Herbert Marcuse

Allikas: Vikipeedia
Herbert Marcuse (1955)

Herbert Marcuse (19. juuli 1898 Berliin29. juuli 1979 Starnberg) oli Saksa juudi päritolu filosoof, uue vasakpoolsuse ideolooge, Frankfurdi koolkonna väljapaistvamaid esindajaid.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert Marcuse sündis Berliinis väga rikkas juudi perekonnas. Noorus möödus muretult kuni Esimese maailmasõjani, mil ta mobiliseeriti Preisimaa sõjaväkke ja teenis Berliinis hobusetallides. 1917. aastal astus ta sotsiaaldemokraatlikku parteisse. 1918. aastal sai temast soldatite nõukogu liige ja spartakistide mässu aktiivne tegelane. Ta vaimustus Rosa Luxemburgi vaadetest. Hiljem õppis ta Berliini ja Freiburgi ülikooli filosoofiateaduskonnas, oli Martin Heideggeri õpilane. 1927. aastal sai temast Heideggeri assistent. 1933. aastal emigreerus Marcuse USA-sse. 1960. aastail oli ta California ülikoolis vasakpoolsete ideeline juht ja eeskuju. 1970. aastail loobus ta tasapisi oma radikaalsetest vaadetest.

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Mõjutused: Karl Marx, Sigmund Freud (psühhoanalüüs), Martin Heidegger (eksistentsialism).

1. Industriaalühiskonna kriitika (vahendi ratsionalism). Domineerib ühemõõtmelisus (ühesuunalisus, kõik muutub kaubaks) – universaalne iseloom. Eeldused selleks hakkavad kujunema varakapitalismis:

  • kujuneb rahvuslik turg, rahvuslikud standardid, seadusandlus; ühiskonnaelu reguleerib veel majandus (vaba konkurents); vaimset elu mõjutab kapital veel vähe;
  • üleminek vabalt konkurentsilt monopolidele. Majanduslikust vabadusest üksi ei piisanud enam, et kindlustada ühiskonna stabiilset arengut. Hakatakse otsima uusi vahendeid masside mõjutamiseks. Teaduslik-tehniline revolutsioon ja massiteabevahendite kasutuselevõtt kergendas oluliselt selle ülesande lahendamist;
  • ideoloogilist kasvatust hakatakse üha enam allutama korporatiivsetele huvidele (standardid). Massikultuuri levik, individuaalsuse allasurumine.

2. Tehnoloogilise mõtlemise kriitika. Teaduse kahene tähendus kaasaja ühiskonnas:

  • teadmine kui jõud (inimelu paremustamine);
  • teadmine kui klassiväline ideoloogia, millel on kolm põhilist kontrollivormi:
    • inimeste kasvavate nõudmiste rahuldamine;
    • massikommunikatsiooni totaalne iseloom;
    • inimese samastamine ühiskonnaga.

3. Ühiskonna ja inimese põhiprobleem on heaolu. H. Marcuse kirjutab, et heaolu muutub inimestele olulisemaks kui isikliku vabaduse küsimus (isiklik auto ja maja). Ta nimetab seda näiliseks võrdsuseks. Sellises olukorras muutub subjekt kui isiksus paratamatult objektiks teiste omataoliste seas (võõrandunud subjekt). Väärvajaduste arvel on see ühiskond integreerinud endasse ka töölisklassi.

4. Olukorda võib muuta revolutsioon. Kes on revolutsiooni liikumapanev jõud? H. Marcuse arvates:

  • radikaalne intelligents;
  • üliõpilaskond (noored),
  • autsaiderid (lumpen, töötud jm).

Revolutsiooni programm. Revolutsioon nõuab “suurt loobumist” kõigist sotsiaalsetest väärtustest, nende täielikku eitamist:

  • industriaalühiskonna täielik eitamine;
  • võitluse legaalsete vormide eitamine;
  • anarhism;
  • protest – üks protesti vorm on “uue meelelisuse” arendamine (kultuurirevolutsiooni ja sürrealistlike kunstiteoste loomise kaudu).

Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne noorsooliikumine nüüdisajal kaalukaim revolutsiooniline jõud. Marcuse omandas uutes vasakpoolsetes ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitikaga. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamisel pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud, lumpen jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine. Uutele vasakpoolsetele võlgnes Marcuse oma populaarsuse 1960. aastatel.

Marcuse oli marksist. Erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast Karl Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitas Marcuse lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.

Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse survet. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste jne - taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada, kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli (sh protsentuaalset osa rahvastikus, aga ka osa juhtivrollides) nende oma riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda. Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus”, marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]