Mihhail Gorbatšov

See artikkel räägib Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitikust; Eesti kurjategija kohta loe artiklit Mihhail Gorbatšov (Eesti).

---

Mihhail Gorbatšov

Mihhail Gorbatšov, 1987. aastal
Sünniaeg	2. märtsil 1931
Sünnikoht	Stavropol, NSV Liit
Erakond	NLKP Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Partei
Amet	NLKP KK peasekretär (1985–1991) NSVL Ülemnõukogu esimees (1988–1990) Nõukogude Liidu president (1990–1991)

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (vene keeles Михаил Сергеевич Горбачёв; sündinud 2. märtsil 1931 Stavropolis, NSV Liidus) oli Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 1980–1991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP KK peasekretär, 1988–1990 NSVL Ülemnõukogu esimees ja Nõukogude Liidu president.

Elulugu

Põhja-Kaukaasias Stavropolis vene-ukraina segaperekonda sündinud Gorbatšov õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1955) ja astus 1952 NLKP-sse. 1955–1962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, seejärel parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 1970–1978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati.

Juba enne Leonid Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov 1980. aastal NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 1984–1985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.

Tegevus NLKP peasekretärina

Pärast NLKP peasekretäri Konstantin Tšernenko surma valiti Gorbatšov 1985. aastal uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud Nõukogude Liidus. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide ajal oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon süvenenud.

Nii otsustas Gorbatšov alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Reformi kui terviku nimeks sai uutmine (vene keeles perestroika, "ümberehitus"). Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust (ehkki hiljem on ta väitnud, et karskusliikumise taga oli NLKP KK ideoloogiasekretär Jegor Ligatšov) ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid Gorbatšov ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (sh avalikustamine, vene keeles glasnost, "selgus") ning pani ette kehtestada mitmeparteiline demokraatia, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.

Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan

Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui ka radikaalidelt, kuid ta ei distantseerunud parteist. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule demokratiseerumise toetuseks tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.

Hiljem on Gorbatšov oma intervjuudes öelnud, et kui Nõukogude Liit oleks kasutanud Berliini müüri langemisele eelnenud demonstratsioonide vastu 1989. aastal sõjaväge, võinuks see viia Kolmanda maailmasõjani. Tema eesmärk oli ent selline stsenaarium ära hoida: "Minu poliitika oli avatud ja siiras, poliitika, mille eesmärk oli demokraatia vahendite kasutamine, mitte verevalamine. Aga see läks mulle väga kalliks maksma, uskuge mind."

Tegevus Nõukogude Liidu presidendina

Mihhail Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid. Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid (augustiputš). Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Venemaa Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.

Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide taasiseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile.

Mihhail Gorbatšov 15. mail 2007 Berliinis

Hilisem elu

Gorbatšov 2012. aastal

Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.

2009. aastal avaldas Gorbatšov piiratud tiraažiga plaadi "Laulud Raissale" romanssidega oma abikaasa mälestuseks, kes suri 1999. aastal leukeemiasse. 6. juunil 2009 koostöös Raissa Gorbatšova-nimelise fondi ja Marie Curie-nimelise fondiga Londonis korraldatud heategevuslikul oksjonil tõi plaat 1,7 miljonit naelsterlingi tulu, mis annetati leukeemiahaigeid lapsi abistavatele organisatsioonidele.

Leedu prokuratuur on pöördunud Venemaa poole õigusabipalvega, et küsitleda Mihhail Gorbatšovi tunnistajana sündmuste kohta 1991. aasta 13. jaanuaril, mil Nõukogude armee rünnakus Vilniuse teletornile hukkus 14 ja sai vigastada tuhatkond tsiviilisikut.

Süüdistused Leedult kompensatsiooni nõudmises

9. märtsil 1990. aastal kirjutas tollal Leningradis Rootsi peakonsulina töötanud Dag Sebastian Ahlander Stockholmi läkitatud memos, et Gorbatšov olevat nõustunud Leedu iseseisvumisega, kuid nõudnud kohtumisel Leedu juhi Algirdas Brazauskasega 21 miljardit rubla kompensatsiooniks tööstusettevõtete eest. Samuti olevat ta tahtnud, et Klaipeda linn, kus elas kõige rohkem sisse sõitnud venelasi, loovutataks Kaliningradi oblasti koosseisu vastavalt 1939. aasta oktoobris sõlmitud baaside lepingus määratletud piirile.

Gorbatšov lükkas memo avalikustamise järel 2011. aastal meedias levitatud väited ümber, kinnitades, et läbirääkimistel lähtus ta vaid poliitilisest realismist: "Ma arvan praegugi, et kui Leedu oleks nõustunud suveräänsete riikide liidu lepingule alla kirjutama, oleks tal olnud piisavalt võimalusi iseseisvuseks ning seejuures märksa rohkem plusse vastastikku kasulikuks koostööks teiste liidulepingu osalistega."

