Hans Kruus

Allikas: Vikipeedia
Hans Kruus

Hans Johannes Kruus (vene Крууз Иоганнес Михайлович) (22. oktoober 1891 Tartu30. juuni 1976 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja poliitik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kruus lõpetas 1911. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas alates 1913. aastast kooliõpetajana. Saades eelnevalt tehtud gümnaasiumi küpsuseksamid asus ta 1915. aastal Tartu Ülikoolis ajalugu õppima. Aastail 19151916 oli ajalehe “Vaba Sõna” tegevtoimetaja.

1916 astus ta Vene sõjaväkke ning 1917 sattus Peterburi, kus oli ka veebruarirevolutsiooni ajal. Poliitiliselt ühines Kruus ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga, kelle loosungiks oli “maa ja vabadus”. Tema valikut mõjutas tõenäoliselt ka see, et esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses. Peale eesti rahvusväeosade loomist teenis Kruus 1. Eesti polgus Rakveres ja Tallinnas ning kujunes sel perioodil sisuliselt elukutseliseks poliitikuks. Kruus kuulus poliitilisse rühmitusse (G. Suits, J. Semper, J. Kärner, V. Ernits, H. Reiman, E. Joonas, H. Raudsepp , K. Freiberg jt), kes lõid Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ning sai selle partei keskkomitee esimeheks. Sama aasta lõpul külastas ta ka Jossif Stalinit, ta esitas viimasele iseseisva Eesti Töölisvabariigi idee, ent see ei leidnud toetust.

1918. aasta novembris sai Kruusist Eesti Maanõukogu, 1919 aprillis Asutava Kogu liige. 18. novembril 1918 nimetas Eesti Ajutine Valitsus ta Siseministeeriumi juures asuva Saksa käsilaste eeluurimise ameti juhatajaks[1]. 1920. aastal valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) ehk isesotside esimeheks. Järgnevalt süüdistati teda, ilmselt alusetult, mahhinatsioonides Viktor Kingissepa ja teiste Eesti iseseisvuse vastaste tegelastega. Ta käis ka 1921. aastal Moskvas ning püüdis saavutada EISTP vastuvõtmist Kominterni, kuid tulutult. Seejärel pettus ta enamlikus poliitikas lõplikult ning taandus järk-järgult ka Eesti poliitareenilt.

Järgnevalt asus ta üha enam tegelema ajalooga, jätkates pooleli jäänud õpinguid ülikoolis. Pärast magistrikraadi omandamist jäi Kruus 1924. aastast ülikooli tööle ning oli seal ülimalt aktiivne nii õppejõu, uurija kui organisaatorina. Ta oli Eesti ja põhjamaade ajaloo erakorraline, alates 1934. aastast korraline professor[2]

Algul oli kogu tähelepanu koondunud keskajale - magistritöö oli Vene-Liivi sõjast - kuid edasised kirjutised annavad märku huvi nihkumisest 19. sajandi esimese poole talurahvaliikumistele, mille mahukal uurimisel - Tartu ja Riia arhiivides ning silla- ja kihelkonnakohtute fondides, aga ka isiklikel kirjavahetustel ja suulisel traditsioonil - põhines ta 1930. aastal kaitstud doktoriväitekiri. Edasised uurimused puudutasid 19. sajandi teist poolt - ärkamisaega - olulisi isikuid selles ning Aleksandrikooli, millest ilmnus 1939. aastal monograafia "Eesti Aleksandrikool".[3]

Kruusi toimetamisel ilmusid Eesti ajaloo üldkäsitluse (pealkirjaga "Eesti ajalugu") kolm esimest köidet, mis käsitlesid vastavalt muinas-, kesk- ja varauusaega (kuni Põhjasõjani). Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja tõttu ajalookäsitluse väljaandmine aga katkes (see taastati alles 1999 Lennart Meri initsiatiivil). Lisaks uuris Kruus veel põhjalikult Eesti varauusaega (kirjutas 1924 magistritööna detailse uurimuse Vene-Liivi sõjast aastatel 1558–1561). Ta oli Sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.

1935 sai Kruusist Tartu Ülikooli prorektor, sellelt ametikohalt vabastati ta seoses uue Ülikoolide seadusega 1938. aastal. 1930.-te lõpus tegeles Kruus aktiivselt ka Jaan Tõnissoni tegevuse uurimisega, seda oli ta kohati teinud juba varemgi (1921. aastal ilmus talt uurimus Tõnissoni kohta Eesti kodanluse juhina), ent nüüd koostas ta mahuka koguteose "Jaan Tõnisson töös ja võitluses".

Pärast 1940. aasta juunipööret määrati ta Johannes Varese valitsuse ministriks[4] ja ühtlasi peaministri asetäitjaks. 3. augustil 1940 kirjutas Hans Kruus komparteisse astumise avalduse (soovitajateks olid Johannes Vares ja Nigol Andresen). 1940. aasta septembris määrati ta Tartu Ülikooli rektoriks. 1941. aasta suvel evakueerus Kruus Nõukogude Liidu tagalasse ja täitis seal EKP ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ülesandeid.

