Fosforiidisõda
Fosforiidisõjaks nimetatakse Eestis 1987. aasta talvel alanud ja kevadel kulmineerunud protestilainet Virumaale Toolsesse ja Kabalasse fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Fosforiidikaevanduste rajamise vastu astus ajakirjandus, toimus protestikirjade kampaania ja korraldati meeleavaldusi. Fosforiidisõja ajal loodi mitu keskkonna(kaitse)organisatsiooni, teiste seas Eesti Roheline Liikumine. Üldsuse teadmata tegutses juba enne proteste ja protestide ajal teadlasi ja ühiskonnategelasi fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Fosforiidisõda lõppes kaevanduste rajamise plaani külmutamisega.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kaevanduste rajamise plaanid
[muuda | muuda lähteteksti]Kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolses, Kabalas ja Rakvere lähedal. Maardlate mõõtmistööd ja keskkonnamõju hindamine olid alanud 1972. aastal. Projekti juhtis Eesti NSV Teaduste Akadeemia, kelle otsuse järgi oli plaan eriti keskkonnavaenulik, mistõttu kaevanduste rajamine soikus.[viide?] Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni liikmed rõhutasid 1975. aastal pleenumil plaani suurt negatiivset keskkonnamõju Eestile.[1]
1979. aastast pärineb Eesti Projekti koostatud Toolse fosforiidikaevanduse töötajate elurajooni projekt, mille järgi oli plaanis ehitada 108 elamut 17 000 inimesele.[2] 1982. aastal oli NSV Liidus kuulutatud välja toitlusprogramm, millega kasvas surve Eesti fosforiidimaardlate kasutamiseks. Toitlusprobleemi lahendamiseks kavatseti toota rohkem mineraalväetisi, mille toormeks oli vaja fosforiiti.[viide?]
11. septembril 1985 olid NLKP KK ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu võtnud vastu määruse nr 874, millega eraldati 18 miljonit rubla fosforiidikaevanduste ehitamiseks Eestisse aastail 1989–1990. EKP KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu olid andnud 20. novembri 1985 määrusega nr 593 nõusoleku arendada mineraalväetiste tootmist Eestis aastail 1986–1990.[3]
Enne suuremaid proteste
[muuda | muuda lähteteksti]Mihhail Gorbatšovi glasnostiga oli tekkinud võimalus arutada ka keskkonnaprobleeme avalikult. Esimest korda hakati NSV Liidus keskkonnaküsimusi avalikult arutama pärast Tšornobõli tuumaelektrijaama katastroofi. Hiljem kajastati ulatuslikult veel näiteks Laadoga ja Baikali järvede reostust. Esimene suurem protest NSV Liidus oli lätlaste vastuseis hüdroelektrijaama rajamisele Daugava jõele.[4]
Fosforiidikaevandamise ohte oli hakatud Eestis laiemalt teadvustama 1986. aastal. Sel aastal oli Rägaveres teadlaste ja ajakirjanike kohtumine, kus levis ka info plaanitavate kaevanduste ja nende töötajate elurajooni kohta. Selle tulemusena tekkisid esimesed protestid. Arvo Valton tõstatas fosforiidiküsimuse Kirjanike Liidu pleenumil sügisel 1986. Vladimir Beekman tõstatas küsimuse Gorbatšovi Eesti-visiidi ajal veebruaris 1987.[5]
Fosforiidisõja käik
[muuda | muuda lähteteksti]Meedias
[muuda | muuda lähteteksti]ETV saatesari "Panda"
[muuda | muuda lähteteksti]27. oktoobril 1986 oli Eesti Televisioonis saatesarja "Panda" esimene saade. See saatesari (saatejuht Juhan Aare) käsitles keskkonnaprobleeme.[6] 11. veebruari 1987 saates käsitleti esimest korda fosforiiditeemat. Saates esinesid Mihkel Veiderma, Evald Mustjõgi, Leo Vallner, Guido Paalme, Alo Adamson ja Andrus Ristkok.[7]
25. veebruari 1987 "Pandas" avaldati intervjuu Üleliidulise Mäekeemiatoorme Koondise ülema Juri Jampoliga. Seitsme minuti pikkuses intervjuus avaldas Jampol seisukoha, et Virumaa fosforiidimaardlad "tuleb võtta kasutusele juba lähemas tulevikus". Jampoli sõnade järgi algavat kaevandamine aastatel 1997–1998. Samuti nõudvat kaks kaevandust lisatööjõudu üle 10 000 inimese. Jampol oli sellega toonud üldsuse ette seni varjul olnud info, mida Eesti NSV juhtkond nimetas pärast saadet ühe ametniku isiklikuks arvamuseks.[8] Aare olevat pidanud saatma intervjuu videosalvestise koopia Moskvasse kontrolliks, et see ei ole võltsing. Aare enda arvates oleks võltsingusüüdistus kergesti läbi läinud, kui tegemist oleks olnud ainult helisalvestisega.[9]
Trükiajakirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Päev pärast kaevandamisplaanid avalikustanud "Panda" saadet toimus Eesti Raadios pressikonverents, kus arutati fosforiidimaardlate kasutuselevõtu probleeme.[10] Juhan Aare kirjutas selle põhjal artikli "Stardipauk valges saalis", mis avaldati 28. veebruari Noorte Hääles.