Gorbatšov ja Eesti

Mihhail Gorbatšov külastas Eestit 1987. aastal 19.-21. veebruarini ning kohtus "parteiveteranidega", käis tootmiskoondises "Marat", Paide rajooni "9. Mai kolhoosis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. M. Gorbatšov on korduvalt andnud intervjuusid Eesti ajakirjandusele. Eesti keeles on temast ilmunud mitu raamatut, samuti on ilmunud raamat Raissa Gorbatšovast.

Nõukogude Liidu ja NLKP juhina oli Gorbatšovil oluline roll Eesti taasiseseisvumises. Ehkki ta ise Balti riikide iseseisvuse taastamist ei pooldanud, päästis ta valla protsessid, mille tulemusena sai Baltimaade iseseisvuse taastamine võimalikuks.

Perekond

Tema abikaasa oli Raissa Gorbatšova (5. jaanuar 1932 – 20. september 1999) ja neil on tütar Irina Virganskaja (1956).

Tunnustus

• Ajakirja Time aasta inimene 1987
• Time'i aasta ja aastakümne inimene 1989
• Nobeli rahupreemia 1990

Välislingid

• MikhailGorbachev.org
• The Gorbachev Foundation
• "Gorbatšov: Putini partei on halvim versioon NLKPst" Postimees.ee, 6. märts 2009
• Enn Anupõld, "Mihhail Gorbatšov: Kas küllakutse tulla Eestit vaatama on jätkuvalt jõus?" Maaleht, 8. oktoober 2009
• "Gorbatšov: demokraatia on muutunud Venemaal narrimänguks", Postimees.ee, 19. oktoober 2009

Eelnev: Konstantin Tšernenko	NLKP KK peasekretär 1985–1991	Järgnev: Vladimir Ivaško
Eelnev: Andrei Gromõko	NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1988–1989	Järgnev: puudub
Eelnev: puudub	NLKP Ülemnõukogu esimees 1989–1990	Järgnev: puudub
Eelnev: puudub	NSV Liidu president 1990–1991	Järgnev: puudub

Nobeli rahuauhinna laureaat

1901 Dunant, Passy • 1902 Ducommun, Gobat • 1903 Cremer • 1904 IDI • 1905 Suttner • 1906 Roosevelt • 1907 Moneta, Renault • 1908 Arnoldson, Bajer • 1909 Beernaert, d'Estournelles de Constant • 1910 IPB • 1911 Asser, Fried • 1912 Root • 1913 La Fontaine • 1917 Punane Rist • 1919 Wilson • 1920 Bourgeois • 1921 Branting, Lange • 1922 Nansen • 1925 Chamberlain, Dawes • 1926 Briand, Stresemann • 1927 Buisson, Quidde • 1929 Kellogg • 1930 Söderblom • 1931 Addams, Butler • 1933 Angell • 1934 Henderson • 1935 Ossietzky • 1936 Lamas • 1937 Cecil • 1938 Nanseni Pagulasbüroo • 1944 Punane Rist • 1945 Hull • 1946 Balch, Mott • 1947 FSC ja AFSC (kveekerid) • 1949 Boyd Orr • 1950 Bunche • 1951 Jouhaux • 1952 Schweitzer • 1953 Marshall • 1954 UNHCR • 1957 Pearson • 1958 Pire • 1959 Noel-Baker • 1960 Lutuli • 1961 Hammarskjöld • 1962 Pauling • 1963 Punane Rist • 1964 King • 1965 UNICEF • 1968 Cassin • 1969 ILO • 1970 Borlaug • 1971 Brandt • 1973 Kissinger, Lê • 1974 MacBride, Satō • 1975 Sahharov • 1976 B. Williams, Corrigan • 1977 AI • 1978 as-Sadāt, Begin • 1979 Ema Teresa • 1980 Esquivel • 1981 UNHCR • 1982 Myrdal, García Robles • 1983 Wałęsa • 1984 Tutu • 1985 IPPNW • 1986 Wiesel • 1987 Arias • 1988 ÜRO Rahuvalvejõud • 1989 XIV dalai-laama • 1990 Gorbatšov • 1991 Suu Kyi • 1992 Menchú • 1993 Mandela, de Klerk • 1994 ‘Arafāt, Peres, Rabin • 1995 Pugwashi konverentsid, Rotblat • 1996 Belo, Ramos Horta • 1997 ICBL, J. Williams • 1998 Hume, Trimble • 1999 MSF • 2000 Kim • 2001 ÜRO, Annan • 2002 Carter • 2003 ‘Ebādī • 2004 Maathai • 2005 IAEA, al-Barāda‘ī • 2006 Grameen Bank, Yunus • 2007 Gore, IPCC • 2008 Ahtisaari • 2009 Obama • 2010 Liu • 2011 Sirleaf, Gbowee, Karmān • 2012 Euroopa Liit