Füüsika

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib teadusest; õppeaine kohta vaata artiklit Füüsika (õppeaine)

Füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust kõige üldisemas mõttes: kõigi mateeriavormide üldisi omadusi. Füüsikud uurivad aine ja jõudude vastasmõju.

Füüsika on täppisteadus: nii füüsikaline katse kui ka teooria (loodusseaduste formuleeringud) rajanevad matemaatikal.

Antiikajal võidi nimetada füüsikaks kogu loodusteadust (vanakreeka sõna physis tähendab 'loodust'), iseseisvaks teaduseks sai ta alles 16.17. sajandil. Tähtis ajajärk füüsika arengus oli 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus. Siis loodi kvantteooria ja relatiivsusteooria – tänapäeva füüsikalise maailmapildi alused.

Füüsika harude seas on mehhaanika, akustika, termodünaamika, elektrodünaamika, optika, aatomifüüsika, tahkisefüüsika, tuumafüüsika, elementaarosakeste füüsika ja gravitatsioonivälja teooria (üldrelatiivsusteooria).

Füüsika ja teiste loodusteaduste piirialadele on tekkinud astrofüüsika, geofüüsika ja teisi teadusharusid.

Füüsika on väga tihedalt seotud teiste loodusteadustega, eriti keemiaga, mis uurib molekule ja keemilisi ühendeid, mis molekulid suurtes kogustes esinedes moodustavad. Keemia toetub paljudele füüsika harudele, sealhulgas kvantmehaanikale, termodünaamikale ja elektromagnetismile. Keemianähtused on siiski piisavalt mitmekesised ja keerukad, et lugeda keemiat füüsikast erinevaks teaduseks.

Füüsika on üks tehnika alusteadusi ja kasutab ise tehnika saavutusi.

Füüsika ajaloo ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antiikajast saadik on inimesed püüdnud aru saada aine käitumisest: miks asjad kukuvad, miks eri materjalidel on erinevad omadused ja nii edasi. Mõistatusi pakkus ka näiteks Maa kuju ning taevakehade, eriti Päikese ja Kuu käitumine. Pakuti mitmesuguseid teooriaid, mis tänapäeva vaatepunktist olid enamasti väärad. Teooriaid sõnastati enamasti filosoofilises vormis ning neid ei allutatud süstemaatilisele katselisele kontrollile. Antiikaja füüsikute seast paistis silma Archimedes, kes avastas mehaanikas ja hüdrostaatikas kvantitatiivseid seadusi, mis on aktsepteeritud ka tänapäeva füüsikas.

17. sajandi alguses sõnastas Galileo Galilei inertsiseaduse. Aastal 1687 avaldas Isaac Newton raamatu "Philosophiae Naturalis Principia Mathematica", kus ta esitas kaks mastaapset teooriat: Newtoni seadused, millest sai alguse klassikaline mehhaanika, ja gravitatsiooniseaduse, mis kirjeldab gravitatsiooni, üht fundamentaalsetest jõududest. Klassikalist mehaanikat täiustasid Joseph-Louis de Lagrange, William Rowan Hamilton ja teised. Gravitatsiooniseadusest sai alguse astrofüüsika, mis kirjeldab astronoomianähtusi füüsikateooriate alusel.

Valdkondi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]