Looming (ajakiri)

Allikas: Vikipeedia
Ajakirja Looming 1960. aastate numbrid

Looming on vanim praegu ilmuv eesti kirjandusajakiri.

1923. aastal Friedebert Tuglase asutatud ajakiri Looming kuulub traditsiooniliste almanahhi-tüüpi kirjandusajakirjade hulka. Loomingu põhitaotluseks on algusest peale olnud uudiskirjanduse avaldamine ja eesti kirjanduse hetkeolukorra kajastamine. Selle kõrval on Looming avaldanud ka filosoofilisi ja sotsioloogilist laadi esseesid, teaduslikke artikleid, ülevaateid jm.

Et Loomingu kaastöölisteks on enamik eesti tuntumaid kirjanikke ja kirjandusarvustajaid, siis on Loomingut sageli nimetatud parlamentaarseks ajakirjaks. F. Tuglase seisukoha järgi on Looming kutsutud avaldama eesti kirjanike loomingut "seinast seina". See põhimõte tähendas püüdu kildkondlikkust vältida. Kirjandusteadlase Pärt Liase sõnul on seda põhimõtet praktikas rakendanud Tuglas ise ja hilisemad peatoimetajad Paul Kuusberg ja Kalle Kurg, millega kaasnes ajakirja prestiižikus.[1] Peatoimetaja kujundavat rolli rõhutava Veiko Märka sõnul on põhjust rääkida Semperi Loomingust, Tuglase Loomingust ja Kalle Kure Loomingust.[2]

Aastail 1923–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakiri Looming hõivas sõjaeelsel ajal kirjanduselus kohe keskse positsiooni. Toimetusel oli ajuti raskusi kaastööde saamisega ning majanduslik olukord oli pingeline. Ometi ajakirja sisuline külg ja väline ilme jäid ühtlaselt kõrgetasemeliseks ning lugejahuvi püsima. Hoolimata sellest kritiseeriti toimetajat Friedebert Tuglast kirjanike ringkonnas teravalt. Leiti, et ajakirjal on “liiga vagur ja konservatiivne ilme”, et see on “liiga ilmetu ja tasakaalukas” ja et “toimetamises on nõrkusi, mis annavad ajakirjale “vegedeeriva maigu ja tagurpidi mineva tendentsi””. Kultuurkapital omakorda esitas Kirjanikkude Liidu kaudu nõude, et Loomingus tuleb rohkem rõhku panna Eestiga seotud artiklitele. Selle nõude kaudu proovis vabariigi valitsus suunata kirjanduse sisulist külge.[3] Nii lahkus 1926. aasta lõpul Tuglas toimetaja kohalt. Ehkki Jaan Kärneri toimetajaks saamise järel võeti ette mõningaid uuendusi, vabastati ta toimetajaametist 1929. aastal toimetamise ja majandusliku asjaajamise probleemide tõttu ja toimetajaks valiti Johannes Semper.

1932. aastal iseloomustati ajakirja järgmiselt: "Ka temagi [Looming] saab ju riigilt raha ja temagi saab muretsema "erapooletuse" eest. Ja kui ta J. Barbaruse vemmelvärsitud oksendused "Eesti vabariigist" a 40 senti rida ära toonud, siis peab ju vastukaaluks tooma ka midagi meeltülendavamat. Ja mis võib meeltülendavam olla, kui mõni näide Maksim Gorki uuemast GPU luulest. ... Eks ole tõesti liigutav: Gorki on liigutet, intervjueerija on liigutet ja "Looming" on liigutet. Ja teie räägite veel mingisugustest Solovki surmasaartest ja sadade tuhandete talupoegade surmarongidest Siberi rabadesse[4]."

