Nikolai Karotamm

Allikas: Vikipeedia
Nikolai Karotamm
Sünniaeg 23. oktoober 1901
Sünnikoht Pärnu Liivimaa
Surmaaeg 21. september 1969
Erakond EK(b)P/NLKP
Amet EK(b)P KK I sekretär (1944–1950)

Nikolai Karotamm (vene keeles Каротамм Николай Георгиевич ) (23. oktoober 1901 Pärnu, Liivimaa21. september 1969 Moskva NSV Liit) oli Eesti poliitik (kommunist).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Karotamm sündis 1901. aastal Pärnumaal ja õppis aastail 19091915 Kastna kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 19151917 ja 19191920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Sõjaväeteenistuse teenis Vahipataljonis aastail 19211923.

Märtsis 1925. aastal emigreerus Hollandisse, kus 1926. aastas astus Hollandi KP-sse.

1926. aasta augustis lahkus NSV Liitu, kus aastail 1926 kuni 1928 õppis Julian Marchlewski nimelises Lääne Rahvusvähemuste Kommunistlikus Ülikooli Leningradi osakonnas, kus astus ka 1928. aastal ÜK(b)P liikmeks.

1928. aastal suunati Komiterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse ning aastail 1928 kuni 1929 oli illegaalse EKP Tallinna linnakomitee sekretär.

1929. lahkus tagasi NSV Liitu, kus aastail 1929–1931 jätkas õppimist J. Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, aastail 1931–1935 oli samas ülikoolis aspirantuuris ning aastail 1933–1936 töötas samas ülikoolis õppejõuna.

Aastatatel 1935–1936 oli Kominterni TK referent ja aastail 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.

1938. aastal vahistati N. Karotamm Suure terrori ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.

Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde ÜK(b)P ajaloo lühikursuse ja 1940. aastal koostas vene-eesti sõnaraamatu.

Tegevus Eesti NSVs[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestisse saabus N. Karotamm juulis 1940. aastal ja töötas ajalehe "Kommunisti" vastutava toimetajana juulist augustini 1940. aastal. Pärast juunipööret nimetati ta EK(b)P Tartumaa Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal.

1941. aasta augustikuust valiti EKP Keskkomitee II sekretäriks ning oli EK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige aastail 1940–1951.

Tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aasta suvel-sügisel pärast Teise maailmasõja Nõukogude-Saksa rinde jõudmist Eestisse organiseeris N. Karotamm koos EK(b)P juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. N. Karotamm kuulus ka koos Balti laevastiku ja EK(b)P KK juhtkonnaga Vabariiklikku Kaitsekomiteesse koos esimehe Karl Säre, esimehe asetäitja Johannes Lauristini ja liikmete Vladimir Botškarjovi ja Boriss Kummiga. Tallinna vallutamise eel lahkus N. Karotamm koos Boriss Kummi, Paul Keerdo, Kaarel Paasiga miinilaev Smetlivõiga Tallinnast ning jõudis edukalt Leningradi, miinilaev Volodarskiga evakueerunud V. Botškarjov ja J. Lauristin hukkusid evakueerumisel. Leningradist suundus N. Karotamm 1. detsembril 1941 edasi NSV Liidu tagalasse enne Leningradi blokaadirõnga sulgemist saksa vägede poolt.

Nikolai Karotamm viibis Teise maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus EKP Keskkomitee II sekretärina ja ka faktilise EK(b)P juhina (kuna EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi[viide?] ülem aastail 1942–1944.

Tegevus pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Karotamm valiti 28. september 1944. aastal pärast Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil EK(b)P KK I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4. aprill 1950 aastal. N. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950; (1950. aastal).

1946. aastal oli N. Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide staabi ülem.

Kollektiviseerimine ja märtsiküüditamime[muuda | redigeeri lähteteksti]

1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi N. Karotamme mälestuste kohaselt[1] kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning kulakute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.

1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti A. Ždanovi toetajad ning fabritseeriti Leningradi süüasi.

1949. aasta märtsikuus, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon oli eelnevalt vormistatud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allasutuste poolt.

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine

EK(b)P VIII pleenum 1950. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950. aasta märtsipleenumi otsuste alusel N. Karotamm tagandati ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s.

Next.svg Pikemalt artiklis EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum

Tegevus pärast EK(b)P VIII pleenumi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maikuust 1950. aastast oli N. Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.

Moskvas viibides pidi N. Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli komisjonis, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbini poolt koostatud ettekannete arutamisel N. Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati N. Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".

Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga ei antud N. Karotammele võimalust naaseda Eesti NSV-sse teaduslikule tööle. Aastatel 1959–1967 oli N. Karotamm NSV Liidu TA põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964. sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast professor; aastail 1967–1969 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.

Esindusorganites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Karotamm oli NSV Liidu Ülemnõukogu II ja III koosseisu liige aastatel 1946–1954 ja Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.

Nikolai Karotamm suri 26. septembril 1969. aastal Moskvas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Isa: Jüri (Georgi) Karotamm, ema: Akuliina Karotamm;
  • Abikaasa: Alma Saueselg, abiellus 1924. aastal (kelle vend oli kolonel Artur Saueselg.
  • Nikolai Karotamme kasutatud sõiduk – Mercedes-Benz 540 K (Cabriolet B) 1935. Germany. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Voldemar Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm? Kultuuritragöödia jälgedes. Haapsalu Trükikoda, 1996, lk 76-83

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes: kompartei kolmest esimesest sekretärist Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu 1996
  • Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? II Langi Kolla kroonika. Pärnu 1997?

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Karl Säre
EK(b)P KK esimene sekretär
19441950
Järgnev:
Johannes Käbin