Sulev Vahtre

Allikas: Vikipeedia

Sulev Vahtre (kuni 1937. aastani Sulev Vinkmann, 7. juuli 1926 Laiuse vald31. august 2007 Tartu) oli eesti ajaloolane.

Vahtre uuris Eesti ajalugu, eriti muinas- ja keskaega, samuti agraar- ning kultuuriajalugu ja keskaegseid kroonikaid. Ta oli kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-Tartumaal Laiuse vallas. Tema isa oli aktiivne seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni 1937 Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus pärast aastatel 19391940 Paldiskis ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist Tartu Kommertsgümnaasiumisse, kus õppis 1940–1943. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1943. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni 1945. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. 1944. aasta sügisel osales ta Pitka-poisina Tallinna kaitsmise katses, otsustades Punaarmee tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.

1947. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid Arno Rafael Cederbergi õpilased Rudolf Kenkmaa ja Julius Madisson, kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajaloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane Jaan Konks. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka Tartu Õpetajate Seminari õppejõud (1952. aasta suvel). 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Töö ametlikuks juhendajaks oli Hilda Moosberg, ent tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, Paul Johanseni tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba 1965. aastal.

1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise demograafia teemal. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos 1973. aastal). 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.

Agraarajaloo kõrval huvitasid Vahtret jätkuvalt aga ka keskaegsed kroonikad ning Eesti keskaeg üldisemalt. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust, mille eest ta 1990. aastal sai doktor Arthur Puksovi fondi preemia. 1980. aastatel tegeles ta aktiivselt ka vaimuelu ja kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".

Ülikooli õppejõuna võttis Vahtre aktiivselt osa ÜTÜ Ajalooringi tegevusest, olles selle üks pikaajalisemaid juhendajaid. Koos kolleegi Helmut Piirimäe ja mõnede teistega muutis ta selle üheks rahvusvaimsuse hoidjaks toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis. Samuti tegeles Vahtre aktiivselt spordiga, algatades 1979. aastal iga-aastased õppejõudude ja lõpetajate jalgpallivõistlused, mis kestavad siiani. Vahtre ise oli õppejõudude meeskonna 13-kordne kapten.[1]

Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg Lauri Vahtre 1982. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt 1988. aastaks professori kohalt kõrvaldada.

Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre sekkus laulva revolutsiooni ajal innukalt ühiskondlikusse tegevusse. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitseseltsi (EMS) aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka Õpetatud Eesti Seltsi taastamisest. 1989. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, Mart Laari ja Heiki Valgu poolt juba mitu aastat varem valmis kirjutatud raamatu "Kodu lugu", mis oli tolleaegse eestlaste rahvusliku ajalookäsitlusena äärmiselt oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil [2] Tartu Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta kuni 1993. aastani, misjärel temast sai emeriitprofessor. 1989. aastal valiti ta ka Eesti Kodanike Komitee juhatuse hulka, hiljem oli ta ka Eesti Kongressi liige. 19911992 oli Vahtre ka Eesti Põhiseadusliku Assamblee liige [2].

Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus ka edaspidi. Peamiselt tegeles ta erinevate ajalooteoste toimetamisega. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia (1994, teine, täiendatud trükk 2007), Eesti ajalugu elulugudes (1997), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema viimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks võib ilmselt pidada 1940. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo üldkäsitluse jätkamist (ta oli koguteose "Eesti ajalugu" IV, V ja VI köite peatoimetaja; neist V ilmus alles kolm aastat pärast Vahtre surma, aastal 2010).

Sulev Vahtre silmapaistvamateks õpilasteks võiks lugeda Heldur Pallit, Mati Lauri, Mart Laari, Lauri Vahtret, Tõnis Lukast, Katri Raiki ja Andres Andreseni, kellest enamik on saanud ajaloodoktoriks. Kuni 2006. aastani tegeles Vahtre magistritööde juhendamisega.

Sulev Vahtre suri 2007. aastal Tartus.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1951. aastal abiellus Vahtre Idi-Alice Rammiga. Nende pojad on kunstnik Silver Vahtre ning ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre.

Sulev Vahtre oli aastast 1992 erakonna Isamaa, hiljem Isamaaliidu liige.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik. 1." Vastutav toimetaja. Tartu, 1962.
  • "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik. 3." Vastutav toimetaja. Tartu, 1967.
  • "Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel". Teoses: "Eesti kirjanduse ajalugu". I köide. Tallinn, 1965. Lk 91–104.
  • "Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2003. ISBN 9985-77-062-5 (köites)
  • "Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2010. ISBN 9789985771419 (köites)
  • "Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-142-7 (köites)
  • "Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast" (koostaja). Tallinn: Olion, 1997. ISBN 9985-66-081-1
  • "Eesti ajalugu: kronoloogia" (koostaja). Tallinn: Olion, 1994. ISBN 5-460-00228-1
  • "Eesti ajalugu: kronoloogia, 13000 [eKr.] - 2006" (koostaja). Tallinn: Olion, 2007. ISBN 978-9985-66-508-4 (köites)
  • "Eesti ala mõisate nimestik". Toimetaja (koostaja: Vello Naber). Tallinn: Eesti Raamat, 1981.
  • "Eesti ala mõisate nimestik". 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toimetaja (koostaja Vello Naber). Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
  • "Eesti talurahva ajalugu. I". Kaasautor. Toimetaja: Juhan Kahk. Tallinn: Olion, 1992.
  • "Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782-1858): ajaloolis-demograafiline uurimus". Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  • "Eesti NSV ajaloo küsimusi. 7". Vastutav toimetaja. Tartu, 1972.
  • "Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782–1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikana". Dissertatsioon ajaloodoktori kraadi taotlemiseks. 2 köidet. Tartu, 1970.
  • "Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale". Tartu, 1970.
  • "Jüriöö: [1343. a. ülestõus]". Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
  • "Kodu lugu I–II". Toimetaja (autorid: Mart Laar, Lauri Vahtre ja Heiki Valk). Loomingu Raamatukogu 40/41, 1989.
  • "(Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315-1348)" (tõlkija ja kommenteerija). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
  • "Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348) ajalooallikana" (dissertatsioon). Tartu, 1955. Juhendaja: Hilda Moosberg.
  • "Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208-1227". Tallinn: Olion, 1990. ISBN 5-450-01313-2
  • "Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel". Teoses: "Ajaloo järskudel radadel: pühendusteos Hans Kruusi 75. sünnipäevaks". Tallinn, 1966. Lk 56–83.
  • "Talurahva sooline koostis Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel: 1782-1858". Tartu, 1970.
  • "Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil: hingeloenduste andmetel". Tartu, 1970.
  • "Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982". Kaasautor koos Helmut Piirimäe, Karl Siilivase jt-ga. Toimetaja: Karl Siilivask. Tallinn: Perioodika, 1985.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tiit Rosenberg. "Ajaloolane ja aeg. Sulev Vahtre 75". In: Muinasaja loojangust omariikluse läveni: pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koostanud Andres Andresen. Tartu, 2001. Lk 13–36. ISBN 998591788X (köites)
  • "Koolis, elukoolis ja ülikoolis". Sulev Vahtre memuaarid. Toimetanud Lauri Vahtre, järelsõna Silver ja Lauri Vahtre. Kujundanud Mall Vahtre. Laiuse: Laiuse Raamatukogu, 2008. ISBN 9789949156450

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sulev Vahtre. Ajaloolased jalgpallimurul. Kleio 1996/2. Lk 53.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kes? Mis? Kus? 2008, lk. 188

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]