Lavrenti Beria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lavrenti Beria
Лаврентий Берия, 1920-е годы.jpg
Lavrenti Beria (1920. aastad)
Sünniaeg 29. märts 1899
Sünnikoht Merheuli, Khuthaisi kubermang, Venemaa Keisririik (tänapäeval jääb see Gulripši rajooni Abhaasias)
Surmaaeg 23. detsember 1953
Erakond VSDTP/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP
Amet Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitja
Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja
Taga-Kaukaasia SNVFL Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitja
Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimees
Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar
ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretär
NSV Liidu SARKi rahvakomissari 1. asetäitja
NSV Liidu SARKi rahvakomissar
NSV Liidu RKN esimehe asetäitja
NSV Liidu MN esimehe asetäitja
NSV Liidu siseminister
Õppeasutus Bakuu Mehaanika-ehituskool

Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts (vkj 17. märts) 1899 Merheuli, Suhhumi ringkond, Khuthaisi kubermang23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, Nõukogude Liidu marssal (9. juuli 1945 – 31. detsember 1953), Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.

Nikita Hruštšov tegi temast peasüüdlase ja peamise vastutaja Stalini-aegsete repressioonide eest. Hiljem on tema tegevuse kohta 1953. aastal pärast Stalini surma avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas. Pärast Suhhumi algkooli kiitusega lõpetamist jätkas ta õpinguid 1917. aastal Bakuus Bakuu Mehaanika-ehituskoolis, mille lõpetas 1919. aastal arhitekti-ehitaja haridusega. Õppetöö kõrvalt töötas ta Alfred ja Ludvig Nobeli venna Robert Nobeli naftatöötlusettevõtte peakontoris praktikandina. Samal ajal asus ta poliitilisse tegevusse, liitudes sotsiaaldemokraatliku liikumisega. Pärast veebruarirevolutsiooni märtsis 1917 liitus ta VSDT(b)P-ga. 1917. aasta juunist detsembrini oli ta Rumeenia rindel hüdrotehnikasalga tehnik-spetsialist. Pärast naasmist Bakuusse töötas Bakuu Tööliste Saadikute Nõukogu sekretariaadis.

1918. aastal, pärast Aserbaidžaani okupeerimist Osmani impeeriumi vägede poolt, töötas ta Kaspia ühistu Valge Linn kontoritöötajana ning tegi koostööd illegaalse kommunistliku liikumisega. Pärast Aserbadžaani demokraatliku Musavati Partei võimu kehtestamist 1918. aasta lõpus asus ta 1919. aasta sügisel Aserbaidžaani K(b)P KK teadmisel Aserbaidžaani Vabariigi Riikliku Kaitsekomitee vastuluure teenistusse.

Aprillis 1920 suunas kommunistlik partei ta Gruusiasse, kus tegeles poliitilise agitatsiooniga Gruusia sotsiaaldemokraatliku (menševike) Gruusia Demokraatliku Vabariigi valitsuse vastu VK(b)P Kaukaasia kraikomitee volinikuna. Gruusia võimud vahistasid ta Tiflisis kohe ja saatsid Gruusiast välja. Kuid ta suunati uuesti Venemaa SFNV esindusse Lakerbai (Лакербай) valenime all, kus töötas koos esinduse juhi Sergei Kiroviga. Mais 1920 vahistati ta uuesti ning viibis Khuthaisi vanglas kuni väljasaatmiseni Aserbaidžaani.

Augustis 1920 määrati Lavrenti Beria Aserbaidžaani K(b)P KK asjadevalitsejaks ning kodanluse vara eksproprieerimise ja tööliste olukorra parandamise erakorralise komisjoni vastutavaks sekretäriks.

Fotol paremal on Beria ja tema süles noor Svetlana Stalina (ka Allilujeva, hiljem Lana Peters). Beria taga istub Abhaasia kommunist Nestor Lakoba. Taamal vasakul Jossif Stalin.

Tegevus Kaukaasia julgeolekuasutustes[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1921 määrati Beria Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülema asetäitjaks, mais 1921 sama jaoskonna ülemaks ja ühtlasi Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1922. aastast oli ta Gruusia Tšekaa Salajas-Operatiivteenistuse ülema asetäitja ja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja.

