Küüditamine

Allikas: Vikipeedia
Küüditatute mälestuskivi Paldiski raudteejaamahoone ees.

Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon) on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.

Küüditamine on inimsusevastane kuritegu.

Küüditamised Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küüditamised Nõukogude okupatsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliiikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest[1].

Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941. Selle käigus deporteeriti üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Neist jäid ellu umbes pool küüditatute arvust. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas.

Läänemaailmas tähistati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.

30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

1. aprillil 1951 küüditati Eestist Operatsiooni Sever käigus Siberisse 282 Jehoova tunnistajat.

Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.

Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.

Varasemaid küüditamisi Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1572. aastal küüditas Moskva suurvürst Ivan IV osa Tartu linna sakslastest kodanikest pärast nendepoolset Vene-vastast ülestõusu Venemaale.
  • 1701–1708 küüditasid Peeter I väed üle 10 000 eestlase Siberisse.[viide?]
  • 1708. aastal küüditati suur osa Tartu saksakeelsest elanikkonnast (oskustöölistest) – 831 inimest – Venemaale Vologda piirkonda.[2]
  • 4.–27. märtsini küüditati 1357 narvalast. Vologdasse, Moskvasse, Peterburi, Novgorodi, Kaasanisse ja mujale jõudis kokku umbes 1700 endist Narva elanikku. Narva jäi alles umbes 300 sakslast, eestlast ja soomlast. 1714. aastal lubati narvalastel tagasi tulla, kuid tagasi jõudis neist üle 700 endise narvalase.[3]
  • 3. märtsil 1781 andis Katariina II määruse Hiiumaal elanud rootsi perekondade deporteerimiseks Lõuna-Venemaa steppidesse.

Küüditamised Nõukogude Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • September-oktoober 1937: 172 000 korealast küüditatati Lääne-Siberi ja Venemaa Kaug-Ida aladelt Kasahhi NSV-sse ja Usbeki NSV-sse.
  • September-oktoober 1937: 9000 hiinlast ja repatrieerunud "Harbini venelast" küüditati Venemaa Kaug-Ida lõunapiirkondadest Kasahhi NSV-sse ja Usbeki NSV-sse
  • Juuni 1941: veel 21 000 inimest küüditati Lääne-Ukrainast.
  • September-oktoober 1941:
  • Juuni 1942: sakslaste, rumeenlaste, krimmitatarlaste ja kreeklaste küüditamine Krasnodari kraist ja Rostovi oblastist.
  • August 1943: 500 karatšaid küüditati Karatšai-Tšerkessi autonoomsest oblastist.
  • 2. november 1943: kõik karatšaid (70 000 inimest) küüditati Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
  • Detsember 1943: kalmõkid küüditati Kalmõki ANSV-st Altai ja Krasnojarski kraisse ning Omski ja Novosibirski oblastisse.
  • 23. veebruar 1944: kõik tšetšeenid (393 000 inimest) ja ingušid (91 000 inimest) küüditati Tšetšeeni-Inguši ANSV-st Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse. Küüditamise esimesel päeval tapeti kohapeal umbes 48 000 tšetšeeni ja ingušši (küüditamisele vastuhakkajaid, vanureid, rasedaid naisi, osa väikelapsi ja raskesti haigeid – st neid, keda tervisliku seisundi või jõuetuse tõttu ei saanud küüditada). Haibahi külas põletati elusalt 705 tšetšeeni.
  • Märts 1944: 3000 kalmõkki küüditati Rostovi oblastist Omski ja Novosibirski oblastisse.
  • Mai 1944: umbes 100 balkaari küüditati Gruusiast Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
  • Kevad 1944: kõigi tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, karatšide ja balkaaride küüditamine kõikjalt muudest Nõukogude Liidu osadest Kasahstani ja Usbekistani; kokku umbes 4200 inimest.
  • Mai 1944: 182 000 krimmitatarlast küüditati Krimmist Usbekistani ja paljudesse teistesse piirkondadesse.
  • Juuni 1944: 1000 kalmõkki küüditati Stalingradi oblastist Sverdlovski oblastisse.
  • Juuli 1944: 1800 vanausulist Rjazani, Voroneži ja Orjoli oblastitest küüditati Tomski ja Tjumeni oblastisse ning Krasnojarski kraisse.
  • November 1944: 92 000 mesheti türklast, kurdid ja hemšinnid Lõuna-Gruusiast ning 1000 lazuurid Adžaari ANSV-st küüditati Usbeki, Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
  • Oktoober-november 1947, Teise maailmasõja tulemusel NSV Liiduga liidetud Kaliningradi oblastist, NSV Liidu MN määruse nr. 3547-1169с ja NSV Liidu SM käskkirja №001067 alusel deporteeriti oblastist 30 000 saksa elanikku, Saksamaale Nõukogude okupatsioonitsooni[4]
  • Juuni 1948: 58 000 kreeklast ja Armeenia dašnakid küüditati Musta mere rannikult Kasahstani.
  • Märts 1949: 90 000 inimest Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditati Krasnojarski kraisse, Jakuutiasse, Tjumeni oblastisse ja Kasahstani. (Eesti kohta vaata lähemalt artiklist Märtsiküüditamine.)
  • Mais 1950: eestlaste ja lätlaste küüditamine vastavalt NSVL MN 12. detsembri 1949 määrusele nr 5881-2201ss, mille alusel tuli Pihkva oblastist Krasnojarski kraisse igaveseks ajaks eriasumisele saata 425 perekonda (1563 inimest).[5]
  • Märts 1951: 9400 Jehoova tunnistajat, sealhulgas 4000 last, küüditati välja Balti riikidest, Moldaavist ja Lääne-Valgevenest ning Lääne-Ukrainast.

Küüditamised mujal maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täienda seda artikli alaosa!

Teise maailmasõja ajal küüditati Ameerika Ühendriikides kõik Vaikse ookeani läheduses elanud jaapanlased tükk maad ida poole.

Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitme allika kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis pikki aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.

Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Küüditatud 1941: Üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993 / koostanud Vello Salo. – Brampton: Maarjamaa, 1993. – 236 lk.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]