Lev Landau

Allikas: Vikipeedia
Lev Landau
Landau.jpg
Lev Davidovitš Landau
Sünniaeg 22. jaanuar 1908
Sünnikoht Bakuu
Surmaaeg 1. aprill 1968 (60-aastaselt)
Surmakoht Moskva
Elukoht Nõukogude Liit
Kodakondsus Nõukogude Liit
Tegevusala Teoreetiline füüsika
Tunnustused Stalini auhind (1946)
Max Plancki medal (1960)
Nobeli füüsikaauhind (1962)

Lev Davidovitš Landau (Лев Давидович Ландау) (22. jaanuar 1908 Bakuu1. aprill 1968 Moskva) oli juudi päritoluga nõukogude füüsik, NSVL Teaduste Akadeemia akadeemik (1946), Nobeli füüsikaauhinna laureaat.

Landau oli imelaps, kes astus 14-aastasena Bakuu ülikooli ning õppis korraga füüsika-matemaatika ja keemiateaduskonnas. 16-aastaselt läks ta üle Leningradi ülikooli füüsikateaduskonda, kus kaitses füüsikadoktori kraadi 19-aastaselt. Ta tegi olulisi täiendusi kvantmehaanika, tuumafüüsika, teist liiki faasisiirde, ülivoolavuse ja ülijuhtivuse teoorias.

1927 komandeeriti Landau välismaale. Ta õppis Taanis Niels Bohri juures, samuti Inglismaal ja Šveitsis. 1932–1937 juhatas ta Ukraina füüsika-tehnikainstituudi teooriaosakonda Harkovis.

1937–1962 juhatas ta NSVL TA Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonda, mida on nimetatud ka Landau kooliks. Kõik sinna soovijad pidid läbima Landau koostatud testi, mida ta nimetas teoreetiliseks miinimumiks. See kattis kõik teoreetilise füüsika alad ja tema ajal suutis ainult 43 inimest selle läbida.

1962. aastal sai Landau Nobeli füüsikaauhinna ülivoolavuse, eriti vedela heeliumi teooria väljatöötamise eest. Ta on saanud Lenini preemia ja 3 Stalini preemiat, Ta on sotsialistliku töö kangelane, Taani, Hollandi ja USA Teaduste Akadeemia, Prantsuse ja Londoni füüsikaühingu ning Londoni Kuningliku Ühingu liige.

1962 elas ta läbi autoõnnetuse, millest ta kunagi täielikult ei paranenud.

Lev Landau on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]