Eestimaa Kommunistlik Partei
See artikkel vajab toimetamist. |
| Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) | |
|---|---|
|
| |
| Asutamine | 1920 |
| Peakorter | Tallinn |
| Ideoloogia | |
Eestimaa Kommunistlik Partei (lühend EKP; 1940–1952 Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühend EK(b)P) oli kommunistlik organisatsioon, mis tegutses Eestis ja Nõukogude Liidus 1920–1940 Kominterni juhtimisel, 1940–1990 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) territoriaalorganisatsioonina ja 1990–1991 NLKP omalaadse osana. Eesti NSVs oli NLKP kuni 1980ndate lõpuni ainus partei (üheparteisüsteem).
Iseseisvas Eesti Vabariigis ei saanud 1920.-1930. aastatel ükski nime järgi kommunistlik (ega bolševike, enamlaste vms) partei ametlikku luba poliitilise ühinguna tegutsemiseks. EKP oli seetõttu aastatel 1920–1940 Eestis illegaalselt tegutsema sunnitud poliitiline salaühing. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis tuli EKP põranda alt välja ning 8. oktoobril 1940 ühendati see ametlikult NSV Liidu kommunistliku parteiga (ÜK(b)P, hilisema nimega NLKP).[viide?]
EKP eesmärk oli ehitada üles kommunistlik ühiskond. Partei kõrgeim organ oli EKP kongress, millel valiti kongressi saadikute seast EKP Keskkomitee ja EKP revisjonikomisjon. Jooksvate ülesannete täitmiseks valis keskkomitee EKP Keskkomitee büroo ning määrati piirkondlike allasutuste linna- ja rajoonikomiteede esimesed sekretärid ja linna- ja rajoonikomiteed.[viide?]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]5. novembril 1920 asutati Tallinnas EKP I kongressil senistest Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eestimaa organisatsioonidest Eestis illegaalselt tegutsev Eestimaa Kommunistlik Partei. Kongressil moodustati EKP Keskkomitee, mis juhtis EKP tööd kongresside vahel. Samal kongressil otsustati liitumine Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt üheks Kominterni sektsiooniks (Kominterni struktuuriüksuse nimetus) ja esindusena Nõukogude Venemaal Eestimaa Kommunistliku Partei KK Venemaa Büroo ehk Välismaa Büroo.
Eesti kommunistide juhid
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis EKP KK I sekretär
- VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee esimees Julius Rossfeldt, asetäitja Ivan Rabtšinski;
- NSV Liidus eksiilis viibiva Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni juht Johannes Käspert;
- 1931. aasta jaanuarini illegaalse Eestimaa Kommunistliku partei juht Artur Meering, 1931. aasta jaanuaris otsustas Kominterni Täitevkomitee Moskvas illegaalne EKP laiali saata.
- 1940–1941 EK(b)P KK esimene sekretär, Karl Säre;
- 1941–1944 EK(b)P KK II ja I sekretär Nikolai Karotamm;
- 1950–1978 EK(b)P KK I sekretär Johannes Käbin;
- 1978–1988 EK(b)P ja EKP KK I sekretär Karl Vaino;
- 1988–1990 EKP KK I sekretär Vaino Väljas;
- 1990–1991 EKP KK I sekretär Enn-Arno Sillari.
VSDT(b)P, EK(b)P ja EKP kongressid
[muuda | muuda lähteteksti]Film
[muuda | muuda lähteteksti]- Surma hinda küsi surnutelt, režissöör Kaljo Kiisk, Tallinnfilm 1977
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia, 2. kd., lk. 222-223
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Väljas, Vaino Ettekanne EKP Keskkomitee XI pleenumil 9. septembril 1988// Rahva Hääl (1988), 10. september
- EKP XX kongressi materjalid - Rahva Hääl 24.–27. märts 1990
- Olaf Kuuli, Fontanka ja Moika vahel, 2010, ISBN 9789949213627
- Proletaarne revolutsioon Eestis, ajakiri 1926-1933, Leningrad 1926 — Talitus «Külvaja"