Venestamine

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Venestusaeg. Lisainfot artikli arutelust

Venestamine on vene keele ja kultuuri pealesurumine teistele rahvastele.

Venestamine on kuulunud Tsaari-Venemaa Keisririigi ametliku ja Nõukogude Liidu mitteametliku[viide?] poliitika juurde. Venestamise kaugemaleulatuvaks eesmärgiks on olnud vähemusrahvaste assimileerimine: nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on paljud Venemaa aladel elanud väikerahvad kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri.


„Kui keegi tahab näitlikult tutvuda Vene impeeriumi ajalooga ja osta raamatukauplusest müüdavat lühikest Vene impeeriumi ajalugu (ühes atlasega), siis, libistanud pilgu üle kaartide, mis kujutavad Venemaa arengut Rjuriku aegadest peale, iga gümnasistki veendub, et suur Vene impeerium oma tuhandeaastase eksisteerimise kestel on tekkinud sellest, et Venemaal elavad slaavi suguharud relvajõudu ja muid vahendeid kasutades vähehaaval on endasse neelanud terve leegioni teisi rahvusi. Sellest saabus siis Vene impeerium, mis kujutab endast konglomeraati, ja sellepärast tegelikult pole olemas Venet, vaid on ainult Vene impeerium.“

Sergei Witte (18491915), krahv ja Vene riigimees

Venestamiseks on kasutatud erinevaid meetodeid: vene keelele eelisseisundi andmine, venekeelse hariduse, segaabielude jmt soodustamine, soodustuste pakkumine vene õigeusku astujaile, venelaste immigratsioon teiste rahvaste asustusaladele (koloniseerimine), teiste rahvaste küüditamine ja genotsiid jmt.

Eesti ajaloos on olulisemad venestamisperioodid 19. sajandi 80. ja 90. aastatel keiser Aleksander III valitsemisajal ning 20. sajandi 70. ja 80. aastad.

Venestamine 19. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850. aastal kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus[1], mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kuberneridEestimaal Sergei Šahhovskoi (kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (kuberner 1885–1895).

Venestamise ja kõigi Venemaa keisririigis elavate rahvuste ühiseks Venemaa impeeriumi elanikkonnaks assimileerimise ideoloogideks olid vene russofiilid Mihhail Katkov, Konstantin Pobedonostsev ja teised.

Vene ametliku võimu esindajad kasutasid venestamispoliitka elluviimisel sakslastest koosneva ühiskonna juhtkihi vastu tärkava Eesti rahvusluse esindajaid Carl Robert Jakobsoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Lydia Koidulat, Jakob Kõrva ning Õpetatud Eesti Seltsi, mida kajastavad kuberner Šahhovskoi märkmed:

„" ...esimees professor Keppler, vene suuna inimene, aga veendunud luteri usu pooldaja; russofiilse ajalehe "Valgus)" toimetaja Jakob Kõrv, kelle suhtes on rahva seas kuulujutt, justnagu oleks ta läinud üle vene õigeusku; Tallinna tsensor Trusman – asepresident; rahvakoolide endine inspektor, nüüd Dorpati tsensor Jõgever, asjaajaja; psalmilugeja Pelberg – kassiir. Kolm viimast on õigeusklikud. Ülejäänud juhatuse liikmed, ehkki ei ole õigeusklikud, on üldiselt kaine mõistusega inimesed"“

S.V.Šahhovskoi arhiivis kiri 22. septembrist 1892. aastal, milles iseloomustatakse в ÕESi juhtkonda

„" ...председатель профессор Кеплер, человек русского направления, но убежденный сторонник лютеранства; редактор русофильской газеты "Валгус" Я. Кырв, относительно которого в народе пущен слух, будто он перешел в православие; ревельский цензор Трусман, вице-председатель; бывший инспектор народных училищ, ныне дерптский цензор Егевер, письмоводитель; псаломщик Пельберг, кассир. Трое последних православные. Остальные члены правления, хотя и не православные, но люди в общем трезвого образа мыслей."“

В архиве С.В.Шаховского письмо от 22 сентября 1892 г., в котором характеризуется правление Общества[1]

Šahhovskoi juhtimisel ehitati Tallinnasse Toompeale Toompea lossi vastu vene võimu sümbolina Aleksander Nevski katedraal.

