Aegruum

Allikas: Vikipeedia

Aegruum (inglise keeles spacetime) on füüsikaline mudel, mis ühendab kolme ruumimõõdet ja ühe ajamõõtme ühtseks neljamõõtmeliseks kontiinumiks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aega neljanda koordinaadina käsitles juba 1813. aastal Joseph-Louis Lagrange. 1901. aastal avaldas Menyhért Palágyi artikli "Ruumi ja aja uus teooria", milles arendas aja ja ruumi ühtsuse ideed ning käsitles aega neliruumi imaginaarse koordinaadina.[1]

1905. aasta septembris ajakirjas Annalen der Physic ilmunud Albert Einsteini erirelatiivsusteooriat käsitlevas artiklis loobus autor oma eelkäijate Hendrik Lorentzi ja Henri Poincaré poolt tunnistatud eetri hüpoteesist ja pidas esmatähtsaks revideerida seniseid arusaamu ajast ja ruumist.[2]

Einsteini esimesed artiklid relatiivsusteooriast olid nii põhjalikud, et teistel ei jäänud enam suurt midagi lisada. Erandiks oli vaid Hermann Minkowski, keda häiris Einsteini käsitluses see, et üksainus realiteet võimaldas erinevaid kirjeldusi. Ta oli kindel, et asju peab saama esitada ka teisiti, tegelikkusele lähedasemalt. Ta leidis, et selleks tuleb käsitleda aega, justkui see oleks ruumi neljas mõõde. On peaaegu võimatu kujutada neljamõõtmelist maailma. Teda saab käsitleda üksnes algebrasümbolite varal.[3] Nii andiski Minkowski 1907. aastal erirelatiivsusteooriale adekvaatse matemaatilise vormi. Ta käsitles aega ja ruumi ühtse neljamõõtmelise muutkonnana – aegruumina (Minkowski ruum) ehk sündmuste maailmana, mille elementideks – maailma punktideks – on sündmused. Sündmust iseloomustab toimumiskoht – kindel ruumipunkt – ja kindel ajahetk. Laiemat tähelepanu äratas Minkowski ettekanne "Raum und Zeit" ("Ruum ja aeg"), mille ta pidas 1908. aastal Kölnis Saksa Loodusuurijate ja Arstide Seltsi aastakoosolekul.[1]

Einstein suhtus algul Minkowski ideesse tõrjuvalt. Ent taibanud eeliseid, võttis ta selle kahel käel vastu ja püüdis just sedakaudu avardada oma teooriat uutele nähtustele.[3] Minkowski geomeetriline lähenemine relatiivsusteooriale oli ootamatu isegi Einsteini jaoks. Võrrandite tensorkuju pidas ta esialgu "liigseks õpetatuseks". Kuid 1912. aastal omandas Einstein tensormetoodika ja 1916. aastal tunnistas tänulikult, et Minkowski käsitlus kergendas tal oluliselt edasiminekut erirelatiivsusteoorialt üldrelatiivsusteooriale.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ivar Piir. "Füüsika ajalugu". Ilmamaa, 2013. Lk 406–408
  2. Ivar Piir. "Albert Einstein – aasta 1905 ja 30 aastat hiljem" – Albert Einstein. "Teadusliku ja filosoofilist". TLÜ kirjastus, 2015. Lk 23
  3. 3,0 3,1 Robert H. March. "Füüsika võlu". Ilmamaa, 2000. Lk 183