Geneetika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
DNA molekul - elu ülesehitamise ja säilitamise molekulaarne informatsioon kõigi elusorganismide jaoks.

Geneetika ehk pärilikkusteadus on bioloogia haru, mis uurib elusolendite tunnuste kujunemist, eelsoodumust, põlvnemist ja vastavaid molekulaarseid mehhanisme. Geneetika peamiseks uurimisobjektideks on geenid, nende ülesehitus, funktsioon ja mõju rakkudele, elusolenditele, perekondadele ja populatsioonidele.

Geneetika kui teadusharu alguseks peetakse 19. sajandi teist poolt, kui Gregor Mendel uuris hernetaimede pärilikkuse mustreid. Tema uurimistööde tulemused sõnastati hiljem kui Mendeli pärilikkuse seadused, mis panid aluse klassikalisele geneetikale.

Kaasaegne geneetika jaguneb mitmeks distsipliiniks: molekulaargeneetika, populatsioonigeneetika, genoomika, meditsiinigeneetika.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "geneetika" on ingliskeelse sõna genetics eestikeelne vaste. Ingliskeelse sõna võttis tarvitusele 1872. aastal inglise bioloog William Bateson 'päritolu seaduste' tähenduses. Ta tuletas selle sõnast genetic ('päritoluga seonduv') järelliitega -ics. Pärilikkust uuriva teadusharu tähenduses võeti see sõna kasutusele 1891.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdisaegse teadusliku geneetika sünniaastaks peetakse tavaliselt aastat 1900. Esimestel aastatel nimetati seda uurimisvaldkonda pärilikkuse põhiprintsiipide avastaja Gregor Mendeli järgi mendelismiks, 1906. aastal loodi termin "geneetika".

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Geneetika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tegeletakse geneetikaga eeskätt Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis (TÜ MRI), Tartu Ülikooli genoomika instituudis (TÜ GI) ning viimase allüksuses Eesti geenivaramus.

TÜ MRI asutati 1990. aastal rektor Jüri Kärneri käskkirjaga. Instituudi esimene direktor oli professor Ain Heinaru.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Online Etymology Dictionary
  2. Ain Heinaru (2012). Geneetika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 49.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]