Nikolai Karotamm
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Nikolai Karotamm 1948. aastal Tallinnas kõnet pidamas | |
| Sünniaeg | 23. oktoober 1901 |
|---|---|
| Sünnikoht | Pärnu Liivimaa kubermang |
| Surmaaeg | 21. september 1969 |
| Erakond | EK(b)P/NLKP |
| Amet | EK(b)P KK I sekretär (1944–1950) |
Nikolai Karotamm (vene keeles Каротамм Николай Георгиевич ) (23. oktoober 1901 Pärnu, Liivimaa kubermang – 21. september 1969 Moskva NSV Liit) oli Eesti NSV parteijuht ja majandusteadlane.
Nikolai Karotamm oli aastatel 1940–1944 EKP Keskkomitee II sekretär ja aastatel 1944–1950 EKP Keskkomitee I sekretär. Kõrvaldati pärast EKP Keskkomitee VIII pleenumit ametist, süüdistatuna „liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest”. Edaspidi töötas kuni surmani NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadurina.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Karotamm sündis 1901. aastal Pärnumaal ja õppis aastail 1909–1915 Kastna kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 1915–1917 ja 1919–1920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Iseseisva Eesti Vabariigi sõjaväeteenistuse läbis ta Vahipataljonis aastail 1921–1923.
Märtsis 1925 emigreeris Karotamm Hollandisse ning 1926. aastal astus ta Hollandi kommunistlikku parteisse.
1926. aasta augustis läks ta NSV Liitu, kus oli samal aastal Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsiooni asutajate seas.[1] Aastatel 1926–1928 õppis ta Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli osakonnas Leningradis (praeguses Peterburis), kus astus 1928. aastal ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei (ÜK(b)P) liikmeks.
1928. aastal suunati ta Kominterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse. Aastatel 1928–1929 oli ta põrandaaluse Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Tallinna linnakomitee sekretär.
1929. aastal siirdus Karotamm tagasi NSV Liitu, kus 1929–1931 jätkas õppimist Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis. 1931–1935 oli ta samas ülikoolis aspirantuuris ning 1933–1936 töötas sealsamas õppejõuna.
Aastatel 1935–1936 oli ta Kommunistliku Internatsionaali (Kominterni) Täitevkomitee referent ja 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.
1938. aastal vahistati Karotamm NSV Liidus nn Suure terrori ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.
Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde ÜK(b)P ajaloo lühikursuse ja 1940. aastal koostas vene-eesti sõnaraamatu.
Tegevus Teise maailmasõja ajal
[muuda | muuda lähteteksti]Teise maailmasõja puhkemise järel saabus Nikolai Karotamm tagasi Eestisse koos Nõukogude sõjaväega pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta hilissügisel. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja riigipööret juunis 1940, töötas ta ajalehe Kommunist vastutava toimetajana kuni augustini 1940. Karotamm nimetati kommunistliku partei Tartu Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal. 1941. aasta augustis valiti ta EKP Keskkomitee II sekretäriks ning 1940–1951 oli EK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige.
1941. aasta suvel-sügisel pärast Nõukogude-Saksa rinde sõjategevuse jõudmist Eestisse organiseeris Karotamm koos kommunistliku partei kohaliku juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. Karotamm kuulus ka koos Nõukogude Liidu Läänemere laevastiku ja EK(b)P KK juhtkonnaga Eesti NSV Kaitsekomiteesse koos esimehe Karl Säre, esimehe asetäitja Johannes Lauristini ja liikmete Vladimir Botškarjovi ja Boriss Kummiga. Tallinna vallutamise eel lahkus Karotamm koos Boriss Kummi, Paul Keerdo, Kaarel Paasiga miinilaev Smetlivõiga Tallinnast ning jõudis elusalt Leningradi; sealt edasi suundus Karotamm detsembris 1941 NSV Liidu tagalasse.
Karotamm viibis sõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus ta oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee II sekretär ja ka faktiliselt Nõukogude Liidu kommunistliku partei Eesti haru juht (sest EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos Nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi[viide?] ülem aastail 1942–1944.
Tegevus pärast 1944 okupeeritud Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Karotamm valiti 28. september 1944 pärast Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil EK(b)P KK I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4. aprillini 1950. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna Linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950.
1946. aastal oli Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi[2] ja hiljem ENSV Rahvakaitsepataljonide Keskstaabi[3] ülem.
Kollektiviseerimine ja märtsiküüditamime
[muuda | muuda lähteteksti]1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi Karotamme mälestuste kohaselt[4] kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning kulakute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.
1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti Ždanovi toetajad ning fabritseeriti Leningradi süüasi.
1949. aasta märtsis kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, igasse maakonda keskkomitee määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon oli eelnevalt vormistatud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allasutuste poolt.
Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine
EK(b)P VIII pleenum 1950. aastal
[muuda | muuda lähteteksti]1950. aasta märtsipleenumi otsuste alusel Karotamm tagandati[5] ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s.
Pikemalt artiklis EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum
Tegevus pärast EK(b)P VIII pleenumi
[muuda | muuda lähteteksti]Alates maist 1950 oli Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.
Moskvas viibides pidi Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjonis, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbini poolt koostatud ettekannete arutamisel Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".
Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga ei antud Karotammele võimalust naasta Eesti NSV-sse teaduslikule tööle. Aastatel 1959–1967 oli Karotamm NSVL TA põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964 sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast professor; aastail 1967–1969 NSVL Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.
Esindusorganites
[muuda | muuda lähteteksti]Nikolai Karotamm oli NSV Liidu Ülemnõukogu II ja III koosseisu liige aastatel 1946–1954 ja Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.
Nikolai Karotamm suri 21. septembril 1969 Moskvas. Urn tema tuhaga maeti oktoobris 1971 Tallinna Metsakalmistule.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]- Isa: Jüri (Georgi) Karotamm, ema: Akuliina Karotamm;
- Abikaasa: Alma Saueselg, abiellus 1924. aastal (abikaasa vend oli kolonel Artur Saueselg).
- Nikolai Karotamme kasutatud sõiduk – Mercedes-Benz 540 K (Cabriolet B) 1935 Germany.
- Mängis tennist, treener Guido Taft.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eduard Ertis, Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsioon Leningradis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 385-396
- ↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 835, ENSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 1
- ↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 845, EESTI NSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 3
- ↑ Voldemar Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm? Kultuuritragöödia jälgedes. Haapsalu Trükikoda, 1996, lk 76–83
- ↑ "Eestimaa K(b)P Keskkomitee VIII pleenum. Informatsiooniline teadaanne". Eesti Bolševik. VI (7): 1. Aprill 1950.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes: kompartei kolmest esimesest sekretärist Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu 1996
- Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? II Langi Kolla kroonika. Pärnu 1997?
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nikolai Karotamm |
- Eesti biograafiline andmebaas ISIK. KAROTAMM, Nikolai
- БИОГРАФИЧЕСКИЙ УКАЗАТЕЛЬ. Каротамм Николай Георгиевич
| Eelnev Karl Säre |
EK(b)P KK esimene sekretär 1944–1950 |
Järgnev Johannes Käbin |
- Eesti NSV hävituspataljonlased
- EKP Keskkomitee büroo liikmed
- EKP linnakomiteede esimesed sekretärid
- NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud
- Eesti NSV II Ülemnõukogu liikmed
- Vahipataljoni koosseis
- Lenini ordeni kavalerid
- J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli vilistlased
- Sündinud 1901
- Surnud 1969