Suguühe

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Seks)
 See artikkel räägib üldmõistest; perekonnanime kohta vaata artiklit Seks (perekonnanimi), veesõiduki kohta vaata artiklit Nikk (paat)

Nii kujutati suguühet umbes 2,5 aastatuhandet tagasi

Suguühe ehk suguakt ehk koitus (ladina keeles coitus) kitsamas mõistes on inimeste kopulatsioon. Laiemas mõttes võidakse suguühteks nimetada ka mitmeid muid seksuaalseid tegevusi; sel juhul nimetatakse suguühet kitsamas mõttes vaginaalseks suguühteks ehk vaginaalseks seksuaalvahekorraks.

Suguühte sagedus oleneb inimese tervislikust seisundist, vanusest, temperamendist, meeleolust, individuaalsest seksuaalsest eelsoodumusest jpt teguritest.[1]

Vaginaalse suguühte iseloomulik tunnus on mehe suguti osaline või täielik asetsemine naise tupes.

Vaginaalne suguühe võib toimuda vastastikusel nõusolekul või ilma selleta; viimasel juhtumil on tegu kas naise või mehe vägistamisega.

Enamasti on vaginaalse suguühte eesmärk mõlema või ühe osaleja seksuaalne nauding. Enamasti viib suguühe mehe seemnepurskeni ja orgasmini, paljudel juhtudel ka naise orgasmini. Eesmärk võib olla ka paljunemine (lapse saamine), suhtlemine, samuti näiteks ühe partneri üleoleku demonstreerimine. Vaginaalne suguühe on mehe ja naise vahelise armastuse üks iseloomulikke avaldusi.

Suguühte füsioloogiline alus[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese füsioloogia seisukohalt reguleerib hüpotalamus nii mehe kui ka naise suguelundite arengut ja sugulisi funktsioone, eritades hüpofüüsi süsteemi vastavaid hormoone. Inimese füsioloogia kaudu jagatakse suguühe (suguühted) 4 faasi:[2]

Sugulise erutuse tipp[muuda | muuda lähteteksti]

Orgasmifaasi erutuse tipuks on orgasm, mis algselt kestab sekundeid, pulss võib sageneda 180 löögini minutis ja rohkem, muutuvad paljud keha mõõdetavad näitajad (vererõhk, hingamine jpm) lihaste kontroll kõigub ja tunnetatakse intensiivset mõnutunde seisundit.[2]

Laiemas tähenduses võib suguakt hõlmata laia skaalat seksuaalvahekordi ehk seksuaalseid tegevusi: (oraalseks, anaalseks, masturbatsioon, coitus interruptus, homoseksuaalne vahekord, jmt). Üldiselt võidakse seksuaalvahekorra erutumisfaasiks nimetada peaaegu igasugust genitaalide sihipärast stimuleerimist teise isiku poolt, kui sellega kaasneb ühe või mõlema partneri seksuaalne erutus.

Mõnikord käsitletakse seksuaalvahekorrana ka inimese seksuaalset suhet loomaga või isegi puude või elutute objektide abil seksuaalse rahulduse saamist.

Füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Suguühe. Peter Fendli joonistus (19. sajandi I pool)

Heteroseksuaalse seksuaalvahekorra peamine füsioloogiline eesmärk on viljastamine ja rasedus. Ejakulatsiooni ajal tuppe jõudnud spermatosoidid liiguvad edasi läbi emakasuu ja -kaela emakasse ja sealt munajuhadesse, kus võib toimuda ühinemine munarakuga ning moodustuda sügoot. Sügoot ehk viljastatud munarakk liigub emakasse ning temast areneb loode.

Seksuaalvahekord täidab füsioloogiliselt ka teisi ülesandeid. Erinevalt paljudest loomariiki kuuluvatest liikidest on inimesed seksuaalselt aktiivsed ja vastuvõtlikud aastaringselt ning sõltumatult viljastumisvõimalustest. Mitmed uurimused on näidanud, et ka mitmesugused viljastumist mitte võimaldavad seksuaalvahekorrad on siiski ka bioloogiliselt tõlgendatavad viljastumist ja paljunemist soodustavatena.

Heteroseksuaalse intravaginaalse vahekorra käigus toimub peenise edasi-tagasi liikumine tupes ühe või mõlema partneri liigutuste tulemusena. Tupe seintele ja peenisele mõjub selline hõõrumine erutust suurendavana ning võib viia ejakulatsiooni ja/või orgasmini. Mõnede uuringute kohaselt aitab selline liikumine kõrvaldada ka võimalikke võõra sperma jääke tupes.[viide?]

