Jossif Stalin

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Nõukogude Liidu juhist; laeva kohta vaata artiklit Jossif Stalin (reisilaev), nime Stalin teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Stalin (täpsustus).

Jossif Stalin
Stalin portrait 1937.jpg
Sünniaeg 18. detsember 1878
Sünnikoht Gruusia, Gori
Surmaaeg 5. märts 1953
Erakond VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP
Amet
Õppeasutus Gori vaimuliku kool

Jossif Vissarionovitš Stalin vene Иосиф Виссарионович Сталин; tegelik nimi Ioseb Džugašvili (gruusia იოსებ ჯუღაშვილი, vene Иосиф Джугашвили); 18. detsember 1878 Gruusia, Gori5. märts 1953 Moskva lähistel) oli Nõukogude Liidu riigi- ja parteijuht. Nime Stalin kasutas ta esmakordselt 1913. aastal.

Sünniaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ametlike andmete järgi sündis Stalin 21. detsembril 1879 (vana kalendri järgi 9. detsembril 1879).

Jossif Stalin, 1894. aastal

Edvard Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult 18. detsembril (6. detsembril) 1878. Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia NLKP Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast, kus Stalini sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember, ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster Kvinikidze juuresolekul.

Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet, mille Stalin 1920. aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.

Aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi, kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21. detsember 1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jossif Džugašvili lõpetas 1894. aastal Gori kirikukooli (Горийская церковно-приходская школа) ning astus peale seda Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari.

Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jossif Džugašvili liitus 1898. aastal Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega "Kolmas grupp", 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja (ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu).

Jossif Stalin, 1912. aastal

Aastail 19011902 oli VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee liige. Peale 1903 aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks ja bolševikeks, toetas algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud VSDT(b)P Tampere konverentsil, mis toimus 25–30. (vkj 12–17.) detsembril 1905 Soome Suurvürstiriigis. Aastail 19061907 osales/organiseeris varjunime "Koba" all VSDT(b)P finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproperteerimist Kaukaasias, sealhulga omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis, juunikuus 1907. Oli samal ajal ka aastail 19061907 VSDTP Bakuu komitee liige ja VSDT(b)P IV kongressi saadik Stockholmis.

Stalin oli 1908. aastal Bakuu vanglas koos menševiku Andrei Võšinskiga. Peale vabanemist oli Peterburis bolševike ajalehe Pravda toimetaja, peale vahistamist viibis administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesse ja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele (Lenin jne), kes kavandasid maailmarevolutsiooni, samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale.

1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev Trotski ja teised.

Jossif Stalin, 1918. aastal Tsaritsõni rindel

Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolševike, vasakesseeride ja menševike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolševike häälekandja "Pravda" juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänud Vjatšeslav Molotovilt.

Jossif Stalin ja Vladimir Lenin 1919. aastal

Venemaa Kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel – Petrogradi kaitsel 1918. aasta maikuus Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ning Lõunarindel ja 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatševski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu ja Lenini isikliku soosingu pärast sõja tegeliku juhi Lev Trotskiga, korraldades näiteks Trotski poolt Punaarmees rakendatud endiste tsaariarmee ohvitseride massilisi hukkamisi. Üks Stalini tuntumaid saavutusi oli Nõukogude Venemaad viljaga varustanud Tsaritsõni (hilisema nimega Stalingradi) kaitse organiseerimine.

1920–1930 aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920-1930ndail töötas J. Stalin peamiselt VK(b)P KK aparaadiga ja esines avalikkuse ees harva. VK(b)P peasekretäri ametikoha rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu positsiooni NSV Liidu juhina. VK(b)P KK peasekretärina ja Poliitbüroo liikmena oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu (partei nimel) laiendada ka riigiaparaadini.

