Bruno Saul
| Bruno Saul | |
|---|---|
| Eesti NSV sideminister | |
|
Ametiaeg 1969–1975 | |
| Eelnev | Otto Rupski |
| Järgnev | Arvo Kaldma |
| Eesti NSV MN esimehe asetäitja | |
|
Ametiaeg 1975–1983 | |
| EKP KK (tööstus)sekretär | |
|
Ametiaeg 1983–1984 | |
| Järgnev | Nikolai Ganjušov |
| Eesti NSV MN esimees | |
|
Ametiaeg 1984––1988 | |
| Eelnev | Valter Klauson |
| Järgnev | Indrek Toome |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
8. jaanuar 1932 Narva |
| Surmaaeg |
3. märts 2022 (90-aastaselt) Tallinn |
| Erakond |
NLKP (1960–1990) NLKP KK liikmekandidaat (1986–90) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Bruno Saul (8. jaanuar 1932 Narva – 3. märts 2022 Tallinn) oli Eesti NSV riigi- ja parteitegelane ja Eesti ettevõtja. Ta oli 1984–1988 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees.
Elulugu ja haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Bruno Saul sündis 1932. aastal Narva linnas, ta õppis aastatel 1947–1951 Tallinna Elektromehhaanika Tehnikumis ning aastatel 1951–1956 Prof. M. A. Bontš-Brujevitši-nim. Leningradi Elektrotehnika Sideinstituudis, mille lõpetas raadioinsenerina.[1]
Aastatel 1956–1960 töötas Bruno Saul insenerina Eesti NSV Sideministeeriumi asutustes Tartus, Tartu raadiojaamas insenerina ja Harjumaal (sh Laitse raadiojaamas), oli sideettevõtte ülem Harju rajoonis aastatel 1960–1966 oli ta Eesti NSV Sideministeeriumi kapitaalehitusosakonna ülem, Eesti NSV Vabariikliku Raadiokeskuse ülem ning 1965–1969 Eesti NSV Sideministeeriumi peainsener, ministri asetäitja.
NLKP liige 1960. aastast, 1973. aastal lõpetas Bruno Saul NLKP KK Kaugõppe Kõrgema Parteikooli cum laude.
1973. aastast õppis ta N. A. Voznessenski nimelises Leningradi Finantsmajanduse Instituudis, kus 1975. aastal kaitses doktorikraadi professor J. A. Lavrikovi juhendamisel väitekirjaga "Проблемы совершенствования структуры управления отраслью "связь"" ('Side juhtimisstruktuuride täiustamise probleemid').[1]
Eesti NSV Ministrite Nõukogus 1966–1983[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1966–1969 oli Bruno Saul Eesti NSV sideministri asetäitja, 1969–1975 Eesti NSV sideminister. Aastatel 1975–1983 oli Bruno Saul Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja.
EKP Keskkomitees[muuda | muuda lähteteksti]
Ajavahemikul 9. aprillist 1983 kuni 18. jaanuarini 1984 oli Bruno Saul EKP KK tööstussekretär (kinnitati ametikohale EKP KK X pleenumil)[2].
Eesti NSV Ministrite Nõukogus 1984–1988[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1984–1988 oli Bruno Saul Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, kus läks ajalukku ühena nn seisakuaja sümbolitest. 1988. aasta 7. detsembril vahetas EKP Keskkomitee pleenum, eesotsas kompartei uue juhi Vaino Väljasega ta välja Indrek Toome vastu, kes jäi viimaseks Eesti NSV Valitsuse juhiks[3].
Eraettevõtluses[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1988–1990 töötas Bruno Saul NSV Liidu kaubandusesindajana Saksa DV-s, seejärel oli ta aastatel 1991–1992 Tartu Kommertspanga asepresident. Pärast 1992. aastat oli ta tegev äris ning pidanud õppejõu ametit Rahvusvahelises Sotsiaalteaduste Ülikoolis LEX (1995–1999).
1998–2002 oli ta Euroakadeemia professor, 2003. aastast emeriitprofessor, juhendades 2003–2011 mitmeid väitekirju. 1998. aastast oli ta Euroülikooli nõukogu liige.[1]
Esinduskogudes[muuda | muuda lähteteksti]
Bruno Saul oli Eesti NSV Ülemnõukogu IX[4], X, XI koosseisu saadik aastatel 1975–1990 ning NSV Liidu Ülemnõukogu saadik Eesti NSV-st aastatel 1984–1989.
Bruno Saul oli ka NSV Liidu kõrgeima parteilise organi NLKP KK liikmekandidaat aastatel 1986–1990.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- NSVL riiklik preemia (1981)
- Kolm Tööpunalipu ordenit ning orden Austuse märk.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Liiklusohutuse tagamine on iga kodaniku kohus: ettekanne vabariiklikul liiklusaktiivil Tartus 24. veebruaril 1983. a." Tallinn: Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus, 1983
- "Raha ja väärtpaberid". Tallinn, 1999
- "Meie aeg I". Tallinn: Maalehe Raamat, 2006, ISBN 9985643208.
- "Meie aeg II". Tallinn: B. Saul, 2012
- "Meie aeg III". Tallinn: B. Saul, 2014
- "Meie aeg IV". Tallinn, B. Saul, 2015.
- "Meie aeg V". Tallinn, B. Saul, 2016.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Sauli abikaasa on Tatjana, lapsed Katrin ja Eduard.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Burno Saul, ETIS (vaadatud 01.04.2020)
- ↑ "EKP KK sekretärid: Saul, Bruno Eduardi p. lk. 76" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 4. märtsil 2016.
- ↑ Suri endine Eesti NSV valitsusjuht Bruno Saul, www.err.ee, 04.03.2022
- ↑ Bruno Eduardi p. Saul, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 149
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Bruno Saul |
- Burno Saul, ETIS
- Raul Ranne "ENSV tippjuht Bruno Saul – mees, kes aitas Vladimir Putinil tõusta ja kes teab, miks Tartu Kommertspank põhja läks" EPL, 24. november 2018
- Bruno Saul hakkab Venemaaga sõprust arendama Postimees, 2. juuli 2003
- Pekka Erelt, Sauluste aeg, Eesti Ekspress, 23. november 2006
- Urmo Soonvald. Kameeleonmehe Bruno Sauli pooltõed, ohtuleht.ee, 2. detsember 2006
| Eelnev Valter Klauson (1961–1984) |
Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees 1984–1988 |
Järgnev Indrek Toome (1988–1990)) |