Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja annektsioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Toimumisaeg 1940 – 1941 Toimumiskoht Eestimaa Tulemus Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941)
Osalised
NSV Liidu ÜK(b)P KK Punaarmee Balti laevastik NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat	Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei juunikommunistid Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov	EK(b)P KK I sekretär Karl Säre ENSV RKN esimees Johannes Vares
Kaotused
	Eesti kaotas Teise maailmasõja käigus 17,5% sõjaeelsest rahvastikust ja Narva jõe piirkonna.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) on ülevaade ajast pärast Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti ehk "baaside lepingu" sõlmimist, NSV Liidu väeosade Eestisse toomist, nende ähvardusel alates 17. juunist 1940 reaalse kontrolli saavutamist Eesti territooriumi üle ning Nõukogude okupatsiooni algust.

Okupatsioon on Haagi konventsiooni definitsiooni kohaselt:

„Maasõja õiguste ja tavade konventsioonide kohaselt (Haagi konventsioonid aastatest 1899 ja 1907) loetakse okupatsiooniks üksnes olukorda, kus territoorium on tegelikult allutatud võõrale võimule ja viimane on territooriumi oma valdusse võtnud, st suudab oma võimu säilitada ning tagada avaliku korra ja julgeoleku.“

 Pikemalt artiklis Balti riikide okupeerimine, Nõukogude okupatsioonid

Kronoloogia

Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan" Eesti blokeerimiseks 1940. aastal.

• 28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov 35 000). Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.
• 15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.
• 14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi.
• 16. juunil 1940 kell 14:30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist.
• 17. juunil 1940 kell 5:00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid: 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe ning mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni.
• 18. juunil 1940 võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid.
• 19. juunil 1940 saabus Tallinnasse Stalini eriesindaja Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti Vabariigi likvideerimist.
• 21. juunil 1940 korraldati Eestis riigipööre.
• 11. juulil 1940 andis NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko välja käskkirja № 0141, mille alusel lülitati vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium 31. juuliks 1940 Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu.
• 14.-15. juulil 1940 toimusid uue Riigivolikogu "valimised".
• 21. juulil 1940 võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.
• 22. juulil 1940 esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule palve Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu.
• 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.

Sõjaväebaaside leping

 Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine

Okupeerimise strateegiline plaan

 Pikemalt artiklis Operatiivplaan Vulkan

17. juunil 1940. aastal saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr.390, milles nõuti, et “Selleks, et valmistada kiires korras ette Baltimaades sõjatanner, on vaja asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid":

• Piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt;
• Igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks;
• Võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus;
• Tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt;
• Objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna meie vägedele;
• Otsustavalt tuleb asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele;
• Allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias. Sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko.

NSV Liidu relvajõud Eestis seisuga juuni 1940

8. armee, peakorteriga Tartus 21. juunist 1940. aastal, endise 2. Diviisi hoonetes.

• 13. Kergtankide brigaad
• 65. Laskurkorpus: 16. Laskurdiviis, 11. Laskurdiviis, 90. Laskurdiviis, 19. Kergtankide brigaad;
• 1. Laskurkorpus: 24. Laskurdiviis, 56. Laskurdiviis;
• 19. Laskurkorpus: 42. Laskurdiviis, 49. Laskurdiviis .

Eestis ja Lätis paiknevate NSV Liidu relvajõude juhtorganina moodustati 11. juulil 1940 aastal, peakorteriga Riias Balti sõjaväeringkond.

NSV Liidu sõjamerelaevastiku Punalipuline Balti laevastik

17. juunil 1940. aastal olid Tallinna reidil ja Läänemeres, Riia lahes ja Soome lahes asuvad Baaside lepingu alusel Eestisse asunud laevastiku jõud (1., 2., 3. ja 4. allveelaevade brigaad; laevastiku eskaader, mille koosseisus liinilaev "Oktoorirevolutsioon", 3. miinilaevade divisjon ja vahilaevade divisjon Naissaare piirkonnas, vastavalt Erioperatsioon Gudok plaanile ründama Eesti kaitsejõude, selleks et kooskõlastatult Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna maavägedega viia läbi Eesti okupeerimine sõjalise operatsiooni tulemusena.

