Karl Vaino

Allikas: Vikipeedia
Karl Vaino
Sünniaeg 28. mail 1923
Sünnikoht Tomsk NSV Liit
Erakond NLKP (1947)
Amet EKP Keskkomitee esimene sekretär
Õppeasutus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
Eriala insener-energeetik

Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino (Карл Генрихович Вайно); sündinud 28. mail 1923 Tomskis NSV Liit) on endine Eesti NSV poliitik ja parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Vaino isa Genrich (Heinrich) [1] (1889–1965) oli siirdunud Venemaale 1918. aastal, ema Lidia Savi pere oli Siberisse saabunud 20. sajandi algul. Mõlemad olid kommunistid, partei liikmed. Karl Vainost sai kommunistliku partei liige 1947. aastal[2].

Vaino noorusaastad möödusid Siberis, suuremalt jaolt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, asus ta õppima Novosibirski Raudteetranspordi Sõjainseneride Instituuti, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas insener-energeetikuna. Pärast NLKP-sse astumist saadeti ta kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Pärast Eestisse asumist töötas Vaino 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini Tapa veduridepoos tehnikuna, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ning Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana.

Tegevus EK(b)P Keskkomitees[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp K. Vaino tööle EKP Keskkomitesse. 1952. aastal sai K. Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhatama EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda.

Aastatel 1957–1960 oli K. Vaino ENSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär, kes tegeles tööstuse küsimustega ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast 26. juulil 1978. aastal sai EKP Keskkomitee I sekretär[3].

Vaino on Venemaa eestlane ega oska peaaegu üldse eesti keelt. Seetõttu oli ta 1978. aastal Moskva jaoks ideaalne kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liialt rahvameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.

Tegevus EKP KK I sekretärina[muuda | redigeeri lähteteksti]

EKP KK juhina tegutses K. Vaino igati NLKP Keskkomitee käskude järgi. Ta ei püüdnud kuidagi eesti keelt ega kultuuri kaitsta. Seetõttu ei omanud ta eestlaste seas peaaegu mingit toetust. Oma avalikud kõned pidas ta vene keeles ja eesti keeles kõnelemist enamasti vältis.

1988. aasta laulev revolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1988 lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis mõistagi K. Vaino, teiste liidriks kujunes aga peagi Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Et K. Vainot peeti juba ka Moskvas liialt vanameelseks, siis kaotaski ta oma koha Väljasele. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte kõik olulisemad ametikohad ning hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.

Pärast seda, kui Karl Vaino oli 16. juunil 1988. aastal EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 19881990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Vaino poeg Eduard Vaino (1949) on alates 2008. aastast kontserni AvtoVAZ asepresident korporatiivse arengu alal.

Karl Vaino pojapoeg Anton Vaino on Venemaa diplomaat ja riigiametnik, Vladimir Putini üks lähikondlasi.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kaalukas panus"
  • "Nõukogude Eesti eile, täna ja homme"

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Viktoria Ladõnskaja, Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi, Eesti Ekspress, 29. mai 2008
  2. Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 35.
  3. "EKP KK esimene sekretär Karl Genrihovitš Vaino: elukäik ja vaated." – Raamatus: Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 35.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Johannes Käbin
EKP Keskkomitee esimene sekretär
19781988
Järgnev:
Vaino Väljas