Seksuaalvahekorraga kaasneb tavaliselt tugev mõnu- ja naudingutunne, mis tänapäeval on peamiseks seksuaalvahekorda astumise motiiviks. Orgasmini jõudnud seksuaalvahekord võib jätta sügava õnne- ja rahuldustunde. Pikaajaline abstinents võib põhjustada depressiooni, psühhoose[viide?] ja isegi agressiivsust. Siiski peavad paljud religioonid abstinentsi soodsaks vaimsele tegevusele ja arengule.

Suguühte sotsiaalne alus[muuda | muuda lähteteksti]

Füsioloogiliselt ja psühholoogiliselt peetakse regulaarseid seksuaalvahekordi liigikaaslastega inimestel vajalikeks, tasakaalustavateks ja üldiselt soodsateks.[viide?] Sotsiaalselt peetakse abielus olevaid inimesi sagedasti usaldusväärsemateks, tasakaalukamateks, vähem probleeme tekitavateks jne.[viide?]

Suguühte tehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

Oraaltehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Oraalseks

Anaaltehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Anaalseks
  • Anaalseks (erektiilse peenise sisestamine partneri pärakusse ja sellele järgnev suguühe).

Stimulatsiooni tehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • masturbatsioon (ühe- või mõlemapoolne vastastikune genitaalide stimuleerimine käte abil, sealhulgas sõrmede tuppe või pärakusse sisestamine ja hõõrumine).
  • peenise hõõrumine partneri jalgade, käte või rindade vahel; juustes või vastu muid kehaosi.[3]

Abivahendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • dildo (peenisekujulise abivahendi) sisestamine ja liigutamine tupes, pärakus, suus või kehapinnal.

Grupiseksi ajal võivad mitmed tehnikad ja vahendid olla kasutusel samaaegselt.

Simulatsiooni tehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

Seksuaalvahekord ehk suguline rahuldus (laiemas tähenduses) võib toimuda ka ilma kehalise kokkupuuteta:[4]

  • Partnerid masturbeerivad teineteise nähes omaette.
  • "petting" – kiimlemine otsese suguühteta
  • Telefoniseks – partnerid suhtlevad telefoni teel ning võivad omaette masturbeerida.
  • Internetiseks – partnerid suhtlevad arvutivõrgu abil ning võivad omaette masturbeerida.

Coitus interruptus ehk katkestatud suguühe ehk väljatõmbamine ehk "ettevaatlik olemine" tähendab peenise tupest väljatõmbamist ja ejakulatsiooni väljaspool tuppe. Kasutusel on ka väljend "kõhu peale laskmine".

Coitus reservatus on ejakulatsiooni tagasihoidmine seksuaalvahekorra ajal.

Raseduse vältimiseks pole need meetodid kuigi usaldusväärsed, ehkki spontaanse vahekorra puhul, muude vahendite puudumisel, on need meetodid sageli ainuvõimalikud.

Asendid[muuda | muuda lähteteksti]

Seksuaalvahekord võib toimuda paljudes asendites. Tuntud asendeid:

  • "Misjonäriasend" – partner on selili, teine partner on tema peal.
  • "Ratsaasend" – mees on selili, naine istub tema peal.
  • "Koeraasend" – naine (või mees) on käpuli või kummargil, mees tema taga.
  • "Lihaturg" – partner lamab kõhuli või on käpuli või kummargil, ning partner põlvitab tema taga, sisenetakse tagant poolt.[5]
  • "Padjarõõmud", "Tükike taevast", "Tagurpidi kook" jpt, võimalikke asendeid on palju rohkem.

Lisaks intravaginaalsele (tupesisesele) vahekorrale võib kasutusel olla veel mitmeid muid variante nii vahekorra ajal kui ka eel- ja järelmängu käigus:

Suguühe ja kaitsevahendid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Turvaseks

Turvaseks on kaitse- ja ettevaatusabinõude kasutamine seksuaalvahekorra ajal suguhaiguste ülekandumise ja/või raseduse vältimiseks.

Suguühe ja eostumisvastased vahendid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rasestumisvastased vahendid

Naissoost inimese rasestumise ehk graviidsuse (graviditas) ja fertilisatsiooni vältimiseks (ovulatsiooni perioodil) soovitatakse kasutada rasestumisvastaseid vahendeid.[2]

Suguühe karistusõiguse valdkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrvalekalletega sugutungi ja sugulise kire rahuldamine, suguakti sooritamisega või sooritamise katsega, vastastikuse kokkuleppeta ja/või vägivaldsel teel ning mitte vastavas eas isikutega kuulub karistusõiguse valdkonda ja selliseid suguühteid klassifitseeritakse seksuaalse enesemääramise vastasteks süütegudeks.

Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod[muuda | muuda lähteteksti]

EV Karistusseadustik (KarS) 7. peatükk loetleb seksuaalse enesemääramise vastased süüteod paragrahvides § 141 – § 147. Nii on kirjas § 145- Suguühendus lapseealisega, mille korral täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga süguühendusse astumine kuulub KarSi koosseisu. § 147 loeb noorema kui kümneaastase isiku, käesolevas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks.[6]

Mõiste täpsustamine võib olla oluline õiguslikust aspektist; nii karistusõiguses (vägistamine jmt) kui ka tsiviilõiguses (abielulahutused jmt). Seksuaalvahekorra mõiste mitmetähenduslikkus põhjustas õiguslikke vaidlusi näiteks Monica Lewinsky juhtumi puhul 1998. aastal USA-s ning see oleks peaaegu võinud viia president Clintoni tagandamiseni.[viide?]

Ajalugu ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kamasuutra illustratsioon (19. sajand)

Seksuaalvahekorda on ajaloos ja kultuuris enamasti tugevasti tähtsustatud. Sellega on seotud hulgaliselt keelde, piiranguid, tabusid jmt.

Kultuuriantropoloogid on üldiselt üksmeelel, et üks esimesi tabusid seoses seksuaalvahekorraga võis olla intsestikeeld (lähisugulastega seksuaalvahekorras olemise keeld). On oletatud, et intsestikeeld ja teised seksuaalsusega seotud tabud, mis on üksnes inimkonnale omased, võisid olla olulisteks teguriteks kultuuri arengus ning inimühiskonna kujunemisel. Psühhoanalüüsi teooria näiteks peab Oidipuse kompleksi mässuks intsestikeelu vastu ning seetõttu üheks tähtsamaks alateadvuslikuks mõjuteguriks.

Teadlik ja kultuuripoolne seksuaalelu reguleerimine ja piiramine võib mitmete psühhoanalüüsist lähtunud teooriate kohaselt viia seksuaalenergia sublimeerumiseni vaimses tegevuses, loomingus, kunstis jne.[viide?]

Laialdaselt on seksuaalvahekorrad olnud keelatud kuupuhastuse ehk menstruatsiooni ajal.[viide?]

Ealised piirangud on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides olnud erinevad. Paljudes kultuurides ealised piirangud puuduvad ning seksuaalsuhetesse võidakse astuda väga varajases nooruses. Enamasti on siiski seatud mingid piirangud (vanus, suguküpsus, esimene menstruatsioon vm) ning täiskasvanute ehk seksuaaleluks sobivate isikute hulka vastuvõtmiseks võivad olla kasutusel erilised tseremooniad ja riitused. On seisukohti, mille kohaselt võivad paljud puberteediealiste käitumis- ja tervisehäired olla tingitud ealistest piirangutest tingitud abstinentsist.

Enamikus kultuurides on ühel või teisel viisil reguleeritud abielu institutsioon. Koos sellega sätestatakse tavaliselt ka reeglid ja keelud abielueelseks, abieluliseks ning abieluväliseks seksuaaleluks. Sellised reeglid ja piirangud võivad meeste ja naiste jaoks olla erinevad.

Mõnikord on kultuuri poolt sätestatud ka lubatud asendid seksuaalvahekorra jaoks, rasestumisvastaste vahendite ehk eostumisvastaste vahendite kasutamise kord, suguühte jaoks keelatud päevad, keelatud partnerid, keelatud objektid, keelatud ained ning mitmeid muidki üksikasju ja piiranguid.

Paljudes religioonides hinnatakse kõrgelt seksuaalsusest, seksuaalsest erutusest ja seksuaalvahekordadest hoidumist, aseksuaalsust, abstinentsi ja tsölibaati.

Mitmetes religioossetes ja vaimsetes traditsioonides on kasutusel meetodid seksuaalenergia suunamiseks, muutmiseks ja rakendamiseks vaimsetel eesmärkidel. Tuntuimad neist on mitmesugused tantristlikud praktikad budismis, hinduismis jm.[viide?]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. H. Jänes, H. Kahn, H. Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn, lk 483 , 1970, trükiarv 40 000, hind rbl. 1.85
  2. 2,0 2,1 2,2 "Inimese füsioloogia ja anatoomia", lk 465- 467: 2011
  3. Lou Paget."Die perfekte Liebhaberin, Sextechniken die ihn verrückt machen". Mosaik by GOLDMAN, 2000, ISBN 3-442-16263-7.
  4. Eesti nõukogude entsüklopeedia, 1975.
  5. Lola Rawlins. "Vürtsikas seks, 50 kirglikku asendit, mida sa pole tõenäoliselt proovinud.", Kirjastus Digipraktik, lk 20, 2007, ISBN 978-9985-9804-8-4
  6. Karistusseadustik. "Karistusseadustik", Riigikogu seadus, 7. peatükk, Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod, § 141, § 142,§ 143, § 1431, § 144, § 145, § 146, § 147. Veebiversioon (vaadatud 06.05.2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]