Carl Robert Jakobson

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Carl Robert Jakobsonist; ansambli kohta vaata artiklit Linnutaja (ansambel); ansambli Linnutaja samanimelise plaadi kohta vaata artiklit Linnutaja (plaat)

Carl Robert Jakobson

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson tema vend.

Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 18561859 õppis ta Valgas Cimze seminaris.

Aastatel 18591862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862. aastal tekkisid tal Torma mõisniku ja pastoriga lahkhelid ning Jakobson lahkus ametikohalt, asudes õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865. aastal omandas ta gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse saksa keele ja kirjanduse alal.

Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865. aastal hakkas ta saatma kaastöid Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. Aastal 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.

Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

1868. ja 1870. aastal pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis ilmusid aastal 1870 raamatuna.

Next.svg Pikemalt artiklis Kolm isamaa kõnet.

1871. aastal asus Jakobson elama Tallinnasse, kuid ka seal ei saanud ta luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.

18721874. aastal töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.

Aastal 1874 ostis Jakobson Vändra lähedal asuva Kurgja talu, millest kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusalaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.

Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema tähtsamad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku tiiva alt. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.

1881. aastal valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamat", I osa (1867)

Jakobson oli esimene, kes andis eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajandusalase õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (esimene osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (kolm osa; 18671876) esimene osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.

Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (kaks vihikut, 18691871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud" 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.

Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis. See aitas uue kirjaviisi võidulepääsule kaasa.

Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, pidades imelikuks nii suure tugeva terve mehe loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse. [1] Aastal 1948 avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.

1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi, aastast 2012 kannab see nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.

Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, sügis 2010

1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi), 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).

Eesti Telefilm on teinud Jakobsonist dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982).

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ev. J. V. Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk. 4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]