Entsüklopeedia

See artikkel räägib üldmõistest; Denis Diderot' toimetatud entsüklopeedia kohta vaata artiklit Entsüklopeedia (Diderot).

---

"Encyclopædia Britannica" 1. ja 2. väljaanne (esimene kolmes köites 1768–1771 ja teine kümnes köites 1777–1784)

Entsüklopeedia on teatmeteos, mis annab kokkuvõtliku ülevaate kõigist inimkonna teadmistest (üldentsüklopeedia) või mingi kindla ainevaldkonna teadmistest (temaatiline või erialaentsüklopeedia).

Entsüklopeediad võivad olla üldised, sisaldades paljude eri valdkondade teemasid (näiteks "Encyclopædia Britannica"), või spetsialiseerunud, koosnedes ühe ala mõistekirjeldustest (näiteks meditsiini, filosoofia, õiguse jne entsüklopeedia). Samuti on olemas entsüklopeediaid, kus on kirjutatud paljudest teemadest, aga käsitledes mõisteid ühest kindlast vaatepunktist (kultuuriline, rahvuslik, riiklik, ideoloogiline jne; näiteks "Suur nõukogude entsüklopeedia").

Sõna päritolu

Sõna tuleb kreeka väljendist enkyklios paideia ('üleüldine kõiki valdkondi hõlmav õpetus', sõna-sõnalt 'ringlevalt/korduvalt kasutatav ehk ümardatud/tasakaalustatud õpetus'), mille lühendatud vormi enkyklopaideia kasutust omistasid renessansiaja õpetlased Plinius Vanemale ja Marcus Fabius Quintilianusele küll ekslikult, kuid see ei anna alust põhimõttelisteks eristusteks eri ajastute entsüklopedistide vahel. Tänapäeval levinud tähendus 'tähestiku järjekorras teabeallikas' lähtub valgustusajast ning dateeritakse aastasse 1644, tüüpnäitena viidatakse prantsuskeelsele teosele "Encyclopédie ou Dictionnaire raisonné des Sciences, des Artes, et des Métiers" (1751–1765).

Entsüklopeediad ja Eesti

Eesti alal hakati saksa kultuuriruumi kuulumise tõttu kasutama kõigepealt saksakeelseid entsüklopeediaid. Nende kättesaadavus oli juhuslik ja laiemat levikut need ei saanud.

Oluline muutus toimus Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Ülikooli raamatukogu esimene direktor, professor Johann Karl Simon Morgenstern, hakkas süstemaatiliselt tellima mitmesuguseid maailmas ilmunud entsüklopeedilisi teatmeteoseid.

Esimest eestikeelset üldentsüklopeediat kavatseti välja anda 19. sajandi lõpul. Aastal 1891 tahtis Jaan Nebocat välja anda "Üleüldise teadustesõnaraamatu", mille käsikiri oli väidetavalt valmis, ent trükki see ei jõudnud.

Karl August Hermanni välja antud "Eesti Üleüldise teaduse raamatu" tiitelleht

Esimene eestikeelne entsüklopeedia oli Karl August Hermanni koostatud "Eesti Üleüldise teaduse raamat ehk encyklopädia konversationi-lexikon" (1900–1906). Sellest jõudis vihikutena ilmuda esimene köide (A-täht, 1900–1904) ning osa teisest köitest (B-täht, 1906).

Hermann kirjutas toona Postimehe juhtkirjas: „Seni kui eestlastel säärast raamatut ei ole, on nad haritud rahvastest suure sammu taga /…/ Igaühele saab ta kasulik olema. Haritud mehele aitab ta poolikut või unustatud asja meelde tuletada, vähemalt haritud inimesele õpetust anda, mis tal elus kasuks on. Üksgi ärgu jätku teda tähele panemata; ta telligu teda enesele ühes teistega või üksi. Eestirahvale ja kirjandusele saab sellest au ja tulu, kui jõudsasti edasi läheb.“

Aastatel 1908–1909 ilmus Tartus Jakob Martin Muide (eestistatult Rebane) eestvõttel 7 vihikut "Hariduse sõnaraamatut". See sisaldas märksõnu A-st kuni märksõnani "definitsioon". Sõnaraamat jäi lõpetamata. Plaani kohaselt pidi ilmuma 3 köidet, igas 600 lehekülge.