Märtsis 1926 määrati ta Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-d ühendava Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liidu Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitjaks ning juba sama aasta detsembris Jossif Stalini naisevenna Stanisław Redensi asemel Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimeheks. Samal ajal oli ta alates aprillist 1927 Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar.

Karjäär nõukogude riigi ja parteiaparaadis[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoobris 1931 määrati Lavrenti Beria ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee II sekretäriks; oktoobris 1932 määrati ta ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäriks. (Gruusia NSV-s Gruusia KP KK I sekretäriks).

Tegevus NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aasta novembris sai Beriast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht ja üks Stalini suuremaid pikaajalisi soosikuid. Tema ülesandeks jäi suure terrori lõpetamine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi endise juhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine.

Beriast sugugi vähem verd ei valanud ka teised Stalini lähikondsed, sealhulgas Nikita Hruštšov, kes juhtis Ukraina NSV-d Ukraina K(b)P esimese sekretärina ja lasi suure terrori ajal represseerida ja hukata sadu tuhandeid inimesi.

5. märtsil 1940, pärast Gestapo ja NKVD kolmandat konverentsi Zakopanes saatis ta kirja Stalinile, kus otsustati muuhulgas Poola sõjavangide saatus (vt Katõni massimõrv).

3. veebruaril 1941 lahutati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile allunud riiklikud julgeoleku- ja sisejulgeolekustruktuurid. Beria jäi siseasjade rahvakomissariks ning määrati ühtlasi ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARK, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (mille tööjõuks olid enamasti NKVD laagrites kinnipeetavad).

Tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal tõusis Beria Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse. Jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks, sai temast ühtlasi Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Jossif Stalini asetäitja, sõjatööstuse juht ning lisaks ka nõukogude aatomipommi loomise eest vastutaja.

Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov). NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSV Liidu üheks tähtsamaks juhiks.

Pärast aatomipommi valmimist asus ta juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenesid peamiselt oskusest organiseerida NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Erikomitee juhina tööstusspionaaži abil olulise teadus-tehnilise luureinfo hankimist Ameerika Ühendriikide Manhattani projektist ja Suurbritannia Tube Alloys tuumauuringutest.

Tegevus pärast Stalini surma 1953. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Stalini surmapäeval, 5. märtsil 1953 toimus NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ühisistung[1], millel kinnitati nimetamised riigi kõrgematele ametikohtadele, ja Hruštšovi-Malenkovi-Molotovi-Bulganini grupiga eelnevalt sõlmitud kokkuleppe põhjal nimetati Beria ilma pikkade läbirääkimisteta NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeseks asetäitjaks ning NSV Liidu siseministriks[2][1]. Ühendatud NSV Liidu Siseministeeriumi koosseisu läksid varasem NSV Liidu Siseministeerium (1946–1953) ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium (1946–1953).

9. märtsil 1953 osales Beria Stalini matustel ja pidas leinamiitingul mausoleumi tribüübilt kõne.

Beriast sai Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkovi kõrval üks peamisi riigi juhi pretendente[3]. Võitluses juhiks saamise pärast toetus ta jõuametkondadele[3]. Siseministeeriumi juhtkonda edutati Beria soosikuid[4]. 19. märtsil vahetati välja kõigi liiduvabariikide ja Vene NFSV enamiku piirkondade siseministeeriumide juhid[4]. Need omakorda vahetasid välja madalama astme juhte[4].

Märsti keskpaigast juunini 1953 algatas Beria siseministrina oma käskkirjadega ning ettepanekutega (esildistega) ministrite nõukogule ja partei keskkomiteele (millest paljud kinnitati määruste ja seadlustega) arstide süüasja ja megrelite süüasja lõpetamise ning mitu muud seadusandlikku ja poliitilist muudatust[5]:

  • käskkiri komisjoni moodustamisest arstide süüasja, NSV Liidu siseministeeriumi vandenõu, kaitseministeeriumi raketi- ja suurtükiväe peavalitsuse vandenõu ning Gruusia NSV siseministeeriumi vandenõu läbivaatamiseks[6] (kõik nendes süüasjades figureerinud isikud rehabiliteeriti kahe nädala jooksul)
  • käskkiri komisjoni moodustamiseks kodanike Gruusia NSV-st väljasaatmise süüasjade läbivaatamiseks[7].