1. juunil avaldas üleliiduline ajaleht Literaturnaja Gazeta Lennart Meri fosforiiditeemalise artikli ja 6.–12. juulil 1987 Nedelja Vladimir Beekmani kirjutise. Nii sai teema ka üle Nõukogude Liidu avalikustatud.[11]
Protestiaktsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Protestikirjad
[muuda | muuda lähteteksti]Kevadel 1987 saadeti Eesti Televisioonile rohkesti kirju fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Meeleavaldused
[muuda | muuda lähteteksti]1987. aasta kevadel korraldasid Tartu üliõpilased kaks protestiaktsiooni, kus kanti fosforiidikaevandamise vastaseid loosungeid ja särke.[4] Üliõpilaste protestides omandasidki olulise rolli just kollased särgid trükitud kirjaga "Fosforiit? Tänan, ei?".[12]
 | Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Protestide esimene otsene tagajärg oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. märtsi 1987 otsus, mille järgi ei tohi fosforiidi kaevandamisega alustada enne, kui pole selgitatud välja kaevandamise keskkonnamõju ja võimalik majanduslik kasu Eestile.[3] 31. märtsil andis Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul pressikonverentsi, milles eitas täielikult tõsisemaid fosforiidi kaevandamise plaane. Juhan Aare arvates ei olnud Sauli selgitus veenev. Sellest pressikonverentsist sai alguse Sauli reitingu langus, mis viis tema tagandamiseni.[13]
22. aprillil 1987 kirjutasid Bruno Saul ja mineraalväetiste tootmise ministri asetäitja alla protokollile, mis peatas kaevanduse rajamise Toolsesse.[14] See otsus olnud aga tingitud üksnes sellest, et Rakvere ja Kabala ümbruses olid suuremad fosforiidivarud. Protestid sellele otsusele otsest mõju ei avaldanud.[10][15]
Juunis 1987 ei kooskõlastanud Eesti NSV Ministrite Nõukogu NSV Liidu Ministrite Nõukogu ettepanekut võtta fosforiidimaardlad kasutusele.[14] Fosforiidiküsimus langes lõplikult päevakorrast Eesti NSV Ministrite Nõukogu 18. septembri otsusega, millega tehti NSV Liidu Ministrite Nõukogule ettepanek lükata fosforiidikaevandamise küsimusega tegelemine uude aastatuhandesse.[10]
Fosforiidikaevandamise oletatav tagajärg
[muuda | muuda lähteteksti]Fosforiidikaevandused oleksid tugevasti kahjustanud nii Virumaa looduskooslusi kui ka maastikku. Kaevanduste ehitamine ja töökorras hoidmine oleks eeldanud suurt võõrtööjõu sisserännet. Sellega oleks kaasnenud suured muutused Eesti rahvastiku etnilises koostises.
Hilisemad kaevandamise plaanid
[muuda | muuda lähteteksti]1996. aastal loeti Eesti fosforiidivarud passiivseteks ning nende kasutuselevõtt keskkonnaohtlikuks ja majanduslikult ebaotstarbekaks.[10] Sellegipoolest on aeg-ajalt fosforiidikaevandamise küsimus uuesti päevakorda kerkinud.[16][17][18] Näiteks 2024. aasta sügisel on Lääne-Virumaal alustatud taas fosforiidi katsepuurimisi.[19]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 150.
- ↑ Aare, lk 35.
- 1 2 Made, lk 23.
- 1 2 Olev Liivik. Fosforiidisõda Estonicas.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 151–152.
- ↑ Aare, lk 81.
- ↑ Aare, lk 82.
- ↑ Aare, lk 90–92.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 153.
- 1 2 3 4 Ardo Kaljuvee. Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust epl.delfi.ee, 26. mai 2007.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 165.
- ↑ Marika Mägi. Kodanikuallumatuse sünd Eesti NSVs Sirp, 29. september 2017.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 155.
- 1 2 Made, lk 24.
- ↑ Rein Raudsep. Kümme aastat fosforiidisõjast loodusajakiri.ee.
- ↑ Erik Puura. Eesti ei vaja uut fosforiidisõda Sirp, 11. aprill 2014.
- ↑ Andrus Karnau. VKG tahab hakata fosforiiti kaevandama Postimees, 30. august 2011.
- ↑ Liina Reinsaar. Kohalike elanike käsitlused Viru Keemia Grupi fosforiidiuuringute kohta bakalaureusetöö, Tartu 2013.
- ↑ "Lääne-Virumaal alustati fosforiidi testpuurimistega". ERR. 30. september 2024.[alaline kõdulink]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Juhan Aare. Fosforiidisõda 1971–1989. Tallinn 1999
- Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. 2. tr. Tallinn 2000
- Tiit Made. Eestlaste vabanemise tee 1985–1994. Tallinn 2015