Bernhard Riemann

Allikas: Vikipeedia
Bernhard Riemann (1863)

Georg Friedrich Bernhard Riemann (17. septembril 1826 Breselenz, Hannoveri kuningriik20. juuli 1866 Verbania, Itaalia kuningriik) oli saksa matemaatik, mitteeukleidilise geomeetria loojaid.

Ta oli 1857. aastast Göttingeni Ülikooli professor. Tema teedrajavad tööd diferentsiaalgeomeetrias (Riemanni geomeetria looja) said Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteoorias kõvera ruumi kirjeldamise aluseks. Riemann on andnud olulise panuse ka matemaatilise analüüsi, arvuteooria, kompleksmuutuja funktsioonide teooria, diferentsiaalvõrrandite teooria, matemaatilise füüsika, teoreetiline füüsika ja mehaanika (gaasidünaamika rajajaid) valdkonnas.

Haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

1846. aastal astus ta Göttingeni Ülikooli, et õppida teoloogiat ja filosoofiat.[1] Carl Friedrich Gaussi loenguid kuulates lülitus ta ümber matemaatikale. Aastatel 1847–1849 õppis ta Berliini Ülikoolis, kus kuulas Carl Gustav Jacob Jacobi, Peter Gustav Lejeune Dirichlet', Jakob Steineri ja Gotthold Eisensteini loenguid[1]. Siit sai ta ka bakalaureusekraadi[1]. 1849. aastal naasis ta Göttingeni ülikooli, et töötada oma dissertatsiooni kallal[1]. Göttingenis tutvus ta füüsik Wilhelm Eduard Weberiga, kelle käe all täiendas ta oma füüsikateadmisi.

1851. aastal kaitses ta Göttingenis doktorikraadi kompleksmuutuja funktsioonide teooria aluseid käsitleva väitekirjaga "Grundlagen für eine allgemeine Theorie der Funktionen einer veränderlichen complexen Größe".[2] Selles töös käsitleti mõistet, mis hiljem sai tuntuks Riemanni pinnana. Doktoritöö juhendajaks oli Gauss.[1]

1852. sai ta Gaussi soovitusel Göttingeni ülikooli eradotsendiks.[1]

1853. aasta detsembris esitas ta habilitatsioonitöö "Funktsiooni esitatavusest trigonomeetrilise rea abil", mis etendas reaalmuutujate funktsioonide teooria arengus olulist osa. Selles töös on toodud ka tulemus, mis hiljem saab tuntuks Riemanni teoreemina.[3] Habilitatsioonitööle järgnes prooviloeng. 10. juunil 1854 esineski ta professorite ees (üks neist oli Gauss) geomeetria alushüpoteese käsitleva ettekandega "Über die Hypothesen, welche der Geometrie zu Grunde liegen". Gauss oli sellest vaimustuses[3]. See oli diferentsiaalgeomeetrias epohhi loonud ettekanne[3].

Erakorraliseks professoriks sai Riemann 1857. aastal ja pärast Dirichlet' surma määrati ta 1859. aastal korraliseks professoriks[1].

1862. aastal haigestus ta tuberkuloosi ja suri 39 aasta vanuses 1866. aastal Itaalias.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud teadusakadeemiate liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli valitud ka Göttingeni Teaduste Akadeemia liikmeks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Bernhard Riemann. thefamouspeople.com
  2. Grundlagen für eine allgemeine Theorie der Funktionen einer veränderlichen complexen Größe. maths.tcd.ie
  3. 3,0 3,1 3,2 Peeter Müürsepp. "Kuulsaid 19.-20. sajandi matemaatikuid". Valgus, 1985. Lk 25–26

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]