Pseudoteadus

Allikas: Vikipeedia

Pseudoteaduse ehk ebateaduse ehk libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse alla ei kuulu (teaduslikkuse kriteeriumid võivad seejuures olla erinevad). Pseudoteadusest räägitakse enamasti seoses loodusteaduse või muude empiiriliste teadustega.

Seda mõistet kasutatavad tänapäeval laialdaselt skeptiline liikumine ja teadlased, et üldsusele teadvustada ja põhjendada teatud valdkondade mittetõsiseltvõetavust teadlaste silmis. Vahel esineb see mõiste ka teadusliku poleemika kontekstis.

Teadusfilosoofias on pseudoteaduse mõiste olnud oluline sellepärast, et teaduse olemuse mõistmiseks on püütud lahendada teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsiooni probleemi. Kuigi pseudoteaduse ja teaduse eristamine on teaduslikult informeeritud inimeste jaoks enamasti küllaltki hõlbus, ei ole leitud tunnuseid, mis oleksid alati omased ainult teadusele või ainult pseudoteadusele.

Palju pseudoteaduslikke kirjutisi on seotud energiavälja teemaga. Pseudoteaduslikud teooriad on laialt levinud New Age liikumises.

Osa inimesi peab pseudoteaduse ilminguid süütuks meelelahutuseks, teised jälle arvavad (näiteks Richard Dawkins ja Carl Sagan[1][2]), et igasugune pseudoteadus on inimkonnale kahjulik, hoolimata sellest, kas selle järgijad ise oma õpetuse all kannatavad või mitte.

Pseudoteaduse mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinud arusaama[3] järgi on pseudoteadusele iseloomulik, et see on mitteteadus, mida esitatakse teaduse pähe.[4] Sellest ei piisa siiski pseudoteaduse defineerimiseks, sest need tunnused on ka näiteks teaduspettusel ja halval teadusel. Sellepärast lisab Sven Ove Hansson (1996) tingimuse, et pseudoteadus peab sisaldama mingit mitteteaduslikku õpetust (õpetust, mida teadlased parajasti ei aktsepteeri): "see on osa mitteteaduslikust õpetusest, mille juhtuvad pooldajad püüavad jätta muljet, et see on teaduslik."

Mõnikord mõistetakse pseudoteadust laiemalt, jättes ära tingimuse, et seda esitatakse teaduse pähe. Pseudoteadus selles mõttes võib end teadusele vastandada, kuulutades, et ta esitab teaduslikele teooriatele alternatiivseid teooriaid või seletab seda, mida teadus ei suuda seletada[5]. Hansson (1996) sõnastab selle laiema tingimuse nii: "see on osa õpetusest, mis on vastuolus (hea) teadusega".

Sageli kasutatakse sõna "pseudoteadus" ebajärjekindlalt, mõeldes seda kord kitsamas, kord laiemas tähenduses. Ka pseudoteaduse pooldajad ei pruugi olla järjekindlad selles, kas nad esitavad seda teaduse pähe või vastandavad teadusele.

Sven Ove Hansson (1983) toob välja pseudoteaduse seitse tunnust, mis on erinevad teaduslikkusest kõrvalekaldumise viisi:

  1. Usk autoriteedisse. Väidetakse, et teatud isikutel on eriline võime kindlaks teha, mis on tõsi. Teised peavad nende otsustusi aktsepteerima.
  2. Mittekorratavad katsed. Toetutakse katsetele, mida teised ei saa sama tulemusega korrata.
  3. Valitud näiteid. Kasutatakse valitud, mitterepresentatiivseid näiteid.
  4. Tahtmatus teooriat proovile panna. Kuigi teooriat on võimalik testida, seda ei tehta.
  5. Ümberlükkava teabe ignoreerimine. Ignoreeritakse teooriaga vastuolus olevaid vaatlusi ja katseid.
  6. Sisseehitatud pettus. Teooria testimine on nii korraldatud, et teooriat saab ainult kinnitada.
  7. Seletused hüljatakse ilma asenduseta. Põhjendatud seletustest loobutakse ilma asenduseta, nii et uus teooria jätab seletuseta rohkem kui eelmine.

Pseudoteaduslikeks peetavaid õpetusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sagan, C. & Druyan, A. (1997). The Demon-Haunted World: Science as a Candle in the Dark. Ballantine Books. ISBN 0345409469
  2. Sagan, C. & Druyan, A. (2006). Deemonitest vaevatud maailm: Teadus kui küünal pimeduses. Tõlge inglise keelest: Mart Kangur. Valgus. ISBN 9985681878
  3. Näiteks Gardner 1957, Baigrie 1988.
  4. Hansson 1996.
  5. Grove 1985.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]