Jossif Stalin

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Stalin)
 See artikkel on Nõukogude Liidu juhist; laeva kohta vaata artiklit Jossif Stalin (reisilaev), nime Stalin teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Stalin (täpsustus).

Jossif Stalin
Jossif Stalin
NLKP KK peasekretär
Ametiaeg
3. aprill 1922 – 16. oktoober 1952
Eelnev Vjatšeslav Molotov (vastutava sekretärina)
Järgnev Nikita Hruštšov (esimese sekretärina)
NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
Ametiaeg
6. mai 1941 – 5. märts 1953
Eelnev Vjatšeslav Molotov
Järgnev Georgi Malenkov
Isikuandmed
Sünninimi Ioseb Besarionis dze Jughashvili
Sündinud 18. detsember 1878
Gori, Tbilisi kubermang, Venemaa Keisririik (tänapäeva Gruusia)
Surnud 5. märts 1953 (74-aastaselt)
Kuntsevo suvila, Kuntsevo, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Abikaasa Kato Svanidze (1906-1907)
Nadežda Allilujeva (1919-1932)
Elukoht Lenini mausoleum, Moskva, Venemaa (9. märts 1953 – 31. oktoober 1961)
Kremli müüri nekropol (31. oktoober 1961 -)
(viimne puhkepaik)
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Hüüdnimi Koba
Truudusvanne Nõukogude Liit
Teenistus NSV Liidu relvajõud
Teenistusaeg 1943-1953
Auaste Nõukogude Liidu generalissimus
Juhtinud Kõik NSV Liidu relvajõud
Sõjad/lahingud Teine maailmasõda

Jossif Stalin (tegelik nimi Ioseb Džugašvili; 18. detsember 1878 Gruusia, Gori5. märts 1953 Volõnskoje küla Kuntsevo lähedal Moskva oblastis, tänapäeval Moskva) oli Nõukogude Liidu riigi- ja parteijuht aastatel 1924–1953. Stalini nime kasutas ta esimest korda 1913. aastal.

Vladimir Lenini surma järel haaras Stalini võimu kommunistlikus parteis ja kujunes Nõukogude Liitu juhtivaks diktaatoriks. Tema loodud poliitika sotsialismi ülesehitamiseks ja kommunistliku ühiskonna väljaarendamiseks on tuntud kui stalinism. See inspireeris ka maoismi.

Teda peetakse laialdaselt üheks 20. sajandi mõjukaimaks inimeseks. Alates 1920. aastate keskpaigast kuni 1956. aastani kultiveeriti Stalini isikukultust ning viidi läbi stalinlikud repressioonid. Stalini läbi viidud reformid viisid näljahädani Nõukogude Liidus ja tema tegevus aitas kaasa teise maailmasõja vallapäästmisele. Teda peetakse vastutavaks genotsiidi ja arvukate inimsusvastaste kuritegude eest.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Jossif Stalini (vene keeles Иосиф Виссарионович Сталин ehk Jossif Vissarionovitš Stalin) tegelik nimi oli Ioseb Džugašvili (gruusia keeles იოსებ ჯუღაშვილი, vene keeles Иосиф Джугашвили). Nimest Ioseb tulenes ka tema esimene hüüdnimi "Soso". Hiljem võttis ta Gruusia kirjaniku Alexander Kazbegi teose bandiidist peategelase järgi hüüdnimeks "Koba". 1913. aastal avaldas ta Viinis elades pseudonüümi K. Stalin all "Marksism ja rahvusküsimus", mis tegi ta bolševike seas tuntuks. Sealt alates kasutas Džugašvili nime Stalin.

Tema hüüdnimede ja pseudonüümide hulka kuuluvad: Soso, Soselo, Beso, Koba, Petrov, Ivanovitš, Koba Ivanovitš, Ivan Ivanovitš Vissarionovitš, Galiašvili, Simon Džvelaja, K. Kato, Gaios Besovitš Nižeradze, Organez Totomjants, Zahhar Melikjants, Pjotr Tšižikov, Vassili, Vassiljev, Vasja, Vaska, Veidrik Ossip, Ossip Koba, Ivanov, Rõugearmiline Oska, Kaukaaslane, Piimamees, Tšopura (rõugearmiline), Geza (lonkur), Kunkula (taaruja), David, Preester, Isa Koba, Giorgi Berdzenošvili, K. Stefin, Joska Korjavõi (rõugearmiline Joska), K. St, K. Safin, K. Solin, Koba Stalin, J. Džugasvili-Stalin,[1] Peremees.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ametlike andmete järgi sündis Stalin 18. detsembril 1879 (vana kalendri järgi 6. detsembril 1879).

Edvard Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult 18. detsembril (6. detsembril) 1878. Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia NLKP Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast, kus Stalini sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember, ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster Kvinikidze juuresolekul.

Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet, mille Stalin 1920. aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.

Aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi, kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21. detsember 1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.

Jossif Stalin, 1894. aastal

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Jossif Džugašvili lõpetas 1894. aastal Gori kirikukooli (Горийская церковно-приходская школа) ning astus pärast seda Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari.

Kuigi Stalin oli nooruses andekas laulja ja õppis koolis viitele, oli ta ka rusikavõitleja, maadleja ja riiukukk. Stalini lapsepõlvesõbra Ioseb Iremašvili sõnul oli Soso Džugašvili kõige parem, aga kõige üleannetum õpilane. Nimelt kasvas ta üles vägivaldses keskkonnas. Ta kannatas tihti oma alkohoolikust isa vägivalla all ning tänavakaklused Gori linnas olid tema lapsepõlve ajal tavalised. Ta oli teiste laste suhtes armutu ja näitas harva üles kaastunnet.

Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani[muuda | muuda lähteteksti]

Jossif Džugašvili astus 1898. aastal Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumise "Kolmas grupp" ridadesse, 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja (ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu).

Jossif Stalin, 1912. aastal

Aastail 19011902 oli VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee liige. Pärast 1903. aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks ja bolševikeks, toetas algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud VSDT(b)P Tampere konverentsil, mis toimus 25–30. (vkj 12–17.) detsembril 1905 Soome Suurvürstiriigis. Aastail 19061907 osales/organiseeris varjunime "Koba" all VSDT(b)P finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproprieerimist Kaukaasias, sealhulga omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis, juunikuus 1907. Oli samal ajal ka aastail 19061907 VSDTP Bakuu komitee liige ja VSDT(b)P IV kongressi saadik Stockholmis.

Stalin oli 1908. aastal Bakuu vanglas koos menševiku Andrei Võšinskiga. Pärast vabanemist oli Peterburis bolševike ajalehe Pravda toimetaja, pärast vahistamist viibis administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesse ja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele (Lenin jne), kes kavandasid maailmarevolutsiooni, samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale.

1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov, Lev Trotski ja teised.

Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolševike, vasakesseeride ja menševike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolševike häälekandja Pravda juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänud Vjatšeslav Molotovilt.

Venemaa Kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel – Petrogradi kaitsel 1918. aasta mais Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ja Lõunarindel ning 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatševski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu ja Lenini isikliku soosingu pärast sõja tegeliku juhi Lev Trotskiga, korraldades näiteks Trotski poolt Punaarmees rakendatud endiste tsaariarmee ohvitseride massilisi hukkamisi. Üks Stalini tuntumaid saavutusi oli Nõukogude Venemaad viljaga varustanud Tsaritsõni (hilisema nimega Stalingradi) kaitse organiseerimine.

1920.–1930. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1920.–1930. aastatel töötas J. Stalin peamiselt VK(b)P KK aparaadiga ja esines avalikkuse ees harva. VK(b)P peasekretäri ametikoha rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu positsiooni NSV Liidu juhina. VK(b)P KK peasekretärina ja Poliitbüroo liikmena oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu (partei nimel) laiendada ka riigiaparaadini.

Võimuvõitlus[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal alustas J. Stalin võimuvõitlust liidrikoha eest kommunistlikus parteis, tema põhiliseks vastaseks olid algetapis sõnaosav ja rahva hulgas populaarne Lev Trotski, majandustegelane Nikolai Buhharin, rahvusvahelise kommunistliku liikumise liider Grigori Zinovjev. Võimuvõitluseks L. Trotski vastu moodustas ta G. Zinovjevi ja Lev Kameneviga VK(b)P KK Organiseerimisbüroos juhtgrupi, kellega valmistas ette kõik NSV Liidu kõrgeima võimuorgani VK(b)P KK Poliitbüroo istungite päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametisse määramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel.

Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retušeerimine, kust kaotati ebasoosingusse langenud ja kommunistliku partei tehtud "ebaõigetes" otsustes süüdistatud isikud.

Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastail pidas Stalin eri ametikohti, nagu Rahvuste rahvakomissar ja Tööliste ja talupoegade inspektsiooni rahvakomissar. "Uue Sotsialistliku Ofensiivi" (I viisaastak) ajal oli ta mõjuka Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või parteiorganite valitsemise kaudu peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtnööre kõige kohta alates tööstusest ja kollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.

Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut (1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir Lenini poliitikat, mille eesmärk oli kehtestada sotsialistlik ühiskonnakord. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi NSV Liidu kodanike ekspluateerimisest kollektiviseerimise, töönormide kehtestamise ja sotsialistliku võistluse arendamise (stahhanovlus), tööd saboteerivate kahjurite vastaste kampaaniate ning vangide tööjõu massilise rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatud uue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitšeskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelati eraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda.

Poliitilised repressioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Talle olid iseloomulikud ulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust (vt Esimene Moskva protsess, Kolmas Moskva protsess). Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU, OGPU ja NKVD siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest. Üksteise järel kõrvaldas Stalin parteis ja riigis nii tegeliku, näilise kui ka võimaliku opositsiooni.

Stalini paranoia süvenes, ainuvõimu saavutanuna tabas Nõukogude Liitu repressioonide ehk küüditamiste lained, kus asustati ümber terveid rahvaid (tatarlased, tšetšeenid) ( Eestis 1941 ja 1949). Kõige enam aitab tema toimepandud kuritegudest ja õudustest aru saada Aleksandr Solženitsõni suurteos "Gulagi arhipelaag".

 Pikemalt artiklis Trotskism, Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik blokk, Trotskistlik-zinovjevlik vandenõu, Suur terror

Ainuvõim ja isikukultus[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastatel muutus Stalini ülistamine "geniaalse juhina", "suure Stalinina" jne nii püsivaks, universaalseks ja täielikuks, et võib rääkida tema diktatuurist. Stalini isikukultus kestis kuni tema surmani. Teda peeti nii ületamatuks riigi- ja väejuhiks kui ka geniaalseks filosoofiks ja teadlaseks. Nii näiteks väideti, et tema teos "Marksism ja keeleteaduse küsimused" on muutnud kõigi teaduste suunda. Stalini järgi nimetati nii laevu ja asutusi kui ka terveid linnu (Stalingrad, Stalinabad) ja haldusüksusi (Stalingradi oblast). Tema nime kandsid nii riiklikud kui ka rahvusvahelised auhinnad, näiteks Rahvusvaheline Stalini rahupreemia.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kui algselt olid bolševikud tulnud võimule maailmarevolutsiooni loosungi toel, mis lubas kapitalistliku korra kiiret kukutamist kogu maailmas, siis edaspidi sai maailmarevolutsioonist Stalini jaoks retooriline vahend, millega võidi õigustada naaberriikide vallutamist ja nukurežiimide püstitamist, kuid mis ei seganud vajaduse korral suhete sisseseadmist natsistliku Saksamaaga või kapitalistlike riikidega (liitlased Teises maailmasõjas) ning lahkhelisid sotsialismimaadega (Josip Broz Tito Jugoslaavia, Mao Zedongi Hiina).

Jossif Stalin, Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjutamisel 23. augustil 1939

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Stalini algatusel sõlmiti 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi pakt, mida võib lugeda Teise maailmasõja alguseks ja seega Stalinit üheks Teise maailmasõja vallapäästjaks.

Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata. Nimetatud plaan luhtus, sest Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude Liitu enne rünnata: 22. juunil 1941. Hitler ründas Nõukogude Liitu ajal, mil Nõukogude Liit oli osa autorite arvates ise suurrünnakuks valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Stalini salajasi ettevalmistusi sõjaks on oma raamatutes põhjalikult käsitlenud endine Nõukogude luuraja Viktor Suvorov, aga ka akadeemilised ajaloolased (nt Mihhail Meltjuhhov).

Jossif Stalin, 1945. aastal Jalta konverentsil Teise maailmasõja võitjariikide juhtidega

Stalin võttis endale ise kõrgeima sõjaväelise auastme, kuulutades end generalissimuseks. Sõja vältel vahetas ta korduvalt välja armee juhtkonna, otsustades põhiliste strateegiliste küsimuste üle isiklikult.

Stalini pärand ja hilisem diskussioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine. Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem Lavrenti Beria.

Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.

Pärast Stalini surma pani NLKP Stalini võimu ajal toime pandud genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude eest vastutuse Jossif Stalinile isiklikult, vabastades vastutusest NLKP ja enamik teisi toonaseid juhte, kes olid võimule tulnud Stalini valitsusajal tema protežeedena ning seetõttu ka ise tema tegudes osalised. Stalini hukkamõistule Nikita Hruštšovi ajal järgnes tema osaline rehabiliteerimine Leonid Brežnevi võimul olles, mil ei tahetud rääkida Stalini-aegsetest kuritegudest.

Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev) üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida, kasutades teadmisi ja kogemusi, mis olid omandatud Stalini ajal.

Nii Venemaal kui ka Läänes leidub tänaseni arvukalt inimesi, kes peavad Stalini tegevust eelkõige positiivseks, õigustades tema kuritegusid vajadustega rasketes poliitilistes tingimustes ja väiksemate korrumpeerunud võimukandjate kuritarvitustega. Stalini ülistajad nimetavad tema teeneks nii Nõukogude Venemaa arendamist tsaariaegsest agraarmajandusest moodsaks tööstusmaaks kui ka fašismi purustamist Teises maailmasõjas.

Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski ja Pjotr Stolõpini järel kolmanda koha, edestades napilt Aleksandr Puškinit.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Jossif Stalini perekond:

Stalin ~1911

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Stalin suitsetas piipu ning armastas juua Gruusia veine (khvanchkara vein). Eraelus säilitas ta Nõukogude juhtide esimesele põlvkonnale omast lihtsat elustiili ja oli kohati koonerdamiseni kokkuhoidlik.

Oma isikliku eluloo suhtes oli Stalin kiivas. Eluajal ilmus temast Nõukogude Liidus üksainus lühike ametlik biograafia, mille käsikirja ta ise hoolikalt üle vaatas ja tsenseeris. Ka kirjanikel ei lubanud Stalin tunda liigset huvi tema tegelikku elulugu kajastavate dokumentide vastu.

Parteikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Karjäär NSV Liidu riigiametites[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Simon Sebag Montefiore, Noor Stalin (Tallinn: Varrak, 2008), lk 366.
  2. USA hooldekodus suri 85 aasta vanusena vähki Stalini tütar[alaline kõdulink], delfi.ee, 29. november 2011

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Stalini teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jossif Stalin "Riikliku Kaitsekomitee esimehe J. V. Stalini raadiokõne 3. juulil 1941", Poliitiline Kirjandus, 1941
  • Jossif Stalin "Nõukogude Liidu Suurest Isamaasõjast", Poliitiline Kirjandus, 1944 (kordustrükid 1945 ja 1946)
  • Jossif Stalin "Oktoobrirevolutsioon ja vene kommunistide taktika", Poliitiline Kirjandus, 1947
  • Jossif Stalin "Marksism ja keeleteaduse küsimused", Eesti Riiklik Kirjastus, 1951
  • Jossif Stalin "Aruandekõne ÜK(b)P Keskkomitee tööst partei XVIII kongressil", Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist", Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Leninismi küsimusi" Poliitiline Kirjandus, 1945 (kordustrükk 1952)
  • Jossif Stalin "Lühidalt lahkhelidest parteis", Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Jossif Stalin "Teosed", Eesti Riiklik Kirjastus, 1952

Teosed Stalini kohta[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jemeljan Jaroslavski "Seltsimees Stalin", Poliitiline Kirjandus, 1944
  • "Stalinlik sugupõlv", Ilukirjandus ja Kunst, 1946
  • "Taga-Kaukaasia vanade tööliste jutustusi Suurest Stalinist", Poliitiline Kirjandus, 1946
  • "Jossif Vissarionovitš Stalin", Poliitiline Kirjandus, 1947 (kordustrükid 1951 ja 1953)
  • Georgi Aleksandrov "Meid kaitseb Lenini-Stalini suur lipp", Poliitiline Kirjandus, 1947
  • Georgi Aleksandrov "J. V. Stalini teos «Marksism ja keeleteaduse küsimused» – loova marksismi suur eeskuju", Eesti Riiklik Kirjastus, 1951
  • Aleksandr Oparin "Seltsimees J. V. Stalini keeleteaduse küsimusi käsitlevate tööde tähtsus nõukogude bioloogiateaduse arenemisele", Eesti Riiklik Kirjastus, 1952
  • Kaarel Haav ja Rein Ruutsoo "Eesti rahvas ja stalinlus", Olion, 1990
  • "Stalinlik vägivallamasin," Olion, 1990
  • Veikko Huovinen "Onu Joss", Koolibri, 1993
  • Edvard Radzinski "Stalin", Varrak, 2000
  • "Stalin," Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001
  • "Netinalju Stalinist", Eesti Kirjandusmuuseum, 2004
  • Viktor Jerofejev "Hea Stalin", Tänapäev, 2005
  • Simon Sebag Montefiore "Stalin", Varrak, 2005
  • Solomon Volkov "Šostakovitš ja Stalin", Tänapäev, 2005
  • Vladlen Sirotkin "Stalin", Olion, 2007
  • Simon Sebag Montefiore "Noor Stalin", Varrak, 2008
  • Rupert Butler "Stalini hirmuvalitsus", Pegasus, 2010
  • Olev Remsu Teine kiri sõbrale. Stalin. Kogumik Aja Kirju, Petroneprint, 2016

Teoseid Stalini perekonnast[muuda | muuda lähteteksti]

  • Varvara Samsonova "Stalini tütar", Olion, 2002
  • Boriss Sokolov "Vassili Stalin", Huma, 2004

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär Vladimir Lenin
ÜK(b)P KK peasekretär/
ja aastast 1952 NLKP KK I sekretär

19221952 / 1953
Järgnev
NLKP KK I sekretär Nikita Hruštšov
Eelnev
Semjon Timošenko
NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar/
NSV Liidu kaitseminister

19411947
Järgnev
Nikolai Bulganin
Eelnev
Vjatšeslav Molotov
NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimees/
NSVL Ministrite Nõukogu esimees

19411953
Järgnev
Georgi Malenkov