Nigol Andresen

Allikas: Vikipeedia
Nigol Andresen
Sünniaeg 2. oktoober 1899
Sünnikoht Haljala vald
Surmaaeg 24. veebruar 1985
Erakond Eesti Noorsotsialistlik Liit
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei
Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet J. Varese valitsuse välisminister
Eesti NSV RKN hariduse rahvakomissar
Eesti NSV RKN esimehe asetäitja
Eesti NSV MN esimehe asetäitja
Eesti NSV ÜNPi esimehe asetäitja
Õppeasutus Rakvere Õpetajate Seminar
Eriala keskkooliõpetaja

Nigol Andresen (ametlikult Nikolai Andresen; 2. oktoober 1899 Haljala vald24. veebruar 1985 Tartu) oli eesti kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik. Ta on kasutanud kirjanduslikku varjunime Ormi Arp.

Aastal 1918 lõpetas Andresen Rakvere Õpetajate Seminari ning omandas 1920. aastal Tartus kursustel keskkooliõpetaja kutse. Töötas aastail 19181919 Narva-Jõesuu 2. Algkoolis, 19191920 Rakvere 2. Algkoolis ja Rakvere Tütarlastegümnaasiumis ning 19201931 Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja Tallinna Prantsuse Lütseumis kirjanduse õpetajana.

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nigol Andresen valiti Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei noortesektsiooni Eesti Noorsotsialistliku Liidu esimeheks. Nigol Andresen oli V Riigikogu liige, aastatel 1932–1937, Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ja 1934. aasta märtsist Marksistliku Töörahva Ühenduse rühmas. N. Andresen korraldas töölisametiühingute tegevust, oli Eesti Tööliste Keskliidu ja Eesti Tööliste Haridusliidu juhatuse liige. Teda karistati mitmel korral riigivastase agitatsiooni eest. Sisekaitseülema otsusega 8. veebruarist 1939 keelati tal elamine kaitseseisukorra piirkonnas, välja arvatud Hiiumaa[1].

1940. aasta juunipööre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1940 sai ta Johannes Varese valitsuse välisministriks. Ta isegi tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent Andrei Ždanovi käsku tuli kuulata. Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt annekteeriti, sai Andresenist 28. augustil 1940 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV hariduse rahvakomissar ning Nigol Andresen oli ka aastatel 1940 kuni 1946 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.

12. jaanuaril 1941. aastal valiti Nigol Andresen NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks Eesti NSV-st.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal põgenes ta Venemaale ja oli üks Jaroslavli kunstiansamblite peaalgatajaid.

Tegevus pärst 1944. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõda Eestisse tagasi tulles töötas Andresen Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana ja 19461949 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana. Kui nõukogude võim asus hävitama raamatuid, mis talle ideoloogiliselt, faktoloogia, autorite või raamatutes mainitud isikute poolest ei sobinud, siis Andresen mitte ainult ei püüdnud Eesti raamatukogusid kaitsta, vaid kaitseski, seda vaiksel moel, millest kuigi palju kirjalikke jälgi ei jäänud.[2]

EKP KK VIII Pleenum ja langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nigol Andresen langes 1950 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos mitme teise juhtiva eesti kommunistiga "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950. aastal ja sai 25 aastat, kuid vabanes nn. Hruštšovi sula ajal 1955. aastal vangilaagrist Siberis.

Pärast vabanemist ja naasemist Eestisse tõmbus ta avalikust elust tagasi.

Nigol Andresen tegeles kirjandusteadlase ja kriitikuna, avaldas hulga monograafiaid.

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

CCCP – yks riik noor,
kuid vallatu nagu jääkaru poeg
ja kõikjale ulatub, kõikjale poeb.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nigol Andreesen saadeti Tallinnast välja. Esmaspäev, 11. veebruar 1939, nr. 6, lk. 3
  2. Piret Lotman. "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal." – Tuna 2007, nr. 4, lk.79.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Maie Kalda, "N. Andreseni tulek kriitikasse" – Looming 1969, nr 10, lk 1577–80
  • Pärt Lias, "Nigol Andresen ja meie aja kirjanduslik mõte" – Looming 1979, nr 10, lk 1426–31
  • Peeter Olesk, "Gustav Suitsu uurimise teel. Nigol Andresen 85" – Looming 1984, nr 10, lk 1418–22
  • Nigol Andreseni seletused (kaks seletuskirja aastast 1956), eessõna: Ülo TontsKeel ja Kirjandus 1989, nr 11, lk 677–690
  • Piret Noorhani, "Nigol Andreseni ja Otto A. Webermanni kirjavahetusest" – Keel ja Kirjandus 1996, nr 1, lk 26–31
  • Nigol Andresen ja KGB. Koostanud ja tõlkinud Tõnis Ritson – ajaleht Kultuurimaa, 2. oktoober 1996, lk 15
  • Nigol Andresen – Bernard Kangro. Valik kirju. Kommenteerinud Piret Noorhani – Tuna 1999, nr. 4, lk 99–109
  • Aksel Tamm, "Nigol Andresen" (mälestusi) – Looming, 2001, nr 4 ja Aksel Tamme raamatus "Aga see oli üks mees: eluvisandeid", Kuldsulg, Tallinn 2003, lk 19–31
  • Lea Tormis, "Teatriuuendusest teatriuuenduseni, tulevikutungi kannustusel: Nigol Andresen 100 (1899-1985)" (Nigol Andresen teatrikriitikuna) – aastaraamatus "Teatrielu 1999", Tallinn 2001, lk 403–427
  • Piret Lotman, "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal" [1]Tuna 2007, nr 4, lk 78–85
  • Sirje Olesk, "Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975" – samas, lk 103–122; järg: 2008, nr 1, lk 113–128
  • Jaak Valge, "Punasest stalinistiks. Nigol Andreseni noorusaastad" – Looming 2011, nr 10, lk 1432–50
  • A. J. Andreseniaadi lõpp. Võitleja, märts 1954, nr 3, lk 2.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Eelnev:
Johannes Vares-Barbarus
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
1946–1947
Järgnev:
Eduard Päll
Eelnev:
Johannes Semper
Eesti NSV hariduse rahvakomissar
25. august 194020. juuni 1944
Järgnev:
Jüri Nuut