V. Molotov ja J. Stalin Volga-Moskva kanali avamisel (pildilt on retušeeritud Nikolai Ježov)

Võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1922. aastal alustas J.Stalin võimuvõitlust liidrikoha eest kommunistlikus parteis, tema põhiliseks vastaseks olid algetapis sõnaosav ja rahva hulgas polulaarne Lev Trotski, majandustegelane Nikolai Buhharin, rahvusvahelise kommunistliku liikumise liider Grigori Zinovjev. Võimuvõiluseks L. Trotski vastu moodustas ta G. Zinovjevi ja Lev Kameneviga VK(b)P KK Organiseerimisbüroos juhtgrupi, kellega valmistas ette kõik NSV Liidu kõrgeima võimuorgani VK(b)P KK Poliitbüroo istungite päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametikohtadele ametissemääramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel.

Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retušeerimine, kust kaotati ebasoosingusse langenud ning kommunistliku partei poolt tehtud "ebaõigetes" otsustes süüdistatud isikud.

Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastail pidas Stalin eri ametikohti, nagu Rahvuste rahvakomissar ja Tööliste ja talupoegade inspektsiooni rahvakomissar. "Uue Sotsialistliku Ofensiivi" (I viisaastak) ajal oli ta mõjuka Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või parteiorganite valitsemise kaudu peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtnööre kõige kohta alates tööstusest ja kollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.

Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut (1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir Lenini poliitikat, mille eesmärk oli kehtestada sotsialistlik ühiskonnakord. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi NSV Liidu kodanike ekspluateerimisest kollektiviseerimise, töönormide kehtestamise ja sotsialistliku võistluse arendamise (stahhanovlus), tööd saboteerivate kahjurite vastaste kampaaniate ning vangide tööjõu massilise rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatud uue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitšeskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelati eraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda.

Poliitilised repressioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talle olid iseloomulikud laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust. Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU, OGPU ja NKVD siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest. Üksteise järel kõrvaldas Stalin parteis ja riigis nii tegeliku, näilise kui ka võimaliku opositsiooni.

Stalini maniakaal hood süveneseid, ainuvõimu saavutanuna tabas N.Liitu repressioonide e. küüditamiste lained, kus küüditati terveid rahvaid ümber ( tatarlased, tšetseenid) ( Eestis 1941 ja 1949). Kõige enam aitab tema poolt tehtud õudustest aru saada Aleksandr Solženitsõni suurteos "Gulagi Arhipelaag"

Next.svg Pikemalt artiklis Trotskism, Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik blokk, Trotskistlik-zinovjevlik vandenõu, Suur Terror

Ainuvõim ja isikukultus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastatel muutus Stalini ülistamine "geniaalse juhina", "Suure Stalinina" jne nii püsivaks, universaalseks ja täielikuks, et võib rääkida tema diktatuurist. Stalini isikukultus kestis kuni tema surmani. Teda peeti nii ületamatuks riigi- ja väejuhiks kui ka geniaalseks filosoofiks ja teadlaseks. Nii näiteks väideti, et tema teos "Marksism ja keeleteaduse küsimused" on muutnud kõigi teaduste suunda. Stalini järgi nimetati nii laevu ja asutusi kui ka terveid linnu (Stalingrad, Stalinabad) ja haldusüksusi (Stalingradi oblast). Tema nime kandsid nii riiklikud kui rahvusvahelised preemiad, näiteks Rahvusvaheline Stalini rahupreemia.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt olid bolševikud tulnud võimule maailmarevolutsiooni loosungi toel, mis lubas kapitalistliku korra kiiret kukutamist kogu maailmas, siis edaspidi sai maailmarevolutsioonist Stalini jaoks retooriline vahend, millega võidi õigustada naaberriikide vallutamist ja nukurežiimide püstitamist, kuid mis ei seganud vajaduse korral suhete sisseseadmist natsistliku Saksamaaga või kapitalistlike riikidega (liitlased Teises maailmasõjas) ning lahkhelisid sotsialismimaadega (Josip Broz Tito Jugoslaavia, Mao Zedongi Hiina).

Jossif Stalin, Molotov-Ribbentropi pakti allkirjutamisel 23. augustil 1939. aastal

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalini algatusel sõlmiti 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Molotov-Ribbentropi pakt, mida võib lugeda Teise maailmasõja alguseks ja seega Stalinit üheks Teise maailmasõja vallapäästjatest.

Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata. Nimetatud plaan luhtus, sest Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude Liitu enne rünnata: 22. juunil 1941, kaks nädalat enne Nõukogude Liidu plaanitud rünnakut Saksamaa vastu 6. juulil. Hitler ründas Nõukogude Liitu hetkel, mil Nõukogude Liit oli ise suurrünnakuks valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Stalini salajane Euroopa vallutamisplaan oli "Groza".[1] Stalini salajasi ettevalmistusi sõjaks on oma raamatutes põhjalikult käsitlenud endine Nõukogude luuraja Viktor Suvorov.

Jossif Stalin, 1945. aastal Jalta konverentsil Teise maailmasõja võitjariikide juhtidega

Stalin võttis endale ise kõrgeima sõjaväelise auastme, kuulutades end generalissimuseks. Sõja vältel vahetas ta korduvalt välja armee juhtkonna, otsustades põhiliste strateegiliste küsimuste üle isiklikult.

Stalini pärand ja hilisem diskussioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine. Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem Lavrenti Beria.

Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.

Pärast Stalini surma pani NLKP Stalini võimu ajal toime pandud genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutuse Jossif Stalinile isiklikult, vabastades vastutusest NLKP ja enamik teisi toonaseid juhte, kes olid võimule tulnud Stalini valitsusajal tema protežeedena ning seetõttu ka ise tema tegudes osalised. Stalini hukkamõistule Nikita Hruštšovi ajal järgnes tema osaline rehabiliteerimine Leonid Brežnevi võimul olles, mil ei tahetud rääkida Stalini-aegsetest kuritegudest.

Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev) üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida, kasutades teadmisi ning kogemusi, mis olid omandatud Stalini ajal.

Nii Venemaal kui ka Läänes leidub tänaseni arvukalt inimesi, kes peavad Stalini tegevust eelkõige positiivseks, õigustades tema kuritegusid vajadustega rasketes poliitilistes tingimustes ja väiksemate korrumpeerunud võimukandjate kuritarvitustega. Stalini ülistajad nimetavad tema teeneks nii Nõukogude Venemaa arendamist tsaariaegsest agraarmajandusest moodsaks tööstusmaaks kui ka fašismi purustamist Teises maailmasõjas.

Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski ja Pjotr Stolõpini järel kolmanda koha, edestades napilt Aleksandr Puškinit.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jossif Stalini perekond:

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalin suitsetas piipu ning armastas juua Gruusia veine (khvanchkara vein). Eraelus säilitas ta Nõukogude juhtide esimesele põlvkonnale omast lihtsat elustiili ning oli kohati koonerdamiseni kokkuhoidlik.

Oma isikliku eluloo suhtes oli Stalin kiivas. Eluajal ilmus temast Nõukogude Liidus vaid üksainus lühike ametlik biograafia, mille käsikirja ta ise hoolikalt üle vaatas ja tsenseeris. Ka kirjanikel ei lubanud Stalin tunda liigset huvi tema tegelikku elulugu kajastavate dokumentide vastu.

Stalini hüüdnimed ja pseudonüümid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soso, Soselo, Beso, Koba, Petrov, Ivanovitš, Koba Ivanovitš, Ivan Ivanovitš Vissarionovitš, Galiašvili, Simon Džvelaja, K. Kato, Gaios Besovitš Nižeradze, Organez Totomjants, Zahhar Melikjants, Pjotr Tšižikov, Vassili, Vassiljev, Vasja, Vaska, Veidrik Ossip, Ossip Koba, Ivanov, Rõugearmiline Oska, Kaukaaslane, Piimamees, Tšopura (rõugearmiline), Geza (lonkur), Kunkula (taaruja), David, Preester, Isa Koba, Giorgi Berdzenošvili, K. Stefin, Joska Korjavõi (rõugearmiline Joska), K. St, K. Safin, K. Solin, Koba Stalin, J. Džugasvili-Stalin[3]

Parteikarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karjäär NSV Liidu riigiametites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.kool.ee/?5879
  2. USA hooldekodus suri 85 aasta vanusena vähki Stalini tütar, delfi.ee, 29. november 2011
  3. Simon Sebag Montefiore, Noor Stalin (Tallinn: Varrak, 2008), lk 366.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalini teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jossif Stalin "Riikliku Kaitsekomitee esimehe J. V. Stalini raadiokõne 3. juulil 1941" Poliitiline Kirjandus, 1941
  • Jossif Stalin "Nõukogude Liidu Suurest Isamaasõjast" Poliitiline Kirjandus, 1944 (kordustrükid 1945 ja 1946)
  • Jossif Stalin "Oktoobrirevolutsioon ja vene kommunistide taktika" Poliitiline Kirjandus, 1947
  • Jossif Stalin "Marksism ja keeleteaduse küsimused" Eesti Riiklik Kirjastus, 1951
  • Jossif Stalin "Aruandekõne ÜK(b)P Keskkomitee tööst partei XVIII kongressil" Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist" Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Leninismi küsimusi" Poliitiline Kirjandus, 1945 (kordustrükk 1952)
  • Jossif Stalin "Lühidalt lahkhelidest parteis" Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Teosed" Eesti Riiklik Kirjastus, 1952

Teosed Stalini kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jemeljan Jaroslavski "Seltsimees Stalin" Poliitiline Kirjandus, 1944
  • "Stalinlik sugupõlv" Ilukirjandus ja Kunst, 1946
  • "Taga-Kaukaasia vanade tööliste jutustusi Suurest Stalinist" Poliitiline Kirjandus, 1946
  • "Jossif Vissarionovitš Stalin" Poliitiline Kirjandus, 1947 (kordustrükid 1951 ja 1953)
  • Georgi Aleksandrov "Meid kaitseb Lenini-Stalini suur lipp" Poliitiline Kirjandus, 1947
  • Georgi Aleksandrov "J.V. Stalini teos «Marksism ja keeleteaduse küsimused» – loova marksismi suur eeskuju" Eesti Riiklik Kirjastus, 1951
  • Aleksandr Oparin "Seltsimees J.V. Stalini keeleteaduse küsimusi käsitlevate tööde tähtsus nõukogude bioloogiateaduse arenemisele" Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Kaarel Haav ja Rein Ruutsoo "Eesti rahvas ja stalinlus" Olion, 1990
  • "Stalinlik vägivallamasin" Olion, 1990
  • Veikko Huovinen "Onu Joss" Koolibri, 1993
  • Edvard Radzinski "Stalin" Varrak, 2000
  • "Stalin" Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001
  • "Netinalju Stalinist" Eesti Kirjandusmuuseum, 2004
  • Viktor Jerofejev "Hea Stalin" Tänapäev, 2005
  • Simon Sebag Montefiore "Stalin" Varrak, 2005
  • Solomon Volkov "Šostakovitš ja Stalin" Tänapäev, 2005
  • Vladlen Sirotkin "Stalin" Olion, 2007
  • Simon Sebag Montefiore "Noor Stalin" Varrak, 2008
  • Rupert Butler "Stalini hirmuvalitsus" Pegasus, 2010

Teoseid Stalini perekonnast[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Varvara Samsonova "Stalini tütar" Olion, 2002
  • Boriss Sokolov "Vassili Stalin" Huma, 2004

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär Vladimir Lenin
ÜK(b)P KK peasekretär/
ja aastast 1952 NLKP KK I sekretär

19221952 / 1953
Järgnev:
NLKP KK I sekretär Nikita Hruštšov
Eelnev:
Semjon Timošenko
NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar/
NSV Liidu kaitseminister

19411947
Järgnev:
Nikolai Bulganin
Eelnev:
Vjatšeslav Molotov
NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimees/
NSVL Ministrite Nõukogu esimees

19411953
Järgnev:
Georgi Malenkov