40 kiri

Allikas: Vikipeedia

"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta venestamise ajal eesti keelt ja mõne nädala eest massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi ainuvalitseva Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalse allüksuse, Eestimaa Kommunistliku Parteiga.

Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski.

Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.

Allakirjutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Läkitus oli adresseeritud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski neist ei avaldanud seda. Samuti ei käsitlenud "40 kirja" ükski teine Nõukogude Liidus ilmuv väljaanne.

Eestis levis kiri kiiresti ja ulatuslikult omakirjastuslikul teel.

Välismaal ilmus kiri esimest korda 10. detsembril 1980 Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka pagulasajakirjas Tulimuld 1981, nr 4. Hiljem levitati kirja ka inglise keeles.

Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenis avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonis tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980, kusjuures kirja ettelugemise ajaks peatati Tallinnas jaama segajate töö[viide?]. Enamik "40 kirja" käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist.

Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam (mitte Jüri Estam ja Jaan Pennar ühiselt, nagu on mõnel pool märgitud).[viide?]

Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega.

Vastumeetmed ja sanktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Novembris 1980 algasid Eesti NSV võimude, täpsemalt EKP Keskkomitee vastumeetmed 40 kirjale: allakirjutanuid üritati mõjutada vestlustega töökohal, parteikomitees või -algorganisatsioonis ja ülekuulamistega KGB-s või prokuratuuris, et nad loobuksid oma allkirjast. Enamik mõjutatutest survele ei allunud. (Vt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo, Andres Tarandi raamat "40 kirja lugu")

Jaan Kaplinski, kui ühe oletatava autori juures korraldas KGB novembri algul läbiotsimise.

Neli läkitusele allakirjutanud haritlast vallandati.

Muid kannatusi "Avalik kiri Eesti NSV-st" ühelegi autorile ei toonud.

Hiljem püüdsid võimud üles võtta ka 40 kirja välismaale toimetanute jälgi, kuid algatatud kriminaalasjas ühtki süüdlast vastutusele võtta ei õnnestunud.

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Neljakümne kirja järelmid olid kaugeleulatuvad: sõnastades mõõdukalt Eesti haritlaskonna erimeelsuse kehtiva ühiskondlik-poliitilise korraga, tõstis 40 kiri eestlaste moraali ja tugevdas rahva sidet oma kultuurieliidiga.

Kaasaegsete poliitikavaatlejate (näiteks sovetoloog Jaan Pennar) ja isegi kommunistlike ajaloolaste (näiteks Olaf Kuuli) hinnangul oli 40 kirja lugu EKP Keskkomiteele valus löök ja sundis okupatsioonivõime leevendama Eesti venestamise poliitikat.

Katkendeid 40 kirjast[muuda | muuda lähteteksti]

"Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

  • eesti elanikkonna kiire osakaalu vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvuseks; /---/
  • eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses jm. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles /---/;
  • eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
  • ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamine teiste rahvuste arvel; /---/
  • tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumite poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevatele ökoloogilise tasakaalu rikkumistele;
  • kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde /---/;
  • juhtivatele ja rahvuskultuuriprobleemidega tegelevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu."

Detaile kirja koostamisest ja allkirjade kogumisest[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2015 pöördus Sirje Kiin ajakirja Looming toimetuse poole ettepanekuga avaldada tema kirjutis "40 kirja" koostamisest ja allkirjade kogumisest, millest ajakirja toimetus keeldus osutusega sellele, et kirjutis sisaldab isikuvastaseid insinuatsioone. Sirje Kiini kirjutis ilmus ajalehes Eesti Ekspress 25. novembril 2015. Autor kirjeldab, kuidas kultuuritegelased allkirjade kogumise ajal käitusid ja missuguste põhjendustega keeldusid kirjale alla kirjutamast Jaak Jõerüüt, Hando Runnel jmt).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]