Semperi juhtimise ajal Loomingu üldilme oluliselt ei muutunud. Toimetajat kritiseeris nüüd eeskätt Jaan Kärner, millele Semper 1933. aastal vastas kokkuvõttega: “Ainult võhik saab väita, et Looming on olnud mingi klike või tsunfti ajakiri. Või siis see, kes ilukirjandust ja kirjandusküsimusi üldse peab tsunfti, aga mitte kultuuri ja üldsuse asjaks.” Ajakirjal oli 10. juubeliks kogunenud 137 kodumaist kaastöölist ja 73 välisautorit. Semper nentis: “Mujal puudus selline ajakirja-parlamendi tüüp.” Siiski sugenes süüdistusi kildkonnavaimus, noorautorite ignoreerimises ja 1933. aastal asutatud Eesti Rahvuskirjanike Ühingu ringkondade püüdlusi ajakirja ideoloogiliselt tasalülitada.[5] 1930. aastate keskpaiku küündisid viimaste intriigid koguni riigivanema juures käimiseni,[6] valitsusringkondadest taotleti ajakirja “reformimist”, ja selleks, et Looming üldjoontes samana säiliks, pidi Eesti Kirjanikkude Liit tegema mõningaid kompromisse ametliku ideoloogiaga. Kuigi Semperi jalgealust korduvalt õõnestati ja vaen ei nähtunud mitte ainult poliitilisel, vaid ka isiklikul pinnal ning juhatuse liikmetest keegi peale Tuglase Semperit kaitsta ei püüdnud, jäi Semper toimetajaametisse ning 1930. aastat keskpaigast peale olukord kirjanike keskkonnas rahunes.[7]

Aastail 1940–1991 ja hiljem[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastate teisel ja 1950. aastate esimesel poolel kandis ajakirjas avaldatav selget stalinismi ideoloogia ja politiseerituse pitserit, see avaldus nii autorite nimistus kui ka sisus. Koos poliitilise sulaaja saabumisega hakkas ajakirjas avaldatava ilukirjanduse, publitsistika ja esseistika sisu avarduma, lisandus uusi, sealhulgas ka noori autoreid, kes esindasid varasemast erinevat, ka opositsioonilist arusaamist ühiskonnast. 1970. aastate keskpaigast, kui kirjandusse oli astunud palju uusi kirjanikke, hakkas ajakiri üha enam soosima esteetilist mitmekesisust ja ühtlasi stagnaaja kiuste ikka selgemalt kajastama eesrindlikku avarat mõtet ning üha sagedamini avaldama materjale, mis äratasid laia avalikkuse tähelepanu. Seejuures suurenes tunduvalt harivate artiklite ja esseede osakaal ajakirjas.

Looming oli Nõukogude okupatsiooni ajal (aastani 1989) kommunistliku partei ja tsensuuri hoolika järelevalve all ning ajakirja iseseisvat liini püüti takistada. Poliitilise liini rikkumise ja tsensuuri ettekirjutuste eiramise korral peatoimetajat karistati. Kui Looming avaldas 1981. aastal Andrus Rõugu luuletuse, mille ridade esitähed andsid kokku sõna "sinimustvalge", kõrvaldati luuletuse autor mõneks ajaks kõrgkoolist ja peatoimetaja Kalle Kurg sai karistada nii Kirjanike Liidu kui ka kohaliku kõrgeima parteivõimu käest.[8]

Sõjaeelne Looming oli ideoloogilistel ja poliitilistel kaalutlustel suletud erifondi. Poliitilise surve suurust näitab see, et nimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et ajakirjas ilmus parteilisi seisukohti ignoreerivaid ja kohalikke võime ärritavaid materjale, ei peetud aastaid võimalikuks isegi Loomingu juubeli tähistamist. Kui 1983. aastal seda siiski sõjajärgsel ajal esimest korda tähistati, pidi peatoimetaja Kalle Kurg selle saavutamiseks kasutama poliitilist manöövrit, kaasates Loomingu juubeli tähistamisele soome kultuuritegelased, mistõttu juubeli keelamine osutus võimatuks.[9] Seoses juubeliga sai võimalikuks esimest korda ka Loomingu bibliograafia avaldamine, mis läks trükki juulis 1987. [10]

Perestroika ajal parteiline järelevalve ajakirja üle ja tsensuur ei lõdvenenud. Juba 1985–1986 nimetati nii mõnelgi parteinõupidamisel Loomingut "nõukogudevastaseks" [11] ja ajakirja peatoimetaja Kalle Kure vahekord kompartei tippjuhtkonnaga muutus äärmiselt pingeliseks. 1987. aasta keskpaigas tõusis poliitiline surve ajakirjale järsult[12], sest NLKP Keskkomitee vallandas "Baltikumi natsionalistide ja separatistide" vastase suure kampaania ja EKP Keskkomitee büroo hakkas nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel."[13] 1988. aasta 3. detsembri Pravdas kirjutas Eesti Kommunisti peatoimetaja Lembit Annus, et ajakirjad Looming ja Vikerkaar viljelevad nõukogudevastast bakhanaali.

