Arvo Valton

Allikas: Vikipeedia
Arvo Valton aastal 2007

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal) on eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ning publitsist.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Valton sündis 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis, Hiiumaalt pärit ettevõtja Jakobson-Waltoni pojana.[1]

Haridusteed alustas ta Märjamaa algkoolis, kus õppis aastatel 19431949. Koos vanematega märtsiküüditamise järgselt väljasaadetuna jätkas ta õpinguid 1949–1951. aastani Novosibirski oblasti Tšanovski sovhoosi 7-klassilises koolis ja 19511953. aastani Tšanõ keskkoolis. 1954. aastal lõpetas Valton Magadani oblasti Susumani keskkooli ja seejärel tuli tagasi Eestisse. Aastatel 19541959 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) keemia- ja mäeteaduskonnas, kus omandas mäeinseneri eriala. Seejärel töötas ta 1959. aastast 1961. aastani Maardu keemiakombinaadis karjääri vahetusülemana ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana. 1967. aastani jätkas Valton haridusteed üleliidulises kinoinstituudi kaugõppes ja lõpetades selle filmidramaturgina. Töötas aastatel 1961–1968 Tallinna mõõduriistade tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.

Aastatel 1968–1975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinnfilmi stuudios toimetuskolleegiumi liikmena. 1965. aastast on Eesti Kirjanike Liidu liige; 1971. aastast liidu juhatuse liige; aastail 19811989 juhatuse presiidiumi liige ning aastail 19901992 esimehe asetäitja. Valton on tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Ta on Eesti Kinoliidu liige alates aastast 1979[2] .

Arvo Valton vestlemas Jeremei Aipiniga kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011

Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle aastal 1987. Aastal 1980 osales ta 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustel, kuuludes samal ajal nii Loomeliitude Kultuurinõukogu kui ka Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liikmete hulka. 19921995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praegu Isamaa ja Res Publica Liit). Alates 1989. aastast on Arvo Valton korporatsiooni Rotalia liige.

Rahvuslasena on Valton võtnud sõna eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on osalenud soome-ugri rahvaste hõimuliikumises. Aastal 1993 valiti Valton Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni aseesimeheks ning aastal 1996 esimeheks. Alates aastast 1998 on Valton assotsiatsiooni president. Ta on reisinud paljudes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias ning kõigis endise Nõukogude Liidu vabariikides.[3]

2009. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Arvo Valton (Vallikivi) on Märjamaa valla aukodanik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" (Noorus, 1960, 4). Varasemale lühiproosale on iseloomulik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi oma värske nägemise ja leebe huumori tõttu. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Tema selle perioodi tekstidele on iseloomulik inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja jäämine argielu rataste vahele.

1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis ja bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks.

Aastal 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika: Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, teisitiolemise.

Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitlema ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1972) aktualiseerib Valton ajaloo näidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule.

Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisas tema loomingusse individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanrite poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; kohati tugevnenud publitsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.

Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline - jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik teos armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues jutus on keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.

Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).

Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab see maavarade tekkest; "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu; "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele, kus müüdiloogikale omased võtted avalduvad eriti ehedalt.

Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemisest tinginud mõttevoolude vastu (näiteks zen-budism ja taoism). 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuri tõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, sellega saavutas ta ka Juhan Smuuli nimelise preemia 1989), kus poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, kus kasutab idamaade motiive teoses "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992).

Märtsiküüditamisele järgnenud väljasaadetute elu Siberis kujutab autobiograafiliste sugemetega[4] romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973. aastal avaldatud novell "Ohtlik leiutis" ja 1979. aastal avaldatud novell "Mustamäe armastus" ning Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984. aastal avaldatud jutustuste kogu "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I–II (1984).

Publitsistina on Valton võtnud sõna rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse teemal; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.

Filmid, näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe raamatu "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja "Näkimadalatele" (Herman Sergo romaani ainetel), aga ka telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve).

Kogudena on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai Ugala teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II koha auhinna ja see lavastati 1986 Pärnu Endla teatris. Vanemuises lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" (Estonia 1983). Valton on tõlkinud kirjandust vene, mari, udmurdi, mokša, bulgaaria, poola ja ungari keelest.

Teised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Muinasjutt Grandi leidmisest" (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved" (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), "Liblikas, ilus ja paks" (2003), "Väike ilus vangimaja" (1990–1995 novellid).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tarmo Teder. Vastab Arvo Valton. Teater.Muusika.Kino. Oktoober 2001.". (2.05.2010)
  2. Eesti Kirjarahva leksikon. koostanud ja toimetanud Oskar Kruus. Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk 645.
  3. "Referaat Arvo Valton.". (2.05.2010)
  4. Kalle Kurg, "Arvo Valtoni valge raamat." Arvo Valton Vallikivi. Kogutud teosed, 9. kd. Järelsõna. Tallinn, Kirjastuskeskus 2006. ISBN 9985961277

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]