Joosep Saat

Allikas: Vikipeedia

Joosep Saat (30. juuli 1900 Muhu, Hellamaa vald – 16. jaanuar 1977 Tallinn) oli eesti ajaloolane[1], Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1951), karikaturist, ajakirjanik ja poliitik.

Joosep Saat oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1921. aastast, EK(b)P ja EKP KK liige aastatel 1941–1961 ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1951–1963.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Joosep Saat sündis Muhumaal Kapi (praegu Tupenurme) külas[2] ehitustöölise[1] peres. Aastail 1909–1916 õppis ta Haapsalu kõrgemas algkoolis.[1] Kooli lõpetamise järel soovis ta jätkata õpinguid Tallinna Kunsttööstuskoolis, kuid pere rahaline seis ei võimaldanud seda[viide?]. Saat töötas aasta (1916) kodusaarel Nõmmküla vallakoolis õpetajana. Lõpetanud 1917. aastal telegrafistide kursused Kuressaares, asus ta samas tööle telegrafistina, kuid siirdus peagi Tapale.[1]

Tapal töötas Joosep Saat 1921. aastani telegrafistina, 1921.–1922. aastal Tapa raudteejaama telegraafimontöörina. Telegrafisti ja raudteeametnikuna lülitus ta ametiühingutegevusse ja töölisliikumisse, temast sai töölisajalehtede kohalik kirjasaatja. 1921. aastal võeti Saat illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks[1] ja valiti EKP Järvamaa Komitee koosseisu.[3]

1922. aasta kevadel suunati Saat Tallinna legaalsete töölisajalehtede toimetusse[1] (Tallinna Tööline, Töörahva Hääl, Töö Lipp jt). Suurem osa neist lehtedest ilmus vaid mõne korra, siis väljaanne suleti ning jätkamist tuli üritada uue nimetuse all.[viide?]

Uuesti sattus Saat Haapsallu novembris 1923, kui töölislehtede trükkimine Tallinnas oli võimatuks muudetud. Tööliste Lipu ja Tööliste Sõna väljaandmist alustati seepeale Haapsalus Tamverki trükikojas. Tööliste Sõnal konfiskeeriti juba esimene number, leht suleti kohe. Tööliste Lipul läks veidi paremini – see sai ilmuda seitse numbrit, viimane number arestiti ja leht suleti 19. jaanuaril 1924.[viide?]

Joosep Saat arreteeriti 21. jaanuaril 1924[1] ametiühingute aktiivi koosolekul Tallinnas Tööliste Keldris[3] ning mõisteti 149 protsessil eluaegsele sunnitööle[1], sest tema nimele oli registreeritud kommunistlik salatrükikoda.[viide?]

Saat vabanes amnestia alusel 1938. aastal. Vabanemise järel oli ta ehitustöödel ning läks lõpuks tööle Tallinna Tarbijate Ühisusse[1], kus oli revident-arveametnik, kes käis mööda ETK poode, kontrollides nende raamatupidamist.[viide?]

1940.–1941. aastal jätkas Joosep Saat poliitilist ajakirjandustegevust, olles Rahva Hääle ja Kommunisti esimesi toimetajaid. J. Saat valiti 1941. aastal EKP Keskkomitee liikmeks, kuhu ta kuulus kuni 1962. aastani.[1]

Evakueerunud 1941. aastal Nõukogude Liidu tagalasse, töötas Saat algul põllumajanduses. 1942.–1943. aastal oli ta EKP KK propagandaosakonna juhataja asetäitja ning 1943.–1944. aastal Rahva Hääle toimetaja Moskvas ja Leningradis[1], avaldades propagandistlikke ja lähiajalugu käsitlevaid artikleid.[viide?]

Saat oli ka Rahva Hääle lisana 1943. aastal ilmuma hakanud esimese nõukogudeaegse satiiriajakirja Pikker toimetaja.[viide?]

