Jaan Kaplinski

Allikas: Vikipeedia
Jaan Kaplinski
Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014
Sündinud 22. jaanuar 1941
Tartu
Surnud 8. august 2021 (80-aastaselt)
Haridus Tartu 1. Keskkool
Tartu Riiklik Ülikool
Elukutse kirjanik, tõlkija, filosoof
Tuntud teoseid
Tunnustus
Abikaasa Küllike Kaplinski
Tiia Toomet
Lapsed Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet, Elo-Mall Toomet ja Märt-Matis Lill
Sugulased Jerzy Kapliński (isa), Nora Kaplinski (ema)

Jaan Kaplinski (22. jaanuar 1941 Tartu8. august 2021) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, tõlkija ja filosoof. Tartu linna aukodanik.

Ta oli üks Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid[viide?] kirjanikke. Tema luulekogude seas on näiteks "Tolmust ja värvidest", "Valge joon Võrumaa kohale", "Uute kivide kasvamine", "Õhtu toob tagasi kõik", "Mitu suve ja kevadet" ja "Vaikus saab värvideks".

Korduvalt esitati teda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.[viide?]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kaplinski sündis Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ja eestlannast tantsija Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.[1]

Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat.[1] Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega.[1] 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi.[1] Hiljem oli ta vabakutseline. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

1968. aastast oli Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige.

1980. aastal sõnastas Kaplinski 40 kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi.[viide?] Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 19921995 Riigikokku. Poliitikasse kutsus teda Edgar Savisaar. Poliitikasse edasi jäämist mõjutas töö iseloom ja riigikogulaste pension.[2]

Temast on valminud dokumentaalfilm "Kaplinski süsteem" (2011). 2022. aasta mais loodi Tartus Jaan Kaplinski Selts.[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kaplinski esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 18. mai 2009

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Kaplinski esimene luulekogu "Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb see tolleaegse luule peavooluga.

1967. aastal avaldatud luulekogu "Tolmust ja värvidest" on Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi ("Vercingetorix ütles", "Me peame ju väga tasa käima", "Üks kuningas oli kord maata"). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb kirkaid lühivalemeid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: "Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina "minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."[4]

Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud "Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).

1970. aastate algul muutus Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustas juba "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–1968. Eriti sõnasäästlik on 1970–1972 valminud "Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus "Uute kivide kasvamine", 1977), kus Kaplinski koostab värsi mõistet hüljates teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973–1975 kirjutatud poeem "Hinge tagasitulek" (avaldatud alles 1990), kus autor refleksiivselt kirjutab: "kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama". Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: "See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks".[5]

Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982. aastal ilmunud "Raske on kergeks saada", aga metafoorsus on taandunud.

1985. aastal ilmus Kaplinski luulekogu "Õhtu toob tagasi kõik", mis lõi tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.

"Tükk elatud elu" (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus "Läbi metsa".

Luulekogu "Mitu suve ja kevadet" sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga "kiindumus chan-budismisse".

Raamatus "Öölinnud. Öömõtted" (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, "Sõnad sõnatusse" (2005) sisaldab venekeelseid. 2001. aastal on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi "Daodejing".

2000. aastal ilmunud "Kirjutatud" on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri "Valitud luuletused" on eksitav).

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: "Jää ja kanarbik" (ajakirjas Looming, 1989, nr 11), "Kust tuli öö" (1990), "Jää ja Titanic" (1995). 1990. aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri "Teekond Ayia Triadasse" (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. "Silm" ja "Hektor" (2000) on ulmejutud. "Kevad kahel rannikul" (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muu hulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos "Isale" (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani "Seesama jõgi" (2007) tegevus toimub 1960. aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kaplinski mahukas esseelooming on suurelt osalt koondatud kogumikesse "Poliitika ja antipoliitika" (1992), "See ja teine" (1996), "Võimaluste võimalikkus" (1997), "Usk on uskmatus" (1998) ja "Kõik on ime" (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.

Populaarteaduslik kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kaplinski armastas lugeda ka populaarteaduslikku kirjandust ja ta on kirjutanud raamatu "Teispool sinist taevast" (2009).

Väljaspool Eestit[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kaplinski oli tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid[viide?] kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi, hiina jt keelde. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.[6]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kust tuli öö (1990)
  • Teekond Ayia Triadasse (1993)
  • Jää ja Titanic (1995)
  • Silm / Hektor (2000)
  • Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse (2000)
  • Kajakas võltsmunal (2000)
  • Isale (2003)
  • Seesama jõgi (2007)
  • Jää ... (2009)
  • Jutte (2014)
  • Latsepõlve suve (2019)
  • Vaimu paik (2021) (sarjast "Ööülikooli raamatukogu")

Näitekirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Lasteraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
  • Udujutt (1977)
  • Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
  • Jänes (1980)
  • Jalgrataste talveuni (1987)
  • Kaks päikest (2005)
  • Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

Populaarteaduslik kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Teispool sinist taevast (2009)

Artiklid ja esseed[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid perioodikas[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Viimastel aastatel elas Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski esimene abikaasa oli ajaloolane Küllike Kaplinski (1937), abielust sündis tütar Maarja Kaplinski (1964). Abielust Tiia Toometiga sündisid Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Anne Lillega on tal poeg Märt-Matis Lill[10].

Kaplinski talvitas oma abikaasaga Sámose saarel. Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetas oma peaaegu-ristiisaks Indro Montanellit. Nooruses veetis Kaplinski aega luteri vaimulike ja teoloogidega. Kaplinski oli katoliiklane. Ta on end nimetanud müstikuks ja Riigikogu pensionäriks. Teda ristis frantsiskaan ja laulatas jesuiit. Ta sõi väga vähe liha.[2]

Kaplinskil oli diagnoositud amüotroofne lateraalskleroos (ALS).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud ja toimetanud Oskar Kruus. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 181
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Vilja Kiisler (12. juuni 2020). "Jaan Kaplinski: mul on diagnoositud ränk haigus ja huvitav on jälgida selle progressi". Delfi (portaal). Ekspress Meedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuni 2020.
  3. "Tartus asutatakse Jaan Kaplinski selts" ERR, 6. mai 2022
  4. 'Laulude sünnimailt.' Vt 'Teose sünd', Tallinn, Eesti Raamat, 1976, lk 117.
  5. Jaan Kaplinski, 'Kevad kahel rannikul'. Tallinn, Vagabund, 2000, lk 63–64.
  6. Kes? Mis? Kus? 2008, lk 353
  7. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 907
  8. Prix Max Jacob
  9. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1167
  10. Jaan Kaplinski Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]