1988. aasta algusest kiiresti ja järsult nõrgenenud tsensuurlik järelevalve lakkas täielikult 15. juunil 1989.[14]Loomingu see osa, mis oli ilmunud kuni aastani 1940, vabastati erifondist 14. aprillil 1988.[15]Järelevalve nõrgenedes ja lõpuks lakates ajakiri politiseerus kiiresti, esindades sedapuhku iseseseisvuse taastamise aja vaimu. Andres Langemetsa sõnul "põhiraskus oligi ajakirja tagaotsal – harivatel artiklitel ja ühiskondlikul diskussioonil. See asjaolu ei meeldinud aga nn. päriskirjanikele, kelle tähtsus neil aastail oli tekstiliselt marginaalne. – – Pärastpoole jäeti Loomingust ühiskondlikud teemad ära ja vahepeal kasvanud uuemad sugupõlved said rohkem avaldamisruumi."[16] 1990. aastate keskelt alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu ja 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses.

Väljaandmine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirja Looming asutamise mõtte ütles esimesena välja Friedebert Tuglas eesti kirjanike III kongressil 1922. aastal, ajakirja nimi kinnitati Eesti Kirjanikkude Liidu juhatuse koosolekul 17. märtsil 1923. Kirjanike toetuspalve valitsusele ja märgukiri[17] haridusministeeriumile andsid tulemuse, nii et tekkis reaalne kirjastamisvõimalus ja ajakirja esimene number ilmus 28. aprillil 1923.[18]Sõjajärgsel ajal kirjastas Loomingut kirjastus Perioodika. Riikliku iseseisvuse taastamise järel ilmub Looming Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanike Liidu finantstoel ja SA Kultuurilehe väljaandel 12 korda aastas nagu varemgi, kuid väiksemas mahus ja väiksema trükiarvuga kui 1980. aastail. 2011. aastast ilmub Looming nii pabertrükisena kui ka e-ajakirjana.

Töötajad[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirja peatoimetaja on valinud alates ajakirja asutamisest tänaseni Eesti Kirjanike Liidu juhatus. Nõukogude ajal kinnitas selle otsuse EKP Keskkomitee büroo; viimati kinnitati Nõukogude okupatsiooni ajal ajakirja peatoimetaja EKP Keskkomitee bürool ametisse 1988. aastal. Peatoimetaja asetäitja ja ka Loomingu Raamatukogu toimetaja (viimanegi oli peatoimetaja asetäitja staatuses, praktilises töös ometi iseseisev toimetuse juht) kinnitas sama poliitilise organi sekretariaat. Loomingu ja ka Loomingu Raamatukogu väljaandjaks oli kirjastus Perioodika, kes korraldas töösuhteid kõigi toimetuse töötajatega ja ajakirja tegelikku väljaandmist.

Loomingus töötas peale tehniliste töötajate ja keeletoimetajate erinevatel toimetajakohtadel kirjanikke, kriitikuid ja tõlkijaid. Sõjajärgsel ajal võeti Loomingu toimetusse tööle Rudolf Sirge, Väino Ilus, Harald Suislepp, Einar Maasik, Aksel Tamm, Osvald Tooming, Teet Kallas, Ine Viiding. Parteitutest said koha algul Asta Hameri, Hando Runnel ja hiljem Valeeria Villandi ning Ott Raun. Kultuuriväljaannete toimetuste komplekteerimist jälgis EKP Keskkomitee. Toimetuse komplekteerimine sõltus otseselt peatoimetajast, välja arvatud tema asetäitjad, kelle kinnitamisel ei saanud ta eirata partei juhtorganite hoiakut, sest asetäitjat ei saanud tööle võtta ilma EKP Keskkomitee sekretariaadi kinnitava otsuseta. Kui peatoimetajaks valiti Kalle Kurg, võttis ta osakondadesse tööle ainult parteituid: Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall, Joel Sang, Toomas Haug, Rein Kruus, Asta Põldmäe, Mart Mäger, Linda Uustalu. Peatoimetaja asetäitjateks said sellel ajal Rein Saluri, Rein Veidemann ja Mihkel Loodus, asendajana täitis seda kohta mõned kuud Teet Kallas.[19]Koos ajakirja mahu taotletud suurenemisega ja ajakirjanduse väljaandmise eeskirjade uuenemisega kasvas sellel ajal toimetuse koosseis. Kui pärast taasiseseisvumist majanduslikud võimalused ahenesid, ajakirja hakkas haldama SA Kultuurileht ja ajakirja maht tunduvalt vähenes, langes toimetuse liikmete arv seitsmele: peatoimetaja, peatoimetaja asetäitja, vastutav sekretär, ilukirjandustoimetaja, kriitika ja ringvaate toimetaja, keeletoimetaja, sekretär. Ajakirja formaat ja kujundus on aegade jooksul korduvalt muutunud. Ajakirja on kujundanud pikemat aega Jaan Klõšeiko ja Jüri Kaarma.

