Sotsialistlik võistlus

Allikas: Vikipeedia

Sotsialistlik võistlus oli kapitalistlikule ühiskonnale omase loomuliku konkurentsi asendamise katse plaanimajandusega NSV Liidus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude allikad nimetavad sotsialistliku võistluse ajaloo esimeseks etapiks kommunistlikke laupäevakuid. Nõukogude riigi algusaastatel oli eluliselt tähtis raudteetranspordi taastamine ja korrashoidmine. 7. mail 1919 võeti Moskva–Kaasani raudtee allrajoonis vastu patriootiline otsus: "Olles arvamisel, et kommunistid ei tohi säästa oma tervist ega elu revolutsiooni saavutuste heaks, tuleb töö teha tasuta. Kommunistlik laupäevak seada sisse kogu allrajoonis kuni Koltšaki üle täieliku võidu saavutamiseni." Nende laupäevakute juhtimisel kasutati ühistegevuses teadlikult võistluse emotsionaalset mõjujõudu ja entusiasmi õhutamist. Vladimir Lenin osales laupäevakutel ja omistas neile suurt tähtsust. Aastal 1920 anti laupäevakute kohta välja spetsiaalne määrus. Kõik töövõimelised elanikud pidid riigi heaks tasuta töötama. Kommunistlikud laupäevakud ei rakendunud laialdaselt. Üleminekul uuele majanduspoliitikale jäid need unarusse.

NSV Liidu poliitbüroo kehtestas massilise sotsialistliku võistluse kohustuse pärast rahvamajanduse arendamise esimese viisaastakuplaani kinnitamist. ÜK(b)P XVI konverentsil 1929. aastal deklareeriti: "Võistlus ja viisaastak on omavahel lahutamatult seotud!"

Aastate jooksul süvenes bürokraatia. 1952. aastal ÜK(b)P Keskkomitee otsuses rõhutatakse: "Paljudes ettevõtetes võetakse sotsialistlikke kohustusi ja tehakse võistlusest kokkuvõtteid hilinemisega, formaalselt..." 1981. aastal, NLKP XXVI kongressil endist viisi tõdetakse, et sotsialistlikke kohustusi pahatihti ei töötata välja altpoolt, vaid need saadetakse alla, kõrgemalseisvate organite poolt, mis kahjustab töövõistluse mainet. Sotsialistliku võistluse juhtimine oli Nõukogude Liidus sotsiaalse ja majandusliku juhtimise lahutamatu osa, et saavutada tööviljakuse kasvu ja töö kvaliteedi tõusu. Võistluse mõjujõu suurendamine, bürokraatiailmingute kõrvaldamine ja diagnoosimise vajadus jäi NSV Liidus kuni selle riigi lõpuni eelkõige sõnaliseks sooviks ega leidnud parteiorganisatsioonides teaduslikku käsitlust. Parteifunktsionääri sõnakasutuses oli "sotsialistlik " hea tooni ja teadlikkuse näitaja. 2013 aasta blogides võib leida mineviku meenutusi, et nõukogude ajal jagati au- ja tänukirju igal tähtpäeval, enamasti kaasnes sellega ka kingitus ja/või rahaline preemia ning eelkõige tunne, et isikust peetakse lugu ja hinnatakse tema tööd.[1]

Võistluse sotsiaalpsühholoogiline alus[muuda | muuda lähteteksti]

Töökollektiivides oli kolmandikule võistluse võitmine suureks tunnustuseks (kollaaž kahest punalipust)

Võistlus on objektiivne (isiku tahtest sõltumatu) kui ka subjektiivne (isikust sõltuv) inimsuhete vorm. Inimesel on psüühiline tarve eneseteostusele, tunnustusele, olla vajalik ja saada kiitust. Ühistegevuses, laupäevakutel, talgutel osalejad jälgivad üksteist ja vallandub tahtmatult lisaenergia, soov edastada kaaslast või vähemalt sammu pidada (mitte maha jääda). Omaette, üksi töötades ei teki võistluslikku olu, pole end kellegagi võrrelda ega teki pingutuse tarvet. Inimese võimet teatud olus oma energiat rohkendada, püüdis Nõukogude Liidu juhtkond sotsialistliku võistluse korraldamisega nii öelda "konkurentsi" tekitamiseks ära kasutada.