Esimese iseseisvuse ajal

1931. aastal avaldas kirjastus Elu kolmeköitelisena kavandatud entsüklopeedia "Konversatsioon-leksikon: teaduste sõnaraamat", mida toimetas Bernhard Linde. Sõnaraamatust jõudis ilmuda 1. köite 1. raamat, jõudes märksõnani "aktsidentsid".

"Eesti Entsüklopeedia" oli esimene eestikeelne lõpuleviidud üldentsüklopeedia. See ilmus aastatel 1932–1937 8 köites, mis koosnesid 56 vihikust ja hõlmasid 75 754 artiklit. Täiendusköitest jõuti 1940. aastal avaldada 4 vihikut kuni märksõnani "Kongolo". Entsüklopeediaprojekti algatas Tartu kirjastuse Loodus juht Hans Männik 1930. aastal, peatoimetaja oli Richard Kleis. Entsüklopeedia kirjutamises osales 417 kaastöölist. Algselt oli teose trükiarv 8000 ja tellijaid 6888, hiljem langes trükiarv 6000 ja telijate arv 5205 peale. Umbes 2000 komplekti ostis ka Eesti valitsus koolidele jagamiseks.

EE põhjal andis kirjastus Loodus aastatel 1937–1939 välja üheköitelise "Väikese entsüklopeedia" ja selle 3 lisatrükki. Selles oli umbes 30 000 märksõna. Sellegi väljaande peatoimetaja oli Richard Kleis.

1937. aastal hakkas Noor-Eesti Kirjastus Tartus välja andma üheköitelist ja kavandatult kümnevihikulist "Eesti rahvaleksikoni" (peatoimetaja Jaan Roos). 1940. aastal leksikoni väljaandmine katkes, jõuti välja anda kaheksa vihikut kuni märksõnani "manustama".

Eesti NSV ja väliseesti entsüklopeediad

Stockholmis avaldas kirjastus Estonia 1957-1959 "Eesti entsüklopeedia: teatmeteos Eesti maast, rahvast ja kultuurist" kaks vihikut kuni märksõnani "Boose", eeskujuks lätlaste ja leedulaste paguluses edukalt ilmunud entsüklopeediad. Teose tegevtoimetaja oli Axel Munthe "San Michele raamatu" tõlkijana tuntud Heino Meister, kes avaldas ka rootsi-eesti sõnaraamatu.

"Eesti nõukogude entsüklopeedia" on aastatel 1968–1976 kirjastuses Valgus ilmunud kaheksaköiteline eestikeelne üldentsüklopeedia. Selle ilmumise nimel peeti võitlust juba 1958. aastast, kuid peatoimetuse loomiseni jõuti alles 1963, mil peatoimetajaks sai Johan Eichfeld, kelle 1967. aastal vahetas välja Gustav Naan. Peatoimetaja asetäitja oli 1969. aastani Richard Kleis. Ettetellijaid oli ligikaudu 50 000. Algselt lubatud 3 köitelt suurenes planeeritud maht 8 köiteni, 1978. aastal ilmus ka lisaköide trükiarvuga 65 000. Kokku sisaldas ENE 51 613 artiklit 1617 autorilt.

ENEKE on aastatel 1982–1986 ilmunud neljaköiteline noortele mõeldud üldentsüklopeedia. Selle peatoimetaja oli Viktor Masing, tiraaž 75 000 ja artiklite arv 9000. Eesti esimene värvitrükis entsüklopeedia oli mõeldud eelkõige 5.–8. klassi õpilastele.

Pärast iseseisvuse taastamist

1985. aastal hakkas ilmuma "Eesti nõukogude entsüklopeedia" (ENE) 2. väljaanne, mis aga alates 5. köitest (1990) sai pealkirjaks "Eesti entsüklopeedia" (EE). Kokku on selles entsüklopeedias 10 põhiköidet (1985–1998, umbes 60 000 artiklit), lisaköide aine- ja isikuregistriga (1999), 14. köide "Eesti elulood" (2000, sisaldab 5419 biograafilist artiklit), Eesti ainestikuga 11. köide süstemaatilises esituses (2002) ja 12. köide märksõnade alfabeetilises järjestuses (2003), kaardiköide "Suur maailma atlas" (2005, sisaldab 60 000 kohanime) ning 15. köide "Maailma maad" (2007). ENE/EE peatoimetaja 1989–92 ja 1995–99 oli Ülo Kaevats, teaduslik peatoimetaja aastast 2000 Anto Raukas. "Suure maailma atlase" ja "Maailma maade" peatoimetaja oli Hardo Aasmäe, kes hiljem Entsüklopeediakirjastuse juhina püüdis eri vormides kanda edasi EE pärandit, andes välja väiksemaid teatmeteoseid ning avaldades ENE ja ENE/EE veebiversioonina.