Trükiarv[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastatel oli ajakirja trükiarv tuhande eksemplari ümber. 1930. aastal vähendati seda 1500-lt eksemplarilt 1200-le. 1933. aastal oli trükiarv 600 eksemplari, aga hakkas hiljem kasvama ning tõusis 1935. aastaks 5500 eksemplarini.[20] Aastal 1955 oli see näitaja 4000, 1977 – 19000, 1985 – 22 000. 1980. aastatel, kui lugejate nõudlus ajakirja järele üha kasvas ja võimude ahistav surve tugevnes, püüti vabameelse Loomingu mõju piirata väidetega ebapiisavatele trükivõimsustele, mis ei võimaldavat ajakirja tiraaži suurendada. Ka võeti Looming välja rahvusvahelisest tellimisnimestikust, nii et teda ei saanud enam välismaale tellida, põhjenduseks väide, et väga suure nõudluse tingimustes jääb niimoodi ajakirja kodumaal lugejatele rohkem.[21].Aastal 1990 oli Loomingu trükiarv 35500, 1992 – 6000, 1995 – 2400, 2000 – 2100, 2004 – 1700.[22] Tänapäeval on trükiarv 1600. Ajakirja 1000. number ilmus detsembris 2012.

Töötingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastatel käepärastes tingimustes ja Kirjanike Liidu juures töötanud toimetus sai püsivad eraldi ruumid 1960. aastate algul, kui Tallinnasse Harju tänav 1 ehitati Kirjanike Maja, mille alumise korruse üks tiib anti kasutada Loomingule ja Loomingu Raamatukogule. Loomingu majandamise eest vastutas pikka aega kirjastus Perioodika. Koos kirjandusajakirja esimese avaliku ja ametliku sünnipäeva tähistamisega 1983. aastal teostati peatoimetaja esildise peale toimetuse ruumides esimene põhjalik remont, ehitati koridoriesikusse toimetuse lisaruum, nn kohvituba, ja uuendati sisustust. Riikliku iseseisvuse taastamise järel, kui Tallinna Kirjanike Majja asus Soome Instituut, kolis Kirjanike Liit korrusele, kus asuvad Loomingu ja Loomingu Raamatukogu toimetused. 2016. aastal korrastati koos selle korruse remondiga ka Loomingu toimetuse ruume.

Peatoimetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärt Lias. "Kultuuri-ajakirjadest." – Postimees 19.01.1996. [1]
  2. Veiko Märka. “Vikerkaarelviibija käekõrval." – Eesti Ekspress 14.12.2006
  3. "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940.” Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 124.
  4. V. Tartu magistrite harrastused "Elavas Teaduses" ja Loomingus". Vaba Maa, 7. september 1932, nr. 210, lk. 6.
  5. "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940.” Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 100–104.
  6. "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940.” Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 166.
  7. "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940.” Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 151–167.
  8. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996, lk. 266.
  9. Eva Lille. "Löytöretkiä Viroon."[2] – Tuglas-seuran jäsenlehti 2007, nr. 3, lk. 18. Heikki Rausmaa, "Looming-aikakauslehden 60-vuotisjuhla". Raamatus: Heikki Rausmaa. "Tuglaksen tuli palaa. Tuglas-seuran ja suomalais-virolaisten suhteiden historiaa". Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 2007, lk. 72–74. ISBN 978-951-746-926-5
  10. "Looming". Bibliograafia 1940–1984. I–II, koostanud Vaime Kabur, Perioodika, Tallinn (1988), lk. 432.
  11. Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 247. ISBN 978-9949-438-53-2.
  12. Võimude pidevalt kasvava surve all ja ülalt algatatud intriigide õhkkonnas töötanud Kalle Kurg keeldus 1987. aasta septembris Loomingut peatoimetajana ajakirja edaspidi viseerimast, kui ta Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul "kritiseeris kultuurielu juhtimist ning kirjandussfääri demokratiseerimise laadi", astus peatoimetaja kohalt tagasi ning ei soovinud sellele ametikohale enam kandideerida. (Mart Laar. Urmas Ott. Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Teine trükk. Kirjastus SE&JS, Tallinn 2000 lk. 144.) Taustaks oli EKP Keskkomitee büroo tegevus, kes hakkas nõudma “resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel" ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane äärmuslik konflikt Kalle Kure kui Loomingu peatoimetajaga Heino Kiige romaani "Maria Siberimaal" avaldamisel, mille vastu Ristlaan astus kõigi tema käsutuses olevat vahenditega, aga ka Kirjanike Liidu juhtkonna kaadripoliitika. Ajaloolase Mati Grafi sõnade järgi iseloomustab juhtum romaaniga “Maria Siberimaal” üpris hästi EKP KK bürool valitsenud õhustikku, kus tooni andsid jätkuvalt "vankumatud marksistid-leninlased", kellega täielikult solidariseerus Karl Vaino. Mati Graf. “Rein Ristlaan lahkub lavalt. Indrek Toome tuleb Toompealt Valgesse majja.” Raamatus: Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 253 – 255. ISBN 978-9949-438-53-2.
  13. Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 377 ja 253. ISBN 978-9949-438-53-2.
  14. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 297.
  15. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996. lk. 301.
  16. Andres Langemets: Kultuurivihkamise EestiTerve Mõistuse Sündikaat 13. jaanuar (aastaarv puudub)
  17. Märgukirja täielik tekst leidub Paul Rummo artiklis "Loomingu noorusaastad" raamatus "Kirjatähe kammitsas" 1977, lk. 15–18.
  18. Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 151–152, 154.
  19. Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995.
  20. "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 154, 156, 160, 162, 167.
  21. Kalle Kurg. „Lendav Looming. (Ajakirja Looming 1000. numbri ilmumise puhul.") [3] – Sirp 14. detsember 2012
  22. Eesti Entsüklopeedia, 5. Tallinn, Valgus 1990, lk. 633; Marju Lauristin. "Kultuurimeediumide muutumine."; "Kultuuriajakirjad sotsioloogi pilguga." – Raamatus: "Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid ja intervjuusid 1970–2009." Tallinn, AS Eesti Ajalehed 2010, lk. 256, 291. ISBN 978-0049-444-65-6

