Karl Marx

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimesest; jõelaeva kohta vaata artiklit Karl Marks; tankeri kohta vaata artiklit Karl Marks (tanklaev); sõjalaeva kohta vaata artiklit Izjaslav

Karl Marx

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marx ei olnud ainult sotsioloog ja politoloog vaid ka aktiivne revolutsiooni organiseerija.

Kuigi enamik tänapäeva majandusteadlasi end marksistideks ei pea, teevad seda ikkagi tuhanded inimesed kogu maailmas. Tema suurt panust majandusteaduse arengusse üldiselt ei vaidlustata. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi muutjaid kahekümnendal sajandil. 1999 valisid inglased Marxi lõppeva aastatuhande maailma kõige enam mõjutanud inimeseks. Tunnustus on tulnud suuresti tagantjärele, näiteks John Stuart Mill ei olnud sellisest mehest oma eluajal isegi kuulnud.

Marx sündis 1818 Saksamaal Trieri linnas. Ta oli päritolult juut, kuid Karl oli esimene oma perekonnas, kes oma rahvust eitas. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis.

Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism, mis sundis teda siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat. Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiski Jena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajakirjanikuna ajalehe "Rheinische Zeitung" juures, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma.

Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.

Materialistist ajaloolane[muuda | muuda lähteteksti]

Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus väljend on: "Religioon on oopium rahvale." Marx väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi. Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete arenedes. Kes Vanas Roomas omas orja, omas ka orja toodangut. Seega elas omanike klass tööliste töö arvel. Kas see ei anna töölistele suurt eelist oma õigusi nõuda? Samas väitis Marx, et tundub, nagu ei vajaks omanikud töölisi niipalju kui töölised omanikke. Siinkohal väitis Hegel, et omanike klass tagab kultuuri, teaduse, usu, moraali jne.

Tänapäeval peetakse tööajast mittekinnipidamist ebamoraalseks, ebakultuurseks jne. Marx küsis, miks peaksime kinni pidama omanike poolt respekteeritud moraalist ja seadusandlusest? Marxi arvates on eraomandust soodustavatel seadustel hullutav mõju massidele. Kui omanike klass ise ei ole valmis muudatusi omandisuhetesse viima, siis peab seda tegema revolutsioon. Kuna kapitalism kui klassisüsteem ei ole võimeline arenema, oli tööliste võit ja klassivaba ühiskonna loomine ilmne. Kapitalism on sotsialismi tekkeks vajalik eeltingimus, kuna sotsialismi kehtestamiseks on vajalik materiaal-tehniline baas. Marxil ei tulnud Venemaa meeldegi, ta pidas oma eluajal isegi revolutsiooni Saksamaal ennatlikuks, kuna ainult 4% meestest töötas tootmissfääris. Revolutsioon pidi alguse saama Inglismaalt, levima Prantsusmaale ja alles sealt Saksamaale.

Marx kui sotsioloog[muuda | muuda lähteteksti]

ORGAANILINE TERVIKLUS

  • arusaam ühiskonnast kui inimkehale sarnasest organismist, kus iga osa täidab oma kindlat funktsiooni
  • mudel sellest, kuidas erinevad sotsiaalse tegevuse valdkonnad mõjustavad üksteist ja moodustavad koos teatud liiki ühiskonna – eri valdkondade seoste otsimine

MAJANDUSLIKU SEKTORI TÄHTSUS

  • tootmisvahendite omanikud vs. mitteomanikud
  • majandussüsteem on baas, teised valdkonnad (perekonnamustrid, poliitiline organiseeritus, religioon ja haridussüsteem) on pealisehitus
  • omamine/mitteomamine laieneb ka ideede valdkonda – valitseva klassi ideed domineerivad, teiste infoallikate puudumisel areneb välja väärteadvus

KONFLIKTI ROLL AJALOO KUJUNDAMISEL

  • pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja mitteomanike vahel – klassivõitlus
  • võttis üle Hegeli ideed ajaloost kui protsessist, võõrandumisest ja dialektikast, kuid: taganttõukavaks jõuks pole mitte ideed vaid materiaalne maailm

DIALEKTIKA

  • tees (eksisteeriv sotsiaalne süsteem)
  • antitees (konkureerivad või vaenulikud elemendid)
  • süntees (uus ühiskonnakorraldus)

Marxi kriitika

  • liialt suur rõhk “klassiidentiteedil”
  • propageerib majanduslikku determinismi, aga ühiskonna poliitiline struktuur, perekonnakorraldus ja religioon võivad areneda ja muutuda suhteliselt sõltumatult majanduslikust baasist ning isegi mõjutada majanduslikku süsteemi ennast

Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:

  1. materialism: majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus (kultuurimaterialism)
  2. klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest (Dahrendorf)
  3. kriitiline lähenemine: sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta (Frankfurdi koolkond)

Marx inimese ja ühiskonna olemusest[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Marx leidis, et inimene on hea, koostööaldis ja mugav ning et ühiskonnavormi määrab majandus kui ühiskonna domineeriv institutsioon. Marxi käsitlus inimesest rõhutab heatahtlikkust ja koostöövalmidust. Põhjus, miks inimesed pahatihti teisiti käituvad, tuleneb ühiskonnast.

