Filosoofia ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Fiosoofia ajalugu on filosoofia ajalugu uuriv filosoofia haru.

Filosoofia kui kultuuriajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamasti vaadeldakse filosoofia ajalugu kui kultuuriajaloo abstraktseimat vormi, milles peegelduvad ühiskonnas, inimeste hoiakutes ja mõttemallides toimunud muutused kõige teoreetilisemal kujul. Samas ei pruugi filosoofia ajalugu sugugi olla otseses vastavuses ühiskonna ajalooga, kuna enamasti on filosoofide mõtlemine progressiivselt "omast ajast ees" või nostalgiliselt "omast ajast maas", peaaegu alati on see aga kriitiline oma ajastu ning selle alustõdede suhtes.

Kas filosoofia ajaloos on areng?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Omaette filosoofiline küsimus on see, kas filosoofia ajaloos on aastatuhandete jooksul toimunud areng ning kas mõtlemise arenemise suund on määratletav. Kuna filosoofilised küsimused on enamasti oma loomult lahendamatud, siis väidetakse, et filosoofia ajaloos pole mitte midagi uut ning iga uuendus filosoofias on ammu unustatud vana naasmine. Ometi on paljud filosoofid arvanud ning arvavad siiani, et on suutnud oma mõtlemisega viia filosoofia täiuseni ning on seega pannud filosoofia ajaloole punkti (nt Georg Wilhelm Friedrich Hegel), — või siis vähemalt lahendanud lõplikult mõne filosoofilise probleemi. Sellised arusaamad on enamasti ajapikku alusetuks tunnistatud, tihti ka nõnda arvanud filosoofide endi poolt.

Filosoofia algus Vana-Kreekas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia algab üleminekuga müüdiliselt mõtlemiselt loogilisele mõtlemisele. Pärimuslikkusel põhinevalt maailma seletamiselt minnakse järk-järguliselt üle ratsionaalsetele põhjendustele. Esimesteks filosoofideks peetakse natuurfilosoofe, kes otsisid maailma ühtset alget (näiteks Herakleitosel oli see tuli). Filosoofiks nimetas end esimesena Pythagoras.

Filosoofia ajaloo perioodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid filosoofia ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]