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johannes Semper, "Kui ma "Loomingut" toimetasin." (Aastad 1930–1938.) – Looming 1963, nr. 4, lk. 580–582.
  • Ilmar Sikemäe, "Meie juubilar." (Loomingu toimetaja mälestusi aastaist 1953–1957.) – Looming 1963, nr. 4, lk. 597–599.
  • Ülo Tonts, "Friedebert Tuglas ja "Loomingu" algus" – Looming 1966, nr. 2; ka raamatus: Ü. Tonts, "Poolt ja vastu", 1975, lk. 37–62
  • August Eelmäe, ""Loomingu" algajult. Väljavõtteid F. Tuglase kirjadest" – Keel ja Kirjandus 1973, nr. 4, lk. 233–238
  • Paul Rummo, ""Loomingu" noorusaastad" – Looming 1973, nr. 4; ka raamatus: P. Rummo, "Kirjatähe kammitsas", 1977, lk. 7–89
  • Paul Kuusberg, "Esimest korda "Loomingut" toimetamas." – Looming 1983, nr, 4, lk. 520–530
  • Kalle Kurg, "Mida mõtleb praegu Loomingu tegija?" (Küsimus, kes on eesti kultuuri kandja.) – Keel ja Kirjandus 1983, nr. 4
  • Kalle Kurg, ""Loominguga" õhtutunnil." (Loomingu ajaloost, traditsioonist ja missioonist.) – Õhtuleht nr 97 (11774) 27.04.1983, lk. 3
  • Kalle Kurg, ""Looming" ja loomine" (Kõne Kirjanike Maja saalis 27. aprillil 1983 ajakirja 60. sünnipäeva puhul.) Raamatus: Kirjanduse jaosmaa '83. (Koostanud Endel Mallene.) Tallinn, Eesti Raamat 1985, lk. 41–47
  • Andres Langemets, “Vabast loomingust ja “Loomingu” vabadusest.” – Looming 1989, nr. 1, lk. 123–124.
  • Maie Kalda, "Kärner kitseks "Loomingu" aias" (Jaan Kärner toimetajana) – Looming 1991, nr. 5; ka raamatus: M. Kalda, "Mis mees ta on?", 2000, lk. 250–269
  • Paul Kuusberg, "Teist korda abielus "Loominguga". (Aastad 1968–1976.) – Looming 1993, nr. 4, lk. 543–553.
  • Ilmar Sikemäe. “Toimetaja meenutusi.” (Toimetaja aastail 1953 –1957.) – Looming 1993, nr. 4, lk. 538–542.
  • Andres Langemets. “Seitsmekümneaastane “Looming”.” – Looming 1993, nr. 4, lk. 559.
  • "Ajakiri “Looming”". – Raamatus: Katrin Raid. “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940.” Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk. 151–167.
  • August Eelmäe, "Vaimu võimetuse päevil" (ajakiri 1940.–1950. aastatel) – Looming 2003, nr. 4, lk. 570–578
  • Kalle Kurg, "Viimne panoptikonlane. Looming 80" (Tsensuurist aastal 1984 ja perestroika ajal.) – Keel ja Kirjandus 2003, nr. 4, lk. 281–284
  • Eva Lille. "Löytöretkiä Viroon." (Ka: Peatoimetaja Kalle Kure võitlusest ajakirja 60. aastapäeva tähistamisvõimaluse eest ja soomlaste osavõtt selle juubeli tähistamisest.) [4] – Tuglas-seuran jäsenlehti 2007, nr. 3, lk. 18
  • Heikki Rausmaa, "Looming-aikakauslehden 60-vuotisjuhla". Raamatus: Heikki Rausmaa. "Tuglaksen tuli palaa. Tuglas-seuran ja suomalais-virolaisten suhteiden historiaa". Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 2007, lk. 72–74. (Eesti keeles lisandustega: Tuglase leek loidab: Tuglase Seltsi ja soome-eesti suhete ajalugu”. Tõlkinud Joel Sang. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2008)
  • Kalle Kurg. „Lendav Looming.“ (Ajakirja Looming 1000. numbri ilmumise puhul. Aastad 1977, 1981, 19841986 ja 1990. aastate algus.) [5] – Sirp 14. detsember 2012
  • Andrus Kivirähk. „Saunapäev.“ (Tegelasteks Loomingu peatoimetajad läbi aegade.) [6] – Looming 2012, nr. 12, lk. 1707 –1715.
  • Toomas Haug. „Ääremärkusi Orwelli-aastale Loomingus.“ (Aasta 1984.) [7] – Looming 2012, 12, lk. 1774 –1778.
  • President Toomas Hendrik Ilves ajakirja Looming 90. juubelil 25. aprillil 2013 (Pöördumine Tallinna Kirjanike Maja saalis kokkutulnute poole.) [8]
  • Kalle Kurg. “Kolmkümmend aastat varem. “(Ajakirja Looming 60. juubeli aegsest sotsiaalsest õhkkonnast aastal 1983.) [9] – Sirp 26. aprill 2013.
  • Rein Veidemann. “90 a eesti kirjanduse parlamenti.” [10]– Postimees 27. aprill 2013
  • Rein Veidemann (intervjueerija). "Mihkel Mutt: ajakirja sajandal sünnipäeval laseksin end külmutada, et näha veel kahesajandatki" [11] – Postimees 27. aprill 2013

Bibliograafiad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]