Lavrenti Beria ümberkorralduskavad[muuda | muuda lähteteksti]

Lavrenti Beria initsiatiivil hakati kohe pärast Stalini surma GULAG-i kinnipidamiskohtades viibinud süüdimõistetute arvu vähendama. Kuid 27. märtsil 1953 NSV Liidu Siseministeeriumi esildise alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi antud amnestiaga lühendati karistusaega ja vabastati ainult need kinnipeetud, kelle karistus olid lühiajaline (alla 5 aasta vabaduskaotust). Kuna aga poliitiliste "süütegude" eest §58 alusel süüdimõistetud olid pika karistusajaga, siis laienes amnestia peamiselt kriminaalkuritegude eest süüdimõistetutele.

Next.svg Pikemalt artiklis 1953. aasta amnestia.

4. aprillil 1953 andis Lavrenti Beria NSV Liidu siseministrina välja (järjekorranumbrita) käskkirja "Kinnipeetute suhtes sunni- ja füüsiliste mõjutustemeetmete keelamisest".

Sisepoliitikas taotles ta NSV Liiduga liidetud uute alade Eesti, Läti, Leedu, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina suhtes senisest erineva kaadripoliitika rakendamist, soovides seal ametisse seada kohalikku päritolu riigiametnikke, samuti hakkas ta välja töötama kavasid iga liiduvabariigi rahvusliku eripära rõhutamiseks. Beria arvates pidid need meetmed rahvast Nõukogude korraga lepitama. Sama eesmärki teenis ka tema kava muuta vastupanuliikumise (metsavendluse) mahasurumise taktikat, nimelt püüdis ta neid siseministeeriumi agentide kontrolli alla saada ning kergendada inimeste legaliseerumist ja leevendada karistusmäärasid. Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset tõhustamist, näiteks vähendati NSV Liidu ministeeriumide arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra[8].

Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Tito kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.

Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine neutraalseks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine.

Vahistamine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Toimiku kaas: Lavrenti Beria ja kaassüüdistatavate kriminaalasi

Kuigi Nikita Hruštšov ja Georgi Malenkov toetasid alguses Beria tegevust, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama.

Ametliku versiooni kohaselt vahistati Beria 26. juunil 1953 koos oma toetajate gruppi kuulunud Bogdan Kobulovi ja Sergo Goglidze (arreteeriti komandeeringus Saksa DV-s 3. juulil 1953), Lev Vlodzimirski, Vsevolod Merkulovi, Pavel Mešiku, Vladimir Dekanozovi, Nikolai Sazõkini, Boriss Obrutšnikovi, Leonid Raichmani, Pavel Lorenti, Stepan Mamuloviga marssal Georgi Žukovi kaasabil NLKP Keskkomitee presiidiumi istungil. NLKP KK juulipleenumil mõisteti Beria tegevus ametlikult hukka, muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks.

Beria ja tema kaaskondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Kohtuistungit juhatas Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev. Kohtu koosseisu kuulusid Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu Ülemkohtu esimehe esimene asetäitja J. L. Zeidlin, armeekindral Kirill Moskalenko, NLKP Moskva oblastikomitee sekretär N. A. Mihhailov, Gruusia ametiühingute nõukogu esimees M. I. Kutšava, Moskva linnakohtu esimees L. A. Gromov, NSV Liidu siseministri esimene asetäitja Konstantin Lunev.[9]

Lavrenti Beria mõisteti surma ja hukati 23. detsembril 1953. Surmaotsuse viis parabellumilasuga täide kindralpolkovnik (hilisem Nõukogude Liidu marssal) Pavel Batitski.

NSV Liidu Ülemkohtu Erikohtu otsusega 24. detsembrist 1953 konfiskeeriti Lavrenti Beria isiklik vara ja võeti ära sõjaväeline auaste ning autasud[10], NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 31. detsembrist 1953 võeti ära Nõukogude Liidu marssali auaste ja 1943. aastal saadud sotsialistliku töö kangelase aunimetus[11].

Beria poja (Sergo Beria) andmetel hukati Lavrenti Beria hoopis 26. juunil 1953 Hruštsovi, Malenkovi ja Bulganini käsul tema enda kodus kuulipildujavalanguga ning kogu kohtupidamine oli võltsing. Sellele versioonile annavad kaudselt tuge Hruštšovi, Žukovi, Moskalenko ja Molotovi vastuolulised mälestused. Nikolai Švernik olevat Sergole kinnitanud, et kohtupingis viibinud isik ei olnud Lavrenti Beria ning Žukov väitis Sergole, et tema osalemine Lavrenti Beria arreteerimises on puhas väljamõeldis. Sellest versioonist räägib ka Sergei Medvedevi 2014. aasta dokumentaalfilm "Лаврентий Берия. Ликвидация" ('Lavrenti Beria. Likvideerimine').

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Lavrenti Beria oli abielus Nino (Niina) Teimurazi t (Gegetškori) Beriaga (1905–1992) neil oli kaks poega:

  • esimene poeg, suri varajases lapsepõlves
  • Sergo Beria (1924–2000), oli abielus Marfa Peškovaga (1947).

Lisaks olid tal suhtest Valentina Drozdovaga kaks tütart:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Барсенков А. С., Вдовин А. И. История России. 1917—2007, М.: Аспект Пресс 2008, lk 393, ISBN 978-5-7567-0491-4
  2. БЕРИЯ ЛАВРЕНТИЙ ПАВЛОВИЧ, old.memo.ru
  3. 3,0 3,1 Барсенков А. С., Вдовин А. И. История России. 1917—2007, М.: Аспект Пресс 2008, lk 436, ISBN 978-5-7567-0491-4
  4. 4,0 4,1 4,2 Барсенков А. С., Вдовин А. И. История России. 1917—2007. — М.: Аспект Пресс, 2008. — С. 438.
  5. Берия Лаврентий Павлович. – Большая Российская энциклопедия, kd 3, М.: Большая Российская энциклопедия 2005, lk 370, ISBN 5-85270-331-1
  6. Приказание министра внутренних дел СССР Л. П. Берии «О создании следственных групп по пересмотру следственных дел» № 1, 13 марта 1953 г. Совершенно секретно. ГА РФ, ф. 9401, оп. 1,д. 1337, лл. 1—2. Подлинник. – Исторический архив, 1996, nr 4.
  7. Приказание министра внутренних дел СССР Л. П. Берии «О создании комиссии по рассмотрению дел о выселении граждан из Грузии» № 2, 13 марта 1953 г. Совершенно секретно. ГА РФ, ф. 9401, оп. 2, д. 1337, л. 5. Подлинник. – Исторический архив, 1996, nr 4.
  8. "Lubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal II
  9. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 234.
  10. Сообщение «В Верховном Суде СССР». 24 декабря 1953 г.
  11. Берия, Лаврентий Павлович
  12. http://noev-kovcheg.ru/mag/2012-15/3403.html
  13. katke raamatust Зенькович, Николай Александрович "Самые секретные родственники" Moskva, 2005

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõnu Tannberg, ""Ljubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas. L. Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal" – Tuna 1999, nr 3, lk 22–37; nr 4, lk 56–71 ja 2000, nr 1, lk 42–52 (ka bibliograafia)
  • Tõnu Tannberg, ""Kas Lavrenti Pavlovitš Beria – poliitbüroo liige – ei olegi siis partei?". Ääremärkusi L. Beria "uuele kursile" vastupanuliikumise mahasurumisel 1953. aasta kevadel" – Tuna 2005, nr 1, lk 52–69

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Samson Mumulija 1930-1931
Gruusia KP KK 1. sekretär Lavrenti Beria
1931–1938
Järgnev:
Kandid Tšarkviani 1938-1952
Eelnev:
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Nikolai Ježov
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Lavrenti Beria
1938–1945
Järgnev:
NSV Liidu Siseministeeriumi siseminister Sergei Kruglov 1946-1953
Eelnev:
Sergei Kruglov
NSV Liidu siseminister Lavrenti Beria
1953
Järgnev:
Sergei Kruglov (1953-1956)