Herbert Marcuse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Herbert Marcuse (1955)

Herbert Marcuse (19. juuli 1898 Berliin29. juuli 1979 Starnberg) oli Saksa juudi päritolu Ameerika Ühendriikide filosoof ja sotsioloog, Frankfurdi koolkonna väljapaistvamaid esindajaid. Oma teostes kritiseeris ta kapitalismi, moodsat tehnoloogiat, ajaloolist materialismi ja meelelahutustööstust, väites, et need kujutavad endast uusi sotsiaalse kontrolli vorme.[1] 1960.–70. aastatel sai temast üks uusvasakpoolsuse teoreetikuid ja ideolooge, kes mõjutas üliõpilasliikumisi Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal ja USAs, mistõttu on teda nimetatud ka uusvasakpoolsuse isaks.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert Marcuse sündis Berliinis juudi perekonnas, tema isa Carl Marcuse oli Pommerist pärit tekstiilivabrikant ja ema oli Gertrud Kreslawsky. Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti Marcuse 1916. aastal Preisimaa sõjaväkke ja teenis Berliinis hobusetallides. 1917. aastal astus ta sotsiaaldemokraatlikku parteisse. 1918. aastal sai temast soldatite nõukogu liige ja spartakistide mässu aktiivne osaline. Olulist mõju avaldasid Marcusele Rosa Luxemburgi vaated, eriti tema käsitlus revolutsioonist.[3] 1922. aastal kaitses ta doktoritöö saksa  Künstlerroman'ist. Hiljem õppis ta Berliini ja Freiburgi ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus oli Edmund Husserli ja Martin Heideggeri õpilane. 1927. aastal sai temast Heideggeri assistent; Heideggeri käe all kirjutas ta ka habilitatsioonitöö, mis ilmus 1932. aastal pealkirja all "Hegels Ontologie und die Theorie der Geschichtlichkeit". 1933. aastal emigreerus Marcuse USA-sse.

1960. aastail oli ta California ülikoolis vasakpoolsete ideeline juht ja eeskuju. 1970. aastail loobus ta tasapisi oma radikaalsetest vaadetest.

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

"Heideggeriaanlik marksism"[muuda | muuda lähteteksti]

Freiburgis veedetud aastatel kirjutas Marcuse rea esseid, milles püüdis sünteesida marksismi Heideggeri fundamentaalse ontoloogiaga, mille lähtepunktiks oli Heideggeri suurteos "Olemine ja aeg" (1927). Huvi Heideggeri vastu kasvas välja Marcuse "konkreetse filosoofia" nõudest, mille esemeks oleks "kaasaegse inimeksistentsi tõde".[4] See loosung oli ühtaegu suunatud filosoofia neokantiaanliku põhivoolu ning nii revisionistliku kui ka ortodoksse marksismi vastu, milles indiviidi subjektiivsuse roll oli minimaalne. Kuigi Marcuse Heideggerist viimase natsismi pöördumise järel peagi lahti ütles, on mitmed õpetlased, nagu Jürgen Habermas, leidnud, et Marcuse hilisema loomingu mõistmine eeldab tema varaste heideggeriaanlike mõjutuste teadvustamist.[5]

Kapitalism[muuda | muuda lähteteksti]

Marcuse kapitalismi analüüs põhineb osalt Karl Marxi asjastumise mõistel, mis kapitalismi tingimustes teiseneb võõrandumiseks. Marx uskus, et kapitalism ekspluateerib inimesi; et teatud liiki asjade tootmise tagajärjeks on tööliste võõrandumine ning selle lõpptulemusena nende dehumaniseerumine objektideks. Marcuse võttis selle käsitluse üle ning laiendas seda. Ta väitis, et kapitalism ja industrialiseerimine on viinud töölised selleni, et nad on hakanud ennast tajuma enda toodetavate asjade laiendustena. Raamatu "Ühemõõtmeline inimene" alguses kirjutab Marcuse: "Inimesed tunnevad end ära kaupades, nad otsivad oma hinge sõiduautodest, plaadimängijatest, poolkorrusega majadest, köögimasinatest", mis tähendab, et kapitalismi tingimustes (tarbijaühiskonnas) saavad inimestest nende ostetavate kaupade laiendused ning kaupadest inimeste vaimu ja keha laiendused. Jõukad massitehnoloogial tuginevad ühiskonnad on seega täieliku kontrolli ja manipulatsiooni objektiks. Üksiktööline on pelgalt kaupade ja tarbimisel põhineva eluviisi tarbija. Moodne kapitalism loob Marcuse järgi võltsvajadusi ja kaupade tarbimisele suunatud väärteadvuse: see lukustab ühemõõtmelise inimese ühemõõtmelisse ühiskonda, kus konsumerismi surve on viinud töölisklassi täieliku integreerimiseni kapitalistlikku süsteemi. Viimase poliitilised parteid ja ametiühingud on täielikult bürokratiseerunud ning negatiivse mõtlemise ja kriitilise refleksiooni võime on kiiresti vähenenud. Töölisklass ei olnud Marcuse meelest seega enam revolutsiooniliseks muutuseks võimeline jõud. Selle asemel panustas Marcuse intellektuaalide ja veel ühemõõtmelisse ühiskonda integreerimata gruppide - ühiskondlikult marginaalsete, autsaiderite, töötute ja töökõlbmatute, ekspluateeritute ja tagakiusatute liidule. Just need olid tema järgi inimesed, kelle elatusstandard nõudis talumatutele tingimustele ja institutsioonidele lõpu tegemist ning kelle vastupanu ühemõõtmelisele ühiskonnale süsteem kõrvale ei saa juhtida, kes on revolutsioonilised isegi siis, kui seda ei ole nende teadvus.[6]

