Raadio

Allikas: Vikipeedia

Raadio on signaalide edastamine raadiolainete (elektromagnetlainete) abil raadiosageduste laias vahemikus.

Igapäevases keelekasutuses nimetatakse raadioks ka ringhäälingut või raadiovastuvõtjat.

Raadio võimaldab juhtmeteta, st raadiolainete abil informatsiooni edastada ja vastu võtta. Raadios toimub suhtlus auditooriumiga üksnes hääle abil.

Rakendusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Põhilised rakendusalad on ringhääling, raadioside, raadiolokatsioon, raadionavigatsioon, raadioastronoomia ja raadiotelemehaanika.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1873 ‒ James Clerk Maxwelli võrrandite alusel sai ennustada elektromagnetlainete olemasolu.
  • 1888 tõestas Heinrich Hertz katseliselt elektromagnetlainete olemasolu, registreerides sädeostsillaatori ja dipoolantenni tekitatud elektrivälja 10 meetri kauguselt.
  • 1890. aastate algupoolel leiutasid itaallane Temistocle Calzecchi-Onesti ja prantslane Éduard Branly eraldi elektromagnetlainete kindlakstegemise seadise, mis sai 1894. aastal nime koheerer. See oli metallipuruga täidetud klaastoru, mille elektrijuhtivus suurenes järsult kõrgsagedusliku elektrivoolu toimel; selle voolu kutsus esile antenni kaudu vastuvõetav elektromagnetväli. Kohereri otskontaktide vaheline takistus vähenes seetõttu, et elektrivoolu põhjustatud sädelemine metalliosakeste vahel lõhkus neid eraldava oksiidikihi. Algolekusse tagasiviimiseks tuli toru raputada.
  • 1894. aasta juunis demonstreeris inglise füüsik Oliver Lodge (1851‒1940) elektromagnetlainete vastuvõttu 40 jardi (36,6 meetri) kaugusel lainete allikast, milleks oli Hertzi dipool. Vastuvõtuseade koosnes traatantennist, koheererist, patareist ja galvanomeetrist; selle valgustäpi hälve andis märku elektromagnetvälja olemasolust.
  • 1895. aasta mais demonstreeris Aleksandr Popov täiustatud koheereriga vastuvõtuseadet, mis reageeris võnkumiste allikast 30 sülla (64 meetri) kauguselt.
  • 1895. aastal alustas Guglielmo Marconi oma koheereril põhinevate aparaatide täiustamist ja saavutas aasta lõpuks sidekauguseks 3400 meetrit.
  • 1896. aastal patenteeris Guglielmo Marconi raadiotelegraafi.
  • 1899. aastal võttis Aleksandr Popov kasutusele 45 km pikkuse raadiosideliini.
  • 1901. aastal loodi Marconi firma aparatuuriga telegraafiside üle Atlandi ookeani (3400 km). Algas patendivõitlus Marconi ja Nikola Tesla vahel, kuna Marconi olevat kasutanud 17 Tesla patenti.
  • 1902. aastal asendas USA insener Greenleaf Whittier Pickard vastuvõtuseadmes koheereri kristalldetektoriga (tänapäevases mõistes tuntud Schottky pooljuhtdioodina).
  • 1907. aastal patenteeris ameeriklane Lee de Forest raadiovastuvõtja lülituse nime all Audion. Detektoriks oli kolme elektroodiga elektronlamp ‒ vaakumtriood, mis lisaks ka võimendas detekteeritud signaali.
  • 1918. aastal patenteeris Edwin Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte (Patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations).
  • 1943. aastal tunnistas Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ametlikult raadio leiutajaks Nikola Tesla.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]