Глава VIII. Кибернетика и компьютеры. Лорен Грэхэм. "Естествознание, философия и науки о человеческом поведении в Советском Союзе". scepsis.net/library
  85. Norbert Wiener. "Inimolendite inimlik kasutamine. Küberneetika ja ühiskond". Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 45–47, 1969, lk 9–10.
  86. http://ael.physic.ut.ee/KF.Public/Oppetyy/molfys_konspekt.pdf
  87. 87,0 87,1 87,2 Mihkel Mutt. "Mälestused. IV, Kandilised sambad. Ülikool". Tallinn: Fabian, 2010, lk 188–191.
  88. Kalev Kesküla. Küünilise kosmopoliidi kurvast saatusest. Eesti Ekspress 20. märts 2008.
  89. 89,0 89,1 89,2 Andres Tarand. "Kiri ei põle ära". Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 2005, lk 15–16.
  90. 90,0 90,1 90,2 Juhan Aare. "Fosforiidisõda. 1971–1989". Tallinn: Kirilille Kirjastus, 1999, lk 144–145.
  91. 91,0 91,1 Mati Graf. "Kalevipoja tagasitulek". Tallinn: Argo, 2008, lk 242–247.
  92. Mati Graf. "Kalevipoja tagasitulek". Tallinn: Argo, 2008, lk 337.
  93. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus"militaar.net
  94. Minevik, olevik, tulevik. Horisont 3/2005
  95. Juhan Kivi. "Akadeemik Gustav Naan". Horisont 5/1979, lk 6.
  96. Mati Talvik: Tammsaare pargis rääkisin paari pätikesega Õhtuleht, 26.05.2001
  97. [Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 224]
  98. Hans Trass. "Hellrange loodus ja inimene". Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 214.
  99. Vaapo Vaher. Gustav Naan – sovetlik Dorian Gray. Looming 9/2011
  100. Märt Väljataga, Marek Tamm. Teekond Kirjasõna Vabariigis. Looming 4/2015.
  101. Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 290–291.
  102. Kirjutamata memuaare. Gustav Naan. ERR arhiiv. 13. mai 1979. 3:50
  103. Mihkel Veiderma. "Tagasivaade eluteele". Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 220.
  104. Johannes Naan. geni.com
  105. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee > Оrganisatsiooniline osakond/parteiorganisatsioonide sektor > 16.Nomenklatuursete töötajate toimikud > Наан Иоганнес Иоганнесович Piirdaatumid 1946 - 1968
  106. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee > Parteikomisjon > Parteilise karistuse saanud > Наан, Иоганнес Иоганнесович Piirdaatumid 1967

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]