Nõukogude okupatsiooni algusega Eestis esitas PBL esindaja 17. juunil 1940, Eesti sõjaministri abile August Traksmaale nõude 2 ööpäeva jooksul vabastada ja anda PBL käsutusse järgmised objektid: Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi hoone – Pagari tänav maja nr. 1, Eesti Vabariigi Merejõudude Staabi hoone, Mereväe Ekipaaž (Kopli tänav 76) ja selle kasarmud, Teedevalitsuse hooned, Tolliameti hooned (Sadama tänaval), Eesti Ohvitseride Kogu hoone, Tallinna Prefektuuri hoone, 20 suvilat Pirital ja Nõmmel, Kalevi pataljoni ja Sõjakohtu hoone ning täiendavalt arsenalide, Laevaremonditehas ja 2 dokki, hotellide (hotell „Palace”, „Bristol”), Vene teater, kino („Gloria Palace”), Trakmani kaubamaja, gümnaasiumihoone, ”Kalevi” staadion ja elumajad (Pärnu maantee 11, Raua tänav 30, 31, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 42, Kreutzwaldi tänav 13, 15, 17, 19, Kunderi tänav 6, 10, 14, Gonsiori tänav 31, Pirita tee 9, Narva maantee 73, 75,77, 85) nimekiri Tallinnas,. Täiendavalt nõuti kogu Eesti Õhukaitse ja õhutõrje kahurväe ja lennuväe aerodroomi üleandmist PBL "Tallinnas baseeruvate laevade kaitseks, õhust".

Põhiliseks Balti laevastiku peakorter asus Tallinnas, tugipunktiks Eestis kujundati Tallinn ja Paldiski linn, , .

Punalipulise Balti laevastiku õhujõudude kasutuses olid lennuväljad mandri-Eestis ning ka saartel: Saaremaal – Kaguli lennuväli, kus paiknenud 57. kauglennuväepolgu 15 lennukit DB-3 tegid alanud Teise maailmasõja alguses, 7. augustist kuni 4. septembrini 1941. aastal pommituslennud 1800 km kaugusel asuvale Saksamaa pealinnale Berliinile, eskradrillikomandöri Jevgeni Preobraženski juhtimisel; 73. pommitajate polk, mis asus Pärnus ja Tallinnas.

NSV Liidu õhujõudude 6. Lennuarmee Balti sõjaväeringkonna koosseisu kuuluvad

• 4. lennuväediviis (4-я смешанная авиационная дивизия)
  • 63. kaugpommitajate polk (63-й скоростной бомбардировочный авиационный полк), Kuusiku lennuväljal;
  • 50. kaugpommitajate polk, Haapsalu lennuväljal;
  • 35. kaugpommitajate polk, Tartu lennuväljal;
  • 38. hävituslennukite polk, Tallinnas Lasnamäe lennuväljal (аэродром Лаксберг)

NSVL SARKi siseväed Eestis

 Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941#Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

NSVL SARKi SV Raudteeehitiste valveüksused

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi vägede 2. Raudteeehitiste valve diviisi, 51. Raudteeehitiste valve polgu 1. pataljon, mille pataljonistaap asus Tallinnas (3 inimest).
  • 1. rood Tallinnas, (isikkoosseis 128 inimest), mis valvas Tallinna Elektrijaama ja veepumbajaama;
  • 2. rood Petseris, (isikkoosseis 144 inimest)
  • 3. rood Kingissepas, (isikkoosseis 128 inimest), valvas üle Narva jõe viivat Narva silda (raudtee- ja autosilda);
  • 7. rood Pärnus, (isikkoosseis 139 inimest). Diviisi 2. brigaadi polgud asusid: 2. rood – Novgorodis; 5. Moskvas , 6. Pihkvas; tagavararood Leningradis, soomusrong Pihkva raudteejaamas.

22. juunil 1941, vastavalt mobilisatsiooniplaanile moodustati selle pataljoni baasil NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 109. Raudteeehitiste valve polk, (109 полк войск НКВД СССР по охране железнодорожных сооружений), juhtkond asus Tallinnas kuni 8. juulini 1941, pärast seda Tapal, 17. augustiks 1941. aastal lahkus Luugasse (?)

NSV Liidu SARKi SV konvoiüksused

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 153. üksik konvoibrigaad, asukohaga Tallinn

NSV Liidu SARKi Balti PVR vägede valveüksused

NSV Liidu SARKi Balti piirivalveringkonna vägede nõukogude riigiasutuste valveüksustega tegutsesid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 22. motolaskurdiviisi 3. polk, (3-й полк, 3 мотострелковый полк 22 мотострелковой дивизий оперативных войск НКВД, 3-й Мотострелковый полк внутренних войск НКВД, 3-й ОМСП), mis oli ka osalenud 1939. aasta sügisel NSV Liidu poolt Poolalt vallutatud alade hõivamisel.

