Lätlased

Allikas: Vikipeedia
Lätlased rahvariietes laulupeol

Lätlased (läti latvieši) on läti keelt emakeelena kõnelev balti rahvas, Läti põhirahvus.

inglise Latvians, Letts
saksa Letten
vene латыши

Lätlaste koguarv on umbes 1,5 miljonit, neist 1 284 194 (2011. aasta rahvaloenduse andmetel; 62,1% rahvastikust) Lätis. Läti rahvas on kujunenud 13.-16. sajandil balti hõimudest (latgalid, seelid, semgalid, kuršid), kelle hulka segunes ka liivlasi. Lätlaste rahvakultuuris on palju ühist eestlastega.

Umbes 2/3 lätlastest on protestandid ja umbes 1/4 katoliiklased (enamasti Latgales).

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1764 lätlast.[1]

Etnogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läti rahvas kujunes praegusel Läti alal erinevate balti ja läänemeresoome hõimude assimileerumisel latgalitesse. 13. sajandi kirjalike allikate ja arheoloogiliste leidude järgi asustasid seda ala lisaks Ida-Lätis elanud latgalitele veel seelid, semgalid, kuralased, liivlased, võndlased ja idumealased. Juba muinasajal latgalitega väga sarnase kultuuriga seele ei mainita enam alates 13. sajandi lõpust. Samamoodi kadusid 13. sajandi jooksul allikatest latgali segaasustusega piirkondades elanud idumealaste ja võndlaste väikerahvad.[2][3][4]

Semgalite arvukusele mõjusid laastavalt pikaajalised sõjad Riia piiskopi ja Mõõgavendade orduga (hiljem Liivi orduga) Liivimaa ristisõja ajal, lisaks lahkus neid pärast allajäämist massiliselt põgenikena Leetu. Sarnane oli olukord kuralaste aladel, kus alguses mõjutas nende arvukust sõda piiskopi ja ordu vastu, hiljem juba piiskopi ja ordu poolel olles žemaitide vastu. Ka kuralasi rändas massiliselt Leetu. Samomoodi kahjustasid väiksemate hõimude elujõudu hilisemad sõjad, eriti Liivi sõda ja Põhjasõda. Need puudutasid suhteliselt enam liivlasi, kes suures osas elasid tähtsate liiklussoonte ääres. Oluliseks teguriks olid veel katkuepideemiad, mis koos sõdadega jätsid tühjaks paljud paigad. Need taasasustati sageli naaberhõimude liikmete, tihti just latgalite kui arvukama ja sõdades suhteliselt vähem kannatanud rühma poolt.[2][5][6]

Keskajal toimunud uute maade ülesharimine tõi kaasa mitmete seni etnilisi gruppe eraldanud looduslike vahevööndite kadumise ja hõimudevahelise suhtlemise tihenemise, mis omakorda soodustas segaabielusid ja assimileerumist. Veel peetakse oluliseks sulandumisprotsessi osaks kohalike rahvaste taandamist talupojaseisusse ja sotsiaalse lõhe süvenemist nende ning peamiselt sakslastest koosneva ühiskonna kõrgkihi vahel. Ühine talupoja-identiteet lähendas erinevate hõimude inimesi, kes tihtipeale niigi rääkisid sarnaseid balti keeli, ja lihtsustas assimileerumist. Paljudes piirkondades muutus latgalite keel teistest prestiižikamaks keeleks ja lingua francaks, mida erinevad hõimud kasutasid omavaheliseks suhtlemiseks. Selle kõige koosmõjul kadusid eraldiseisvate rahvastena 16. sajandiks semgalid ja 17. sajandiks kuralased. Kuigi märkimisväärsed piirkondlikud erinevused jäid veel püsima, võib alates 17.–18. sajandist rääkida juba enam-vähem ühtsest läti rahvast.[2][5]

Latgalitest/lätlastest erinevat keelt kõnelevate läänemeresoomlaste assimileerumine on võtnud kõige kauem aega, seda eriti suuremale, praeguse Eesti territooriumi hõlmanud läänemeresoome keelealale lähedal asunud kogukondade puhul. Lätlastega ümbritsetud piirkondades elanud Vidzeme liivlased assimileerusid 18. sajandil, eestlaste asualaga külgnevas Salatsi piirkonnas aga alles 19. sajandi teiseks pooleks. Kuramaa liivlased olid 18. sajandiks säilinud vaid Saaremaa vastas oleval rannaalal. See rahvakild assimileerus 21. sajandi alguseks. Nende väheste inimeste, kes tänapäeval end liivlaseks peavad, emakeel on juba läti vm keel. Millal veel 13. sajandil osaliselt Vidzeme kirdeosa asustanud, oletatavalt lõunaeesti keelele sarnast keelt kõnelenud läänemeresoomlased lätlastesse sulandusid, on ebaselge. Pole välistatud, et nad säilisid leivudena kuni 20. sajandi alguseni.[6][7][8][9][10]

17. sajandil sai alguse eriilmelise lätlaste etnilise rühma, tänapäevaste latgalite (mitte segi ajada vana latgali hõimuga) moodustumine. 1629. aastal sõlmitud Altmargi vaherahuga määrati latgalite/lätlaste asuala kaguosa ehk Latgale Poola-Leedu riigile, ülejäänud aga Rootsile. Poliitiline piir tõi kaasa erinevad suunad ühiskondlikus ja kultuurilises arengus, ennekõike katoliikluse kinnistumise Leedu-Poola alal ja luterluse kinnistumise Rootsi alal. Samal ajal kui lääne pool balti hõimude keelte kokkusulamisega tekkinud läti keele arengut mõjutas tugevasti saksa keel, kujunes Latgales poola, leedu ja vene keele mõjusfääris välja sellest erinev latgali keel. Alates 1918. aastast on latgalid elanud taas koos lätlastega ühe haldusüksuse territooriumil. Kuigi latgalitel on ka tugev läti identiteet, on nad nõudnud oma keelele suuremat ametlikku tunnustust. Seni on riigivõimud sellele vastu olnud ja tänapäeva Läti Vabariik määratleb latgali keelt läti keele ülemmurde osana.[11][12][13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Blumberga, Renāte, Liivlased 19-21. sajandil, lk 127-153 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Garlieb Helwig Merkel,"Die Letten vorzüglich in Liefland am Ende des philosophischen Jahrhunderts, Ein Beytrag zur Völker- und Menschenkunde", 1796
  • Grünthal, Riho, Liivi keel uue aja esimestel sajanditel, lk 195–202 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Halling, Tiina. Liivi keel läti keele mõjusfääris. Väljaandes Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus Õdagumeresoomõ maiõ pääl : konvõrents Põlvan, 20.–22. rehekuu 2005 = Mitmekeelsus ja keelevahetus Läänemeresoome piirkonnas. Võro: Võro Instituut, 2006. (Võro Instituudi toimõtisõq ; 18), lk 55–70.
  • Koski, Mauno, Mis on Liivimaa erinevatel aegadel olnud?, lk 53-73 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.