Ene Hion

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ene Hion (18. jaanuar 1931 Tartu3. august 2021) oli eesti ajakirjanik.

Ta lõpetas 1955. aastal ajakirjanduse erialal Moskva Riikliku Ülikooli ja töötas aastatel 19551988 ajakirjanikuna Eesti Raadios.

Hion koostas raadios ühiskondlik-poliitilisi saatesarju "Ja aastad lähevad...", "Kolm meest stuudios" ja "Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetund".

Ta avaldas mitmesuguste pseudonüümide all ajakirjanduses artikleid ning kirjutas dokumentaalfilmistsenaariume ja kuuldemänge ("Meeste mängud", 1983). Ta oli ka Naiste Kodanikukoolituse Keskuse asutajaid (1998) ja selle juhatuse esinaine.[1]

Fond[muuda | muuda lähteteksti]

Ene Hioni Fond on Soome rootslaste naisorganisatsiooni Svenska Kvinnoförbundet 2006 asutatud fond, mille eesmärk on muu hulgas edendada ühiskonnas tasakaalustatust ja võrdõiguslikkust.[2]

Fond annab välja Ene Hioni Fondi stipendiumit. Stipendiumi suurus on 500 eurot.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Viktor Hion oli arst ja Eesti NSV riigitegelane, vend Jaak Hion oli matemaatik. Tema vanaonu oli Leisi Püha Olga koguduse preester Johannes Hion.

Ene Hioni ja Klaus Mikko poeg on Madis Mikko.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]