EE kõrvalt andis Entsüklopeediakirjastus 2001. aastal välja "Väikese entsüklopeedia" (2. trükk 2006), mis sisaldas üle 30 000 märksõna ja 5000 illustratsiooni. "Väikese entsüklopeedia" peatoimetaja oli Rein Aro.

2002. aastal tehti mitmekeelne veebipõhise vaba entsüklopeedia Vikipeedia osana algust eestikeelse Vikipeediaga. Vabatahtlike kirjutatav eestikeelne Vikipeedia on 2026. aasta seisuga jäänud ainsaks eestikeelseks algupäraseks üldentsüklopeediaks, mille sisu jätkuvalt kaasajastatakse. Artikleid on selles üle 250 000.

2008. aastal hakkas kirjastus TEA välja andma TEA entsüklopeediat. Kavas oli avaldada 22 köidet ja 2 lisaköidet aastaks 2014, viimase köitega koos ka DVD-versioon. Paralleelselt loodi veebiversioon "TEA e-Entsüklopeedia". Kavandatust ilmus 12 põhiköidet, viimane 2015. aastal. Avaldati ka lisaköiteid nagu "Eesti Vabariik 100" (2017). 2016. aastal algatati kirjastuse saneerimismenetlus ning TEA kirjastus kustutati äriregistrist 2021. aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka arvukalt algupäraseid ja tõlkelisi erientsüklopeediaid, sealhulgas lasteentsüklopeediaid. Algupäraste entsüklopeediate paberil kirjastamine lõppes siiski valdavalt juba 2010. aastateks, hiljem avaldatud eestikeelsed lühi-, eri- ja lasteentsüklopeediad on olnud peamiselt tõlgitud.

Veebientsüklopeediad

Pärast 2001. aastal alustatud Vikipeediat, mis on paljukeelne kõigile toimetamiseks avatud üldentsüklopeedia, on alustatud ka mitme teise veebientsüklopeediaga. Need erinevad Vikipeediast ühest küljest selle poolest, et toimetamisõigus on enamikus neist piiratud – selleks tuleb tõendada enda asjatundlikkust antud valdkonnas, või koguni tuleb olla tunnustatud asjatundja antud küsimuses, artikleid retsenseeritakse ning autoritel tuleb esineda oma tegeliku nime all. Teisest küljest on need entsüklopeediad tihti piiratuma temaatikaga.

Peamised veebientsüklopeediad Vikipeedia kõrval on

• Citizendium – üldentsüklopeedia, kuid asjatundjate kirjutatud ja retsenseeritavate artiklitega;
• Kathpedia – katoliiklik veebientsüklopeedia;
• Filosoofia veebientsüklopeedia – filosoofiateemaline veebientsüklopeedia;
• Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia – eelmisest professionaalsem filosoofiateemaline veebientsüklopeedia;
• Scholarpedia – asjatundjate kirjutatav neuroteaduste ja astrofüüsika teemaline veebientsüklopeedia;
• Encarta – Microsofti entsüklopeedia, mida algselt müüdi CD-plaadil; veebiversioon suleti 2009.

Lisaks neile on veel palju pisemaid veebientsüklopeediaid. Ka mitmed raamatute kujul trükitud entsüklopeediad on teinud oma veebiversioonid, näiteks Encyclopædia Britannica, Catholic Encyclopedia ja TEA entsüklopeedia.

Kirjandus

• Eesti Entsüklopeedia redaktsioonitoimkond, Eessõna 1932–1937 välja antud Eesti Entsüklopeediale, 1932

Välislingid

• Online Etymology – sõna 'encyclopedia'
• Mati Hint, Entsüklopeediad on väikerahva au, uhkus ja mure, Õpetajate Leht, 18. aprill 2008