Mistahes võistlemine on inimese täiendava energiavaru leidmine ja kõrgendamise viis. Võistlussituatsioon ei teki iseenesest, seda peab ohjama. Looma tingimusi, et tegevus oleks jälgitav, arusaadavalt mõõdetav, õiglaselt hinnatud ning võistlejad oleksid võimete ja võimaluste poolest võrdsetes oludes. Olenevalt stiimulitest võib inimene end enam sundida täitma võetud eesmärki ja osaleda võistlusest. Kui isiku hinnates tema pingutus ei vastaks ootustele, loobub ta võistlemast. Võistlus toimib kui tulemusi avalikult analüüsitakse ja hinnatakse. Suurim ergutav mõjujõud saavutatakse moraalsete ja materiaalsete stiimulite koos kasutamisel. Ainult sunduse, hirmutamise ja käskude tingimustes või üksnes patriootiliste loosungitega ei teki võistlussituatsiooni. Psühholoogilisest küljest vaadatuna arvestab inimene tegutsema asudes nii edu kui ebaedu tõenäosust ja tähtsust. Mida prognoositavam on edu ja mida tähtsamaks seda peetakse, seda suurem on tegutsemistung. Tööentusiasmi, võistlemise indu võimendavad ühelt poolt tunnustuse saamine ning teiselt poolt tunnustusest saadav rahulolu. Võistluslikkust kasutatakse töökollektiivile, rühmale, kogukonnale kasulikus suunas.


Võistluses devalveerus sõna "sotsialistlik"[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sotsialistlike kohustuste (levis sõnaühendina "sotskohustus") võtmine oli ülepaisutatud poliitilise käraga ja paljudel juhtudel oli täitmine kaheldav, kuid vastuvõtmine austav.
  • Sotskohustuste täitmise jälgimine oli juhuslik või vaibus, kui lähenemas uus parteipoliitiline üritus või programm.
  • Võistluse juhtimine oli propagandistlik, mitte seotud juhtimisteooria ja sotsiaalpsühholoogia alustega, eeldati, et võistlussituatsiooni loob NLKP poliitika.
  • Sõna "sotsialistlik" tarbetu kasutama, seostamine kõikvõimalike tegevustega.
  • Sotsialistlike kohustuste ja eesmärkide utoopilisus: jõuda kommunismi, edastada majanduslikult USA-d jne.

Töövõistlus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "töövõistlus" käsitleti otsetähenduses NLKP XXVI kongressi ettekannetes. Töövõistlus tähendas tegevust konkreetses töövaldkonnas ja teatud määral eemaldumist poliitilistest siltidest. Võistluse sisuks oli ettevõtte tootmisnäitajate kasv, ent mitte konkurentsi tekitamine. Individuaalse võistluse võitja üheks väärtuslikumaks tunnustuseks oli autoostuluba, turismireis välismaale jm.. Töökollektiivide ja brigaadide vahelise võistluse juhtimise eesmärk oli Nõukogude ametliku retoorika järgi kogutulemuse ja tööviljakuse kasvu hindamine; mitte brigaadi sees individuaalsete tulemuste esiletoomine, vaid töös mahajääjate innustamine ning toetamine.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kalev Koger. Võistlus ja isiksuse areng. Tallinn, 1977
  • ÜK(b)P Keskkomitee otsus 4. jaanuar 1952. Sotsialistlikust võistlusest tööstuses ja põllumajanduses. NLKP resolutsioonid. Lisaköide. Tallinn, 1977, lk 762.
  • К. Э. Когер, М. В. Кубо. Методическое руководство по организации и управлению соревнованием. Таллинн, 1978.
  • Aleksander Kaasik. Õppida sotsialistliku võistluse juhtimist! Õhtuleht, 9. juuni 1980
  • A. Kaasik. Sotsialistlik võistlus – tõhus abinõu efektiivsuse tõstmiseks. Eesti kommunist, 1980, nr 11, lk 33–38.
  • NLKP Keskkomitee aruanne Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXVI kongressile ning partei järjekordsed ülesanded sise- ja välispoliitika valdkonnas. Tallinn, 1981, lk 69.
  • Aleksander Kaasik. Kas töövõistlus on võistluslik? Nõukogude Hiiumaa, 30. märts 1982
  • Aleksander Kaasik. Sotsialistliku võistluse mõjukus ja maine. Rahva Hääl, 30. aprill 1982
  • Kalev Koger. Töö. Töösse suhtumine. Töövõistlus. Tallinn, 1982
  • Aleksander Kaasik. Sotsialistlik võistlus: miks ja kuidas? Noorte Hääl, 7. märts 1984
  • A. Kaasik. Kas võistleme? Ühistöö, 11. september 1984
  • Aleksander Kaasik. Kas sotsialistlik või mitte? Töörahva Lipp, 10. detsember 1987
  • Aleksander Kaasik. Mis on juhtunud... Lääne Elu, 23. jaanuar 1996
  • V. I. Lenin. Teosed, 28. kd, lk 380, 397
  • Mineviku meenutus
  • Maie Pihlamägi. Eesti NSV tööstuse areng seitseaastakul (1956–1965) rahvamajanduse nõukogu reformi taustal. Acta Historica Tallinnensia, 2013, 19, 115–146

Viited[muuda | muuda lähteteksti]