Aastatel 1944–1947 oli Joosep Saat kirjastuse Poliitiline Kirjandus peatoimetaja Tallinnas.[1]

1947. aastal lõpetas Saat ÜK(b)P Keskkomitee Kõrgema Parteikooli[3]. Samast aastast töötas ta EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktori asetäitjana. 1948. aastal lõpetas ta eksternina Tallinna 1. Keskkooli.[1][4]

Pärast ajalookandidaadi kraadi kaitsmist 1949. aastal Moskvas NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemias (väitekiri "КП(б) Эстонии в период подготовки и проведения Великой Октябрьской Социалистической революции") sai Saat EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktoriks, kellena töötas aastail 1949–1956.[1]

1951. aastal valiti Joosep Saat Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks.[1] Tema edasine tegevus seisnes EKP ajaloo alaste artiklite kirjutamises ja kapitaalsemate ülevaadete koostamises-toimetamises.[viide?] Aastatel 1951–1968 oli ta Eesti NSV TA Presiidiumi liige ja 1956– 1968 Eesti NSV TA Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemik-sekretär, 1968–1977 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanemteadur.[1] Ta oli 1958. aastast elu lõpuni ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni liige.[3]

Joosep Saat oli EK(b)P ja EKP KK liige 8. veebruarist 1941 kuni 29. septembrini 1961.[viide?] Aastatel 1951–1963 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1955–1959 ka Eesti NSV Ülemnõukogu 4. koosseisu juhataja.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Joosep Saat uuris peamiselt revolutsioonilise liikumise ajalugu Eestis aastatel 1905–1940 ja Eestimaa Kommunistliku Partei tegevust. Ta oli mitme artiklite ja dokumentide kogumiku, samuti "Eesti NSV ajaloo" 2. köite (Tallinn, 1963) peatoimetaja.[1]

Saat avaldas ligi 500 teadustrükist ja aimeartiklit, samuti memuaarkirjandust.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rüüstamine. // Viisnurk (1940) 2
  • "Vangimaja Kiir". // Viisnurk (1941) 2
  • Eesti saksa okupantide kontsa all. Moskva, 1942
  • Eesti fašistliku politseipataljoni hävitamine Doni jõe käärus. // Rahva Hääl (1943) 28. V; 7. VI
  • Johannes Lauristin. Lühike elulugu. Tallinn, 1946
  • Landesveeri-vastase sõja tõeline olemus. // Eesti Bolševik (1945) 12
  • Kümme aastat Nõukogude Eestit. // Looming (1950) 7
  • Marksismi-leninismi ideede levik Eestis. Tallinn, 1954
  • Eesti bolševikud Oktoobrirevolutsiooni ajajärgul. Tallinn, 1956
  • Eessõna. // Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis. Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn, 1957
  • Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ühiskonnateaduste Osakonna töö põhijooni. // Eesti TA Toimetised. Ühiskonnateadused 9 (1960) 2
  • Kodanlik-demokraatlik Veebruarirevolutsioon Eestis. // Eesti NSV ajalugu II. Tallinn, 1963
  • Эстония в период подготовки вооруженного восстания и победы социалистической революции. // Борьба за Советскую власть в Прибалтике. М, 1967
  • Nõukogude võim Eestis. Oktoober 1917 – märts 1918. Tallinn, 1975

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Karikaturist[muuda | muuda lähteteksti]

Saadi karikatuurid ilmusid haruldases väljaandes, mida ei ole üheski raamatukogus – käsikirjalises poliitvangide häälekandjas Wangimaja Kiir, mis kõigile raskustele vaatamata ilmus Keskvanglas võrdlemisi perioodiliselt aastatel 1927–1933.[6]

Säilinud karikatuuride temaatika oli enamjaolt kitsalt kohaliku tähendusega ning ka tehniline teostus jäi küllaltki algeliseks, kuid see üritus väärib episoodina kohta Eesti karikatuuriloos[6].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Joosep Saadi lapsed on Maksim Saat, Luule Saat ja Mari Meel[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  2. ↑ "Josif _Joosep SAAT". Muhumaa.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Joosep Saat. Personalnimestik. Tallinn,1991.
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ Art 80 Eesti NSV teenelise teadlase aunimetuse andmise kohta. Saat, Joosep Maksimi p. — akadeemik, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanem teaduslik töötaja. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 7. veebruar 1969 Nr. 7 (172)
  6. ↑ 6,0 6,1 Pilkaja, 2015 nr. 8, lk. 8 - Viljar Ansko - Akadeemik Joosep Saat - ajalehe Vangimaja Kiir karikaturist

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Eesti nõukogude entsüklopeedia" Tallinn, 1968–1978, kd 7 (1975) lk 35
  • "Eesti entsüklopeedia" kd 14, lk 451
  • "Eesti Teaduste Akadeemia 1980–1985" Tallinn, 1986, lk 348
  • "Академик И. Саат – исследователь истории Великого Октября. Реферативный сборник" Тлн., 1977
  • "Joosep Saat. Personaalnimestik" Tallinn, 1991

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Otto Merimaa 		Eesti NSV Ülemnõukogu esimees
1955–1959 		Järgnev
Harald Ilves
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Joosep_Saat&oldid=6617673"