Sallivusest[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal ilmunud essees "Repressiivne sallivus" ("Repressive Tolerance") ründab Marcuse kaasaegset Lääne liberaalset ühiskonda, väites, et demokraatlikku ühiskonda iseloomustav sallivus on abstraktne; tõeline, progressiivne sallivus peab aga olema erapoolik, valides selle poole, mis püüdleb ühiskondliku vabaduse suurendamise poole. Marcuse eristab omavahel progressiivset ja regressiivset sallivust ning väidab, et sallivus on alati suunatud teatud ideaalide täideviimisele ja sisaldab alati sallimatust ideaalide saavutamist takistava suhtes, st on repressiivne. Progressiivsete muutuste sallimine õigustab Marcuse jaoks indiviidi represseerimist. "Sallivuse telos[7] on tõde," ütleb ta, ning rõhutud vähemusel on selle tõe nimel õigus võistlevaid ja "kahjulikke" arvamusi maha suruda, sealhulgas vägivalda kasutades.[8]

Kriitikat[muuda | muuda lähteteksti]

Frankfurdi koolkonna käsitlusega võlts- ja ehtsatest vajadustest - esimeste puhul on nende arvates tegu kultuuritööstuse tekitatud ja täidetud võltsvajadustega tarbimiskultuuri toodete järele, teiste puhul tõeliste vajadustega vabaduse, õnne ja utoopia järele, mida kultuuritööstus alla surub - on seotud kaks probleemi:[9] kuidas neid omavahel eristada ning kuidas tõelisi vajadusi ära tunda? Tarbekaubad näiteks võivad ühelt poolt rahuldada väga tõelisi vajadusi; teiselt poolt kaldutakse neile omistama tegelikust suuremat tähendust.[9] Töölisklassi tõeline vajadus näib olevat kapitalism revolutsiooniga troonilt tõugata ja sotsialismiga asendada, ent säärase revolutsiooni toimumata jäämine ei pane Marcuset ega ülejäänud koolkonda kahtlema alustes, millest lähtuvalt nad revolutsiooni toimumist ette nägid.[10] Tõelisi ja võltsvajadusi ei üritata kordagi eristada selliselt, et seda toetaksid empiirilised tõendid.[10]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mann, Douglas. "A Survey of Modern Social Theory". Oxford University Press. 2008.
  2. Rothman, Stanley. (2017). The End of the Experiment: The Rise of Cultural Elites and the Decline of America's Civic Culture. Routledge. Lk 177. ISBN 9781351295628
  3. Kellner, Douglas. (1984). Herbert Marcuse and the Crisis of Marxism. London: Macmillan. Lk 276. 
  4. Marcuse, Herbert. "On Concrete Philosophy." 1929. In Heideggerian Marxism. Eds. John Abromeit and Richard Wolin. Lincoln, Nebraska: University of Nebraska Press, 2005. p. 49.
  5. vt nt Marcuse, Herbert. Heideggerian Marxism, toim. Richard Wolin ja John Abromeit, Lincoln: University of Nebraska Press, 2005, lk xi–xxx.
  6. Parker, Noel; Sim, Stuart (1997). The A–Z Guide to Modern Social and Political Theorists. Prentice-Hall. 
  7. st eesmärk.
  8. Tatar, Tõnis. [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46457/tatar_tonis.pdf?sequence=1"Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel. Doktoriväitekiri"]. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 2015.
  9. 9,0 9,1 Strinati, Dominic. (2001). Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse. Tallinn: Kunst. Lk 123. 
  10. 10,0 10,1 Strinati, lk 125.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]