Venestamine 20. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938. aastal moodustasid eestlased 93.3% Eesti rahvastikust. Eesti okupeerimisega NSVL poolt ja inkorporeerimisega NSVL-i algas süstemaatiline Eesti ümberrahvastamine eestlaste Venemaale küüditamise ja venekeelsete asustuskolonistide Eestisse toomisega.

Küüditamiste ja vangilaagreisse sunnitööle saatmisega deporteeriti juunis 1941 üle 10 000 inimese, märtsis 1949 üle 20 000 inimese, peamiselt Siberisse Novosibirski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Eestisse toodi keskmiselt üle 10 000 vene keelt kõneleva muulase aastas. Selleks et vältida väikeste rühmadena sisserändavate venelaste sulandumist eestlaste hulka, moodustati terviklikke vene asumeid. Venemaa linnades korraldati tööjõu Eestisse värbamisi. Värvatud olid korterite saamisel eelistatud. Narvast lahkunud sõjapõgenikel keelati Narva tagasipöördumine, Venemaalt toodud linnajuht andis korralduse linna lubada ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist. Kirde-Eestisse rajati Sillamäe linn, kuhu sissepääs oli eestlastele suletud. Samuti oli eestlastele suletud sadamalinn Paldiski.

Eestlaste osa Eesti rahvastikust:

  • 1945 97.1%
  • 1950 75%
  • 1959 74.6%
  • 1970 68.2%
  • 1979 64.7%
  • 1986 61.3%
  • 1989 61.5%[viide?]

1987. aastal jagati Eestis 67% mugavustega uuskorteritest migrantidele.

1986. aastal elas Eesti linnades moodsates keskkütte ning sooja ja külma veega korterites 81% migrantidest. 1959. aastal moodustas eestlaste osa linnaelanike seas 60%, 1988. aastaks oli eestlaste osa langenud 51 protsendile. 1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas muulased ülekaalus 11 linnas.

Eestisse rajati migratsioonipumbana toimivat suurtööstust, mille tooraine veeti sisse N. Liidu teistest piirkondadest, aga toodetut ei vajatud Eestis ning see veeti siit välja. Kaheksakümnendate lõpuks oli umbes 90% Eesti majandusest üleliidulise alluvusega, seda juhiti Moskvast ja kogu asjaajamine ning aruandlus oli venekeelne.

1988. aastal andis Eesti Televisioon eetrisse nelja programmi, millest kolm olid venekeelsed. Umbes viiekümnest tunnist ööpäeva saadete kogumahust oli eestikeelne vaid 10.5 tundi.

NLKP Keskkomitee aruandekõnes partei NLKP 24. kongressil esitas NLKP KK peasekretär Leonid Brežnev loosungi uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast. Sellest loosungist kujunes venestamise teoreetiline alus, millega kaasnes suure vene vennasrahva erilise rolli ning vene keele kui rahvustevahelise suhtlemise vahendi rõhutamine. Venestamisele andis uut hoogu NSV Liidu Ministrite Nõukogu salajane määrus "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides" 13. oktoobril 1978.

19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee büroo vastu salajase otsuse "Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest"., mis kuulutas partei põhitaotluseks eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelsuse. Venekeelseteks muutusid dokumentide blanketid kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, sides, hoiukassades. Teenindusasutustesse võeti tööle umbkeelseid venelasi. Teadusasutustes tehti sunduslikuks väitekirjade esitamine venekeelsetena – ka eesti keele ja kirjanduse alal. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaias, koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel. Vene keele õpetajad said 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Kõige selle tulemusel said ja saavad seniajani venelased Eestis hakkama eesti keelt oskamata, samas on suuri piirkondi Eestis, kus eestlastel on vene keele oskus vältimatult vajalik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum 1. – 2. aprillil 1988. Eesti Raamat, Tallinn, 1988.
  • Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Varrak, Tallinn, 2000.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]