Linnar Priimägi

Linnar Priimägi (sündinud 29. märtsil 1954 Tallinnas) on eesti kunstiteadlane, kriitik ja luuletaja.

Ta on avaldanud raamatuid, esseistikat ja kriitikat.

1978. aastal ilmus Tartus omakirjastusliku väljaandena Ants Juske ja Linnar Priimäe kirjutis "Tartu sügis".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnar Priimägi on lõpetanud 1972. aastal Tallinna 42. Keskkooli ja 1977. aastal Tartu Riikliku Ülikooli romaani-germaani filoloogi diplomiga ("Verbaalsünesteesia süsteemist. Brentano luuletekstide verbaalsünesteetiline analüüs" 1977), kaitsnud magistrikraadi (MA kunstiajaloo alal) Eesti Kunstiakadeemias ("Albrecht Düreri sulejoonistuse W.261, nn. Londoni Apollo ikonograafiline ning ideeline kontekst", 1995) ja doktorikraadi (PhD psühholoogia alal) Tallinna Ülikoolis ("Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites", TLÜ Kirjastus, 2005 – kolmes osas).

2006–2020 Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia osakonna dotsent^[1]
2002, 2003 Tallinna linnavalitsuse lepinguline mainekujundusnõunik
2002 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja imagoloogia õppetooli juhataja kt
2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia osakonna juhataja kt
2000 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia õppekava juht, lektor
1998 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia osakonna juhataja
1996 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia õppetooli dotsent
1995 Tallinna Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia õppetooli hoidja kt
1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli eksperimentaalesteetika laboratooriumi juhataja, teadur
1990–1993 (Riikliku Akadeemilise) Teatri Vanemuine direktor – kunstiline juht
1990 Tartu Linnavalitsuse liige, humanitaarnõunik teadus-, haridus-, kultuuri- ja usuküsimustes
1987–1990 (Riikliku Akadeemilise) Teatri Vanemuine peanäitejuhi abi kirjanduse alal
1977–1989 Ajaleht Edasi (Postimees), mh kultuuriosakonna juhataja
1977 Tartu Riikliku Ülikooli romaani ja germaani filoloogia õppejõud
1972 Tallinna 42. Keskkool

Ta on õpetanud Tartu Ülikoolis saksa keelt ja kirjanduskriitika teooriat, Eesti Muusikaakadeemias filosoofia ajalugu, Eesti Õigusinstituudis kunstiajalugu, Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Tallinna Ülikoolis kultuurilugu, mainekujundust, propagandatehnikaid, režiid, turundust ja stilistikat. Ta oli kuni 2020. aastani Tallinna Ülikooli dotsent.

2002. ja 2003. aastal nõustas Priimägi Tallinna Linnavalitsust kuvandiloomes. Tema ideedest on realiseerunud Vabaduse kell, ellu on kutsutud Tallinna päeva tähistamine 15. mail jm.

"Tavatu lugu" (Tallinnfilm, 1974, lavastaja Kalju Komissarov)
"Jõulud Vigalas" (parun Uexküll, Tallinnfilm, 1980, lavastaja Mark Soosaar)
"Minu Leninid" (Freya Film, 1997, lavastaja Hardi Volmer)
"Kapsapea II" (Tallinnfilm, 1998, lavastaja Riho Unt)
"Ma langesin esimesel sõjasuvel" (Saksa sõjavang, RAT Vanemuine, 1982, lavastaja Kaarel Ird)
"Aga naised, härra salanõunik?" (Johann Wolfgang Goethe, RAT Vanemuine, 1992, lavastaja Ülo Vilimaa)
"Mis su nimi on?" (lühifilm, Maria Avdjuško 2009)

Heiner Müller, "Philoktetes" (ka lavakujundus ja kostüümid, 1989)
Oscar Wilde, "Ideaalne abikaasa" (ka lavakujundus ja kostüümid, 1991)
Johann Wolfgang Goethe, "Faust" (I osa, ka lavakujundus, 1992)
Vanema saksa ja inglise salongilaulu kava "Merci, mon ami" (1991)
Vera Lynni laulude kava "Ma homme sinilindu näen" (ka lavakujundus ja kostüümid, 1992)
Oscar Wilde, "Salomé" (1992)
Napoli laulude kava (1992)
Eesti laulude kava külalisetendusteks Saksamaal (Parchimis ja Rostockis 1992)

Linnar Priimägi. "Mälestusi Euroopast", Tallinn, Vagabund 1995
Linnar Priimägi. "Kommentaarium. Kultuurikommentaare aastatest 1994–1996", Loomingu Raamatukogu 1997, nr 1–2. Tallinn (Valgus)
Linnar Priimägi. "Reklaamikunst". Tallinn (BNSi kirjastus) 1998
Linnar Priimägi. "Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites", I–III. Tallinn, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu 2005 (trükis).
Linnar Priimägi. "Kelle tee on varjul". Tallinn, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2005.
Linnar Priimägi. "Propaganda sõnastik". 2011

Koos Maret Nukkega. Enesetapp ja kultuur. – Tervis, 1999, nr 4, lk 17.
Mõtteavaldus. Indrek Petersoo. Triumf ja pisarad. – Sporditäht, 2002, nr 2, lk 41.
Aed ja jõuluaeg. – Aed, 2002, nr 5, lk 4–7.
Pure visual metaphor: Juri Lotman's concept of rhetoric in fine arts. – Sign Systems Studies, 2002, 30.2, ISBN 9985-56-711-0, lk 725–741.
The problem of the autocatalytic origin of culture in Juri Lotman's cultural philosophy. – Sign Systems Studies, 2005, 33.1, lk 191–204.
Pedepüramiid – Eesti Ekspress, 9. august 2007.
Semiosfääri piir. – Acta Semiotica Estica, 4, Tartu 2007, ISBN 978-9949-11-645-4, lk 11–25.
Kriitika diskursus: minevik ja tänapäev. – Acta Universitatis Tallinnensis, A, Humaniora, 28, Tallinn 2008, ISBN 9789985585825, lk 46–57.
Võistlus ja võitlus. – Looming, 2008, nr 7, lk 1102–1103.
Veel kord mõistetest "kuulsus" ja "au" (kujutavkunsti ainese põhjal). – Acta Semiotica Estica, 5, Tartu 2008, lk 75–82.
Kommentaar. Alo Lõhmus. Igapäevane keelepäev Helju Valsi köögilaua taga. – Postimees, 2. märts 2009.

1982 – Loomingu aastapreemia (arvustus ja artiklid)
1983 – ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia ("Puškin, magister vitae")
1986 – ajakirja Teater. Muusika. Kino aastapreemia ("Valerio Zurlini "Tatarlaste kõrbest" ja metonüümilisest filmikeelest")
1987 – Eesti Kinoliidu kriitikapreemia ("Seitse "teist"")
1996 – Loomingu aastapreemia (luule ja arvustus)
1996 – "Kunstikanali" aastapreemia (kunsti- ja kultuuripedagoogiline tegevus)
1996 – ajakirja Teater. Muusika. Kino aastapreemia ("Farinelli" arvustus)
1996 – Eesti Kultuurifondi aastapreemia ("Mälestusi Euroopast")
1997 – Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna teaduspublitsistikapreemia ("Kommentaarium")
2006 – Tallinna teenetemärk
2019 – Tallinna Ülikooli kirjandusauhind (kogumik "Minu Goethe")
2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Luule ja tõde“)