Polgu ülem oli major Pavel Vassiljevitš Brovkin, polgu ülema asetäitja poliitalal pataljonikomissar M.S.Kutsenko (Куценко М.С.), polgu staabiülem major M.S. Katin.

Polgu 1. pataljon, tankirood (tankid BT-7) tegeles Tallinnas nõukogude- ja valitsusasutuste:

• Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu,
• Eestimaa Kommunistliku Partei KK
• Kõrgsagedussideobjektide ning tähtsate tööstusobjektide valvega.

Tallinnas paiknenud 1. pataljon osales 1941. aasta sügisel nõukogude vägede Tallinna kaitseoperatsioonis.

Teise maailmasõja alguses asus suurem osa 3. polgust (peale 1. pataljoni) operatiivkomandeeringus Leedus Vilniuse piirkonnas, mitte Tallinnas ning pärast Teise maailmasõja algust taganesid 3. polgu väeosad koos punaarmee väeosadega ja 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale Pihkva oblastisse, Porhovi-Dno piirkonda.

 Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

NSV Liidu SARKi piirivalveväed Eestis

 Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis#1940–1941

NSV Liidu Ehituse RK ehituspataljonid

NSV Liidu Ehituse Rahvakomissariaadi 43., 44., 45., 47. ja 48. ehituspataljon.

Eesti riigikaitsesüsteemi lõhkumine ja likvideerimine

Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine

17. juulil 1940. aastal nõukogude võimu- ja relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas 21. juulil Konstantin Päts Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. ,

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.

Eesti Vabariigi endistest riigivanematest (kokku 11 isikut: Ants Piip (1920–1921), Konstantin Päts (1921–1922), Juhan Kukk (1922–1923), Konstantin Päts (1923–1924), Friedrich Akel (1924), Jüri Jaakson (1924–1925), Jaan Teemant (1925–1927), Jaan Tõnisson (1927–1928), August Rei (1928–1929), Otto Strandman (1929–1931), Konstantin Päts (1931–1932), Jaan Teemant (1932), Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) (1932), Konstantin Päts (1932–1933), Jaan Tõnisson (1933), Konstantin Päts) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi

5. juulil 1940. aastal, pärast 1940. aasta juunipööret, andis Johannes Varese valitsus välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes: sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo; sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass ; 1.diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel; 2.diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel; 3.diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt; 4.diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold Kolberg; Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põder; õhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti; mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940. aastal, andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940. aastal võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati. , , , .

 Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing

 Pikemalt artiklis Lendurite Kivi

Kaitseliit

 Pikemalt artiklis Kaitseliit#Ajalugu

17. juunil 1940. aastal pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei

 Pikemalt artiklis Eesti politsei (1918–1940)#Eesti Politsei likvideerimine

Karl Hansson

Üheks võimalikuks vastupanujõuks nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanuliidrite (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli EKP liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil võeti vastu Vabariigi Presidendi poolt RO seadus, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.

25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks, 1. juuliks oli nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1 juuliks olid uue nõukogude võimu poolt tagandatud ja uuele tööle suunatud kõik politseiprefektid ja ka enamik politseikomissare.

16. juulil 1940. aastal arreteeriti siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke, mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid need mehed enamasti kadunuks, sest NKVD arreteeris nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke arreteeriti Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Venemaa vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940/41 ja hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest.

25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940. a, andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei

 Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei#Poliitiline politsei ja 1940. aasta juunipööre

Okupatsioonivõimude kuriteod

 Pikemalt artiklis Juuniküüditamine

 Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Eesti annekteerimine

II Riigivolikogu valimised

14. ja 15. juuli 1940. aastal toimusid soveti julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all Riigivolikogu valimised. Valimised toimusid 80 valimisringkonnas. Hääletamise läbiviimiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9 protsendi poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaati. Valimistel osales 81,6 protsenti valijate üldarvust.

Eesti NSV väljakuulutamine

II Riigivolikogu istung. 21. juuli 1940.

II Riigivolikogu võttis 21. juulil 1940 vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (RT 1940, 74, 733).

25. augustil 1940. aastal võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni ja Riigivolikogu nimetati ümber ENSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning alates 7. aprill ist 1941. aastal Eesti NSV Ülemnõukoguks.

Eesti NSV vastuvõtmine NSV Liitu

Augusti alguses suundus Moskvasse Riigivolikogu 21 liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõstšikov, Georg Taalmann, Juliania Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane.

Delegatsiooni liikmed osalesid Kremlis, esitades NSVL Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augusti 1940. aasta otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutada Eesti vastuvõetuks NSV Liitu.

Teine maailmasõda ja okupatsioonivõimude vahetus

 Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas