Sõjakuritegu

Sõjakuritegu määratletakse tavapäraselt kui sõja seaduste ja tavade rasket rikkumist. Sõjakuriteod toovad vastavalt rahvusvahelisele õigusele kaasa individuaalse kriminaalvastutuse.

Ennekõike on "sõja seaduste ja tavade" all silmas peetud rahvusvahelist humanitaarõigust, eriti Genfi 1949. aasta konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle. I lisaprotokolli artikli 85 lõige 5 sätestab et konventsioonide ja lisaprotokollide rasked rikkumised on sõjakuriteod, kusjuures rasked rikkumised on eelnevalt loetletud. Genfi 1949. aasta konvensioonile eelnesid 1907 vastuvõetud Haagi ja 27. juulil 1929 Genfis vastuvõetud "tegutseva armee haigete, haavatute ja sõjavangide olukord"a määratlev konvesioon, mis kehtisid ka Teise maailmasõja ajal.

1990. aastate kohtupraktika, mis puudutas Jugoslaavia ja Ruanda sündmusi, hägustas sõjakuriteo mõistet. Genfi konventsioonides esinevad "rasked rikkumised" üksnes riikidevaheliste relvakonfliktide puhul, nendes sündmustes selline konflikt aga puudus. Seetõttu laienes sõjakuriteo mõiste ka mõningatele tegudele, mis ei ole rasked rikkumised.

Vaata ka

• Rahvusvaheline humanitaarõigus
• Rahvusvaheline Kriminaalkohus
• Lääneliitlaste sõjakuriteod Teise maailmasõja ajal
• Saksa Kolmanda Riigi sõjakuriteod Teise maailmasõja ajal

Välislingid

• Nürnbergi tribunali põhikiri (inglise keeles)
• Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut (mitteametlik tõlge)
• Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes (mitteametlik tõlge)
• Parmas, Andres. Maailmakriminaalõigus: rahvusvahelis-õigusliku kriminaalvastutuse kontseptsioon. Tartu Ülikool, magistritöö 2005. [1], lk 68-85.