  • Ühiskond kujundab inimestes ebaloomulikke võistlevaid ja konfliktseid suhteid.
  • Ühiskondlikud probleemid tulenevad ühiskonnast enesest – sotsiaalsest keskkonnast meie ümber.

Selleks, et sotsiaalseid probleeme lahendada, on vaja muuta sotsiaalset keskkonda: ühiskondlikke struktuure ja institutsioone.

Ühiskonnas kujuneb keskseks institutsiooniks see sotsiaalsete suhete kogum, mis kõige enam mõjutab inimeste elutegevust (sotsiaalseid suhteid, väärtushinnanguid, norme jne.). Sellisteks institutsioonideks võivad olla perekond, poliitiline kord, haridus, religioon või majandus.

Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide konfliktid ja vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste protsessis. Igas sotsiaalses situatsioonis toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitilisest perspektiivist lähtudes.

Majandus tingib ühiskonnas kõik ülejäänu; seal on olulised kategooriad:

  • tootlikud jõud – inimene kui tootja ja tootmisvahend ja
  • tootmissuhted – reaalsed inimestevahelised suhted, mis tekivad tootmisprotsesside käigus, need moodustavad koos ühiskonna tootmisviisi.

Kapital ja kapitalismi hukk[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kahte aastat majandusalaste materjalide läbitöötamist Briti Muuseumis ilmus lõpuks 1867 esimene osa "Kapitalist".

Meie käsitleme "Kapitali" kolmes osas:

  1. kõigepealt vaatame, milline on kapitalismi olemus, seega Marxi arusaamu tööliste ekspluateerimisest;
  2. edasi vaatame kapitalismi juhtivaid jõude, mis on määratud hävingule;
  3. ja kolmandaks arutleme kapitalismi psühholoogilise kulu üle.

Tuletades meelde, et Marx oli hegeliaan, üritab ta näidata, et kapitalism kui ühiskonnakord on määratud hukkumisele. Seega kasutab Marx klassikalise ökonoomika vahendeid. Nagu Smith ja Ricardo, nii ka Marx näitas, et toote väärtus on määratud tööjõuga, mis selle tootmiseks on kulunud. Kuna töölised ei teeni oma töö eest võrdselt toote müügihinnaga, siis kapitalist teenib kasumit tööliste arvelt ja seega ekspluateerib töölisi. Kasutades Marxi termineid: konstantse kapitali ehk masinate ja sisseseadele kulunud raha ning muutuvkapitali ehk töölistele makstava palga summa peab olema võrdne toote hinnaga. Kuna see nii ei ole, on tegemist lisaväärtusega. Lisaväärtuse võtab kapitalist endale. Seda nimetatakse töötajate ekspluateerimiseks. Lisaväärtuse ja palga suhe näitab ekspluateerimise suhtarvu. Kapitalistik kord ei lase õiglasel jaotusel tekkida, kuna ta loob tööpuuduse ja seega tööliste reservväe, kes ootavad võimalust kelleltki töökoht ära võtta, juhul kui saadava palgaga ei olda rahul.

Marxi teesid[muuda | muuda lähteteksti]

Vähenevad kasumid ja kapitali akumulatsioon Nagu Smith, nii ka Marx väidab, et tootja peab arvestama konkurentsiga. Mida suurem firma, seda efektiivsemalt saab ta toota, seega kui üks innovaatiline firma laiendab oma tegevust, siis paneb ta ka konkurendid seda tegema. Laienemisega seoses vajatakse rohkem töölisi, kuid firmal on kasulikum töölised masinatega asendada. Samas peab firma maksma masinate eest nende tegelikule väärtusele vastavalt, seega hakkavad kasumid vähenema. Ja nii on kapitalistid dilemma ees: kas osta masinaid ja teenida väiksemat kasumit või keelduda masinate ostmisest ja riskida turu kaotamisega. Kuna kasumid vähenevad, hakkavad firmad töölisi veelgi enam ekspluateerima.

Majandusliku võimu kontsentreerumine Kuna suured firmad toodavad kaupu odavamalt, siis on loomulik väikefirmade väljasuremine. Rahvuslik turg tõrjub välja kohaliku turu, aga rahvusvaheline rahvusliku turu.