Pärast sõda oli ta suhteliselt kõrgetel kohtadel: ta sai Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks ning hiljem Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimeseks juhiks. Siis ta karjäär aga katkes, sest ta langes 1950. aastal "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem jätkas ta tegevust peamiselt ajaloo alal. Ta kirjutas ka kaheosalised memuaarid (teine osa ilmus postuumselt).

Pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Kruusi esimene abikaasa oli Linda Bachmann (neiupõlvenimega Paap)[5]. Tema teine abikaasa oli Vanda Külvik-Kümmel (sündinud Reiman).[6]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peetrilinnas ajaloo suurpäivil : Veebruar-märts 1917 : [Päevaraamatulised ülestähendused]. Tartu: Noor-Eesti, 1917.
  • Eesti poliitiliste erakondade programmid (toimetaja). Tartu: Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917.
  • Rahvusautonoomia. Tartu : Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917.
  • Sotsialistide-Revolutsionääride Partei agraarprogramm ja maaolud Eestis. Tallinn : E.S.-R.P. Kirjastuse Osaühisus "Töö ja Võitlus", 1917.
  • Vene ja Eesti poliitiliste erakondade programmid. Tartu : Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917.
  • Oinaad: siseminister Oinasest, kommunist Kingissepast, sots.-revolutsionäär Kärnerist ja Eesti sotsiaaldemokraatiast. Tallinn: Vasar, 1919.
  • Linn ja küla Eestis. Tartu: Noor-Eesti, 1920.
  • Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina. Tartu: Odamees, 1921.
  • Vene-Liivi sõda : (1558-1561). Tartu: Loodus, 1924 (magistritööna 1923).
  • Eesti ajaloo lugemik. I, valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561. aastani (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1924.
  • Eesti ajaloo lugemik. II, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561.-1721. a. (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.
  • Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. I, Eesti rahvusliku ärkamiseni. Tartu: Loodus, 1927.
  • Pühajärve sõda : 1841. a. Tartu: Loodus, 1928.
  • Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. II. Tartu: Loodus, 1928.
  • Eesti ajaloo lugemik. III, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.
  • Eesti Vabariigi Tartu Ülikool : 1919-1929. Toimetaja, koos Peeter Tarveliga. Tartu: 1929.
  • Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail : mit einem Referat die Bauernbewegung in Südestland in den 40-er Jahren des XIX Jahrhunderts. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1930.
  • Carl Robert Jakobson võitlejana: äärjooni. Tartu, 1932.
  • Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Toimetaja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932.
  • Eesti: ajalugu. Tartu, 1932. Äratrükk Eesti Entsüklopeediast, koos Ants Piibuga.
  • Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt: palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Tartu, 1934.
  • Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Peatoimetaja ja autor. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935 (teine trükk 1936).
  • Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Toimetaja ja autor. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
  • Eesti ja Läti rahvusliku ärkamisliikumise kokkupuuteist. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938.
  • Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Toimetaja ja autor. Tartu: Koguteose "Jaan Tõnisson" komitee, 1938.
  • Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toimetaja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1939.
  • Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti, 1939.
  • Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Toimetaja koos Peeter Tarveli ja Jaan Olvetiga. Tallinn; Tartu: Loodus, 1940 (uustrükk 2002).
  • Eesti ajalugu. III, Rootsi ja Poola aeg. Toimetaja, koos Otto Liiviga. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940.
  • Jüriöö ülestõusu ajaloolised käsud tänapäevale. [Moskva]: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943.
  • Eesti ajalugu saksa fašismi vastu. Moskva, 1943.
  • Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel : 60-80-ndad aastad: lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
  • Sajand lõppes, teine algas : mälestusi lapse- ja koolipõlvest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964.
  • Koos oma rahva ajalooga Suures Isamaasõjas. Tallinn: Eesti Raamat, 1971.
  • Ajaratta uutes ringides: mälestusi, 1907–1917. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
  • Eesti küsimus. Koostajad Hando Runnel ja Toomas Karjahärm. Tartu: Ilmamaa, 2005.

Publikatsioone perioodikas

Kirjandus Hans Kruusi kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ajaloo järskudel radadel : [H. Kruusi 75 aasta juubelile pühendatud artiklite kogumik]. Tallinn: Eesti Raamat, 1966.
  • Lembi Kadakas. Hans Kruus : biobibliograafia : diplomitöö. Tallinn, 1966.
  • Studia Historica in honorem Hans Kruus. Tallinn: ENSV Teaduste Akadeemia, 1971.
  • Sahkerdaja Eesti ajalooga. Võitleja, november 1966, nr. 11, lk. 3.
  • Arnold Tonska. Hans Kruusi kaksikosa eesti ajaloos. Võitleja, märts–aprill 1973, nr. 3–4.
  • Allan Liim. Hans Kruus. – Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast, lk 202–203.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Eelnev:
Tartu Ülikooli rektor
Heinrich Riikoja (1940)
Tartu Riikliku Ülikooli rektor
19401941
Järgnev:
Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikooli rektor
Edgar Kant (1941–1944)
Eelnev:
Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikooli rektor
Edgar Kant (1941–1944)
Tartu Riikliku Ülikooli rektor
1944
Järgnev:
Tartu Riikliku Ülikooli rektor
Alfred Koort (1944–1951)