Artur Vassar

Artur Vassar (18. november 1911 Keeni vald, Tartumaa – 17. juuli 1977 Rutja, Lääne-Virumaa) oli eesti ajaloolane ja arheoloog, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1961).

Elukäik

Artur Vassar sündis käsitöölise neljalapselises peres. Ta õppis aastatel 1921–1925 Keeni algkoolis, 1925–1930 Valga Poeglaste Gümnaasiumis, 1931–1939 Tartu Ülikoolis (vaheaegadega) ning lõpetas selle arheoloogina (mag. phil., 1946 atesteeriti see ümber ajalookandidaadi kraadiks). Õpingute kõrval töötas Akadeemilises Ajaloo Seltsis, Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetis ja -instituudis, Riigi Keskarhiivis. Ta võttis osa arheoloogilistest kaevamistest, 1934 ja 1935 juhatas koos Harri Mooraga juba ise kaevamisi.

Töötas 1940–1941 ülikoolis arheoloogia kateedris. Juunipöörde ajal 1940. aastal avaldas ta ettevaatlikku nõukogude-meelsust, et oma ametikohta ülikoolis säilitada. Aprillis 1941 astus EK(b)P-sse. Ka Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma tööd jätkata. 1943. aastal valmis tal doktoritöö "Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng". 1944. aastal püüdis ta põgeneda Läände, kuid jäi paadist maha.

1944. aasta sügisest töötas Vassar Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo kateedris, oli 1944–1946 Eesti ajaloo ja arheoloogia kateedri dotsent. Sõjajärgsel ajal kujunes Vassari peamiseks tegevusalaks feodalismi- ja kapitalismiperioodi ajalugu (13.–19. sajand). Hans Kruusi näpunäidete järgi asus ta looma uut Nõukogude Eesti ajalookontseptsiooni. 1947. aastast töötas ta ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus oli 1947–1977 esialgu ajaloo sektori, hiljem (1955) Oktoobri-eelse ajaloo sektori ning seejärel (1970) feodalismi ajaloo sektori juhataja.

1950. aastate teisel poolel kandis Vassar oma ajalooteadusliku huvikeskme üle talurahva ajalukku. Tema ja Kruusi juhtimisel kujunes Eestis ajapikku esinduslik agraarajaloo koolkond (Sulev Vahtre, Juhan Kahk, Herbert Ligi, Enn Tarvel, Elina Öpik, Tiit Rosenberg jt), mis tõstis põllumajanduse ja talurahva uurimise Eestis väga heale teaduslikule tasemele. Vassari ja Kruusi juhtimisel hakati alates 1959. aastast korraldama Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosione, kus kuni 1970. aastateni etendasid juhtivat rolli Eesti agraarajaloolased.

Hans Kruusi ja Vassari suhted polnud pärast 1950. aastaid kuigi head, sest viimane oli toona esimese kui "kodanliku natsionalisti" kohta kirjutanud laimavaid artikleid. Vassar oli need ilmselt sunnitud kirjutama oma töökoha säilitamiseks ja represseerimise vältimiseks, sest tema kohta oli teada Saksa okupatsiooni aegseid "patte" (tegevus ülikoolis, muuhulgas doktoritöö kaitsmine, Läände põgenemise katse).

1961. aastal valiti Vassar Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks ajaloo erialal.

Vassar suri ootamatult oma suvilas, 1977. aastal.

Töid

• Soomlaste Soome siirdumise lähteruumist // Ajalooline Ajakiri 2/1938
• Vene ja eesti rahva ajaloolisest sõprusest. // Rahva Hääl nr 187 (2305), 8. august 1950, lk 2-3
• Eesti maad muistse Vene riigi koosseisus, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised kd 3, 1954, nr 2
• Miks Eesti talurahvasõda 1343. aastal puhkes teatud tähtpäevadel?, Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. 5 kd, 1956, nr. 1
• Mõningaid küsimusi Eesti ala ühendamisest Venemaaga, Eesti NSV TA toimetised Ühiskonnateaduste seeria. 9 köide, 1960, nr 3
• Loode-Eesti hõimudest meie ajaarvamise I aastatuhande algupoolel, Eesti NSV TA toimetised Ühiskonnateaduste seeria. 15 köide, 1966, nr 2, lk 190–203
• Kreenholmi tööliste võitlustee algult, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 22, 1973, nr. 2, lk 128–155
• Esimese Tallinna piiskopi päritolust, Keel ja Kirjandus nr 1, 1970, 30-34
• Uut maad otsimas : agraarne ümberasumisliikumine Eestis kuni 1863. aastani. Kirjastaja:Eesti Raamat, 1975, Tallinn ISBN 9789916016190

Tunnustus

• 1959 Nõukogude Eesti preemia
• 1971 Orden "Austuse märk"
• 1977 Nõukogude Eesti preemia (kolmeköitelise "Eesti NSV ajaloo" autorite kollektiivi liikmena) – postuumselt

Välislingid

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944