Süvenev kriis ja depressioon "Lapse lalin, jama, seebimull." Selliseid sõnu kasutas Marx Say teooria kohta stabiilsest kapitalismist. Kes ostavad kaupu, kui firmaomanikud otsustavad tootmist suurendada? Keegi ei osta, oli Marxi vastus. Järgnevad pankrotid, tekib paanika, investeerimine lõpetatakse.

Industriaalne reservarmee

Asendamiste ja depressiooni tõttu visatakse järjest enam töölisi tänavale. Esialgu tundub, et see armee ei saa olla militaarsem kui inglite armee. Tööliste rohkus aitab kapitalistidel võimul olla, vähemasti esialgu.

Marxi ajalooliste formatsioonide teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni:

  • ürgkogukondlik – eraomandit pole
  • orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana–Rooma
  • feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini
  • kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt
  • kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism

Marx klassivõitlusest[muuda | muuda lähteteksti]

Marx keskendus majanduskeskkonna arengu uurimisele. Teda huvitas sotsiaalse ebavõrdsuse põhjuste ja olemuse väljaselgitamine. Ta on andnud erilise panuse ühiskonna sotsiaalse kihistumise uurimisse (Max Weberi kõrval).

Marx töötas välja teooria, mille kohaselt ühiskond on jaotatud vastandlikeks klassideks – tootmisvahendite omajateks ja mitteomajateks (erinevates formatsioonides on nendeks orjad ja orjapidajad; talupojad ja feodaalid; töölised ja kapitalistid).

Klassidel on vastandlikud majanduslikud ja sotsiaalsed huvid, mis tekitavad klassikonflikti (klassid on peamine side tootmissuhete ja ülejäänud ühiskonna pealisehituse vahel). Ühiskond tugineb valitsevate klasside majanduslikele huvidele. Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud.

Ühiskonna ajalugu kirjeldab Marx klassivõitluse ajaloona:

  • klassid – potentsiaalselt kõige revolutsioonilisem fakt kaasaja ajaloos;
  • tööandja ja töövõtja suhe on ainult jõusuhe, puudub inimlikkus ja moraalne kohustus;
  • kodanliku ühiskonna areng toidab äärmist nihestatust inimtootmisjõudude saavutuste ja masside võõrandumise vahel kontrollist rikkuse üle, mida ta on loonud.

Marx dialektilistest muutustest[muuda | muuda lähteteksti]

Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahelised vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste tulemusena. Igas olukorras toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitiliselt.

Marxi eesti keelde tõlgitud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Filosoofia viletsus: vastus hr. Proudhoni "Viletsuse filosoofiale" eessõna F. Engels, ilmus eesti k.1964
  • Gotha programmi arvustus tõlge saksa keelest, ilmus eesti k.1936
  • Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. Tõlkinud Nigol Andresen. Esimene köide, Kapital, ilmus eesti k 1936
  • Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. 1. kd. 1. raamat, Kapitali tootmise protsess, ilmus eesti k 1953
  • Kapital. Esimene köide. Esimese prantsuskeelse väljaande järele tõlkinud Otto Sternbeck, ilmus eesti k 1914
  • Kapital. poliitilise ökonoomia kriitika: tõlge saksa keelest 2. kd. 2. raamat, Kapitali ringlemise protsess, eessõna: F. Engels, ilmus eesti k 1958
  • Kapital. poliitilise ökonoomia kriitika: tõlge saksa keelest 3. kd. 1. ja 2. jagu. 3. raamat, Kapitalistliku tootmise koguprotsess. eessõna: F. Engels, ilmus eesti k 1962
  • Karl Marx Kölni wannutatud-meeste kohtu ees: Reini demokraatidekomitee kohtuasi sõjariistus wastupa Friedrich Engels'i eessõnaga, ilmus eesti k 1961
  • Karl Marxi tarkuseraamat. Kirjastus Ersen, 2004. ISBN 9985-76-780-2
  • Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850 / Karl Marx ; [sissejuhatus: F. Engels 1951
  • Lisaväärtusteooriad: ("Kapitali" 4. köide). peatükid 8–18 2. osa, ilmus eesti k .1981
  • Lisaväärtusteooriad. peatükid 1–7, "Kapitali" 4. köide 1. osa, ilmus eesti k.1979
  • Lisaväärtusteooriad. peatükid 19–24, "Kapitali" 4. köide 3. osa, ilmus eesti k. 1982
  • Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär eessõna: F. Engels, ilmus eesti k. 1952
  • Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast, ilmus eesti k 1982
  • Palgatöö ja kapital sissejuhatus: F. Engels, ilmus eesti k
  • Poliitilise ökonoomia kriitikast, ilmus eesti k 1965
  • Wabameelsed walitsemas , ilmus eesti k. 1919

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]