Johannes Käbin

Allikas: Vikipeedia
Johannes Käbin
Sünniaeg 24. september 1905
Sünnikoht Kalvi Aseri vald
Surmaaeg 26. oktoober 1999
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet EKP I sekretär (1950–1978)
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978–1983)

Johannes Käbin (venepäraselt Ivan Käbin; 24. september 1905 Kalvi Aseri vald Virumaa – 26. oktoober 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär 19501978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil. 1907. a. asus Käbini perekond Eestist ümber Peterburi, kus isa samal aastal suri. 1916. a. asus ta koos ema ja vanema õega elama Petrogradi kubermangu Sussanino külla, kus ostsid väikese (0,27 hektrarit) talu.

Tamme kõrval (aastal 1978) esireas Johannes Käbin (EKP Keskkomitee 1.sekretär), Elmo Saar (Antsla ST direktor), Arnold Rüütel (EKP Keskkomitee sekretär).Tagareas alates tammest:Endel Saia (EKP Võru Rajoonikomitee 1.sekretär), Aare Lang (Antsla ST partorg ja õpetaja).

Gattšina (Trotsk) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellise ja Aleksander Tammi'ga asus uut külaelu korraldama. Alustati antireligioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925–1926) lõpetas Karl Liebknechti nimelise Nõukogude ja Parteikooli. 1927-31 Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimees. Detsembrist 1927 ÜK(b)P liige. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936–1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939–1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. Veebruarist 1941 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) ajakirjandussektori instruktor, 10. apriiliist 1941 juhataja, kureerides kogu Eesti ajakirjandust. Augustis 1941 evakueerus NSV Liitu. Aastatel 1942–1943 juhtis ta lühiajaliselt partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursuseid Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja. 1944-47 EK(b)P KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja. 1947–1948 Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948-50 EK(b)P KK sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1940ndate lõpul juhtis EK(b)P-s nn Venemaa eestlaste rühmitust, kes vastandas ennast nn.juunikommunistiele ja Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanadele revolutsionääridele". Vastasseis lõppes 1950. aastal esimeste võiduga. Märtsis 1950 toimunud EK(b)P KK VIII pleenumil mõisteti Moskvast tulnud juhiste alusel hukka Eestis väidetavalt vohav kodanlik natsionalism ning asendati senine EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm Johannes Käbiniga.

Tol ajal tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnenud aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni Brežnevi ajani alati kohaneda.

Käbinit peetakse tavaliselt suhteliselt mõõdukaks poliitikuks, kes ei sundinud väga peale Moskva-poolseid suuniseid ning ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat[1].

1960. aastatel käis Eesti NSV-s võimuvõitlus Käbini ja Artur Vaderi vahel, mille esimene võitis, sundides Vaderit vastu võtma Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohta, millega ei kaasnenud nimetamisväärset võimu. 1970. aastatel aga läks Käbin vastuollu stagnatsiooniaegse venestuspoliitikaga ning ta vahetati Moskva-meelsema Karl Vaino vastu välja. Käbin paigutati nüüd omakorda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut nimetati samale kohale Käbini soosik[2] Arnold Rüütel.

Johannes Käbin suri 27. oktoobril 1999 94-aastasena. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg on füüsik Eduard Käbin.

Esindusorganites[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Käbin oli aastatel 1952–1978 NLKP KK liige ja 1948–1986 EKP KK liige.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Käbin oli Sotsialistliku töö kangelane (medal Sirp ja Vasar, 1975), kuue Lenini ordeni (1950, 1955, 1958, 1965, 1971, 1975) ning ühe Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1973) ja Tööpunalipu ordeni (1980) kavaler.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johannes Käbin, Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas, 192 lk. Eesti Raamat 1967
  • Johannes Käbin, Estonia Yesterday and Today. Tõlkinud Raissa Bobrova, 168 lk (inglise keeles), Progress 1971
  • Johannes Käbin, Suur Oktoober ja Eesti. 164 lk, Perioodika 1975

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Käbin hoidis ära KGB veresauna, delfi.ee, 22. september 2005
  2. Tõnis Erilaid, Suri Johannes Käbin , Õhtuleht, 27. oktoober 1999

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Nikolai Karotamm
EKP I sekretär
19501978
Järgnev:
Karl Vaino
Eelnev:
Meta Vannas
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19781983
Järgnev:
Arnold Rüütel