Georg Wilhelm Friedrich Hegel

Allikas: Vikipeedia
Hegel. 1831. aasta portree

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (27. august 1770 Stuttgart14. november 1831 Berliin) oli saksa filosoof.

Vaated ja teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Tübingenis õppides arvustas Hegel oma aja feodaalsuhteid. Neile vastandas ta idealiseeritud antiikse demokraatia ja hellitas utoopilist lootust, et kui taastada antiikaja ühiskondlikud suhted, siis kaasneb sellega kunsti õitseng.[1]

Hilisemates teostes lakkas Hegel antiikaega normatiivseks eeskujuks pidamast. See muutus tema jaoks ajaloo arenemisjärguks, mis lõpuks paratamatult ületatakse. Seda vaadet väljendas ta 1807 ilmunud suuremas teoses "Vaimu fenomenoloogia" (Phänomenologie des Geistes). Ajaloofilosoofias pidas Hegel antiiki põhjapanevalt tähtsaks "vabaduse tunnetamise arengu" etapina. Üksnes antiikkunsti absolutiseeris ta ülima eeskujuna oma õpetuses absoluutse vaimu arenguastmeist. Antiikkultuuri nähtusi analüüsis ta paljudes teostes sügavuti, näiteks "Esteetikas". Tema teos "Loengud filosoofia ajaloost" ("Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie") rajas aluse antiikfilosoofia ajaloo uurimisele.[1]

1817 ilmus "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia".

Alates Hegelist tähendas mõiste "metafüüsika" kui igaveste, muutumatute põhimõtete filosoofia niisugust tegelikkusekäsitlust, mis on ebadialektiline ja eitab liikumist.[2]

Hegel eeldas oma lugejatelt, et nad tunnevad hästi teiste filosoofide töid. Nende hulka kuulusid René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Johann Gottlieb Fichte ja Friedrich Wilhelm Joseph Schelling. Inimestel, kellel seda tausta ei ole, on Hegeli töid keeruline lugeda. Sellepärast on välja antud Hegeli teoseid, mis on väga põhjalike sissejuhatuste ja kommentaaridega varustatud. Viimased omakorda nõuavad Hegeli teoste tõlgendamist, aga tõlgendused sõltuvad koolkonnast, kuhu kommentaaride autor kuulub. Näiteks Theodor Adorno on kirjutanud essee sellest, kui keeruline on Hegelit lugeda ja kuidas mõne koha peal on võimatu kindlaks teha, mida Hegel õigupoolest sealjuures mõtles. Täiendavaid probleeme tekitab see, kui Hegelit ei loeta originaalis, vaid tõlkes, sest teistes keeltes ei ole terminitele tingimata üheseid vasteid ja sellepärast võib tekst juba tõlkimise käigus moonduda. Hegel ise oli seisukohal, et saksa keel on filosofeerimiseks eriti sobiv.

Pere[muuda | muuda lähteteksti]

Hegeli hauasammas Berliinis

Hegeli isa Georg Ludwig oli Württembergi hertsogi Karl Eugeni õukonnas maksuameti sekretär, ema Maria Magdalena Louisa (sündinud Fromm) oli Württembergi õukonna ülemkohtu kohtuniku tütar. Ema suri, kui Hegel oli 11-aastane.

Hegelil oli noorem õde Christiane Luise (1773–1832) ja noorem vend Georg Ludwig (1776–1812). Vend suri ohvitserina Napoleoni juhitud Prantsusmaa sõjakäigul Venemaale (1812. aasta isamaasõda).

Teoseid eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Saksa idealismi vanim süsteemiprogramm" Saksa keelest valinud ja tõlkinud Mati Sirkel. Rmt: ""Kuhu me siis läheme? - Eks ikka koju." : sajandivahetus saksa kirjanduses 200 aastat tagasi" Tallinn, 2015. Lk. 463-465
  • "Millest peab teadus alguse saama?" Tõlkinud Triin Kallas Akadeemia (2007) nr. 5, mai, lk. 986-997
  • "Olemine: Katkendid Hegeli "Loogikateadusest"" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 50-52

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mihhail Ovsjannikov, "Hegel". Eesti Raamat 1974
  • Raymond Plant, "Hegel". Varrak 2000. ISBN 9985304136
  • Triin Kallas "Hegel filosoofia ringluse algusest ja lõpust" Akadeemia 5/2007, lk 998-1022
  • Alfred Koort "Hegeli dialektika" Rmt: "Inimese meetod" Tartu, 1996. (Eesti mõttelugu ; 8). Lk. 30-42
  • Tõnu Viik "Hegeli "Vaimu fenomenoloogiast" kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised; 2). Lk.11-53
  • Tõnu Viik "Hegeli vaimu fenomenoloogiast kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn : Eesti Humanitaarinstituut, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised ; 2). Lk. 220-268 (Teose "Vaimu fenomenoloogia" rollist Hegeli filosoofias ja selle osast kultuuri ontoloogiliste probleemide lahendamisel.)
  • Meelis Kitsing "Absoluutse Vaimu võidukäik" Hommikuleht (1994) 1. nov., lk. 5 (Hegeli absoluutse vaimu idee elluviimine Eestis.)
  • Margus Mägi "Hegeli filosofeerimise vorm" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 15-23
  • Andres Luure "Hegeli loogika vormist ja formaalse loogika sisust" Rmt: "Loogika ja mõtlemine" Tallinn, 1994. Lk. 32-